Thursday, December 18, 2014

Reality check 1-2 1-2

Täna käisin taaskord Gazas, sel korral Anaga.
Ootasime uut gruppi, seega ei osanud midagi oodata või loota. Juba ainuüksi laste kohaletulek on tavaliselt pool võitu. Gaza puhul on lihtsalt keerulisem, kui Sufi laagri või Sahabiga. Aga kohal me olime. Mina ja Ana ning Doriane ja Kamila. Viimased tegutsevad naiste spordikeskuses, viies seal tunde läbi.
Veel enne, kui tundidesse läksime, jalutasime veidi laagrialal ringi, käisime turul ja tüdrukud näitasid mulle kui uustulnukale pisut ümbrust. Nagu ikka, rippus lihapoe katuseall konksu otsas juba tuttav kitsepea. Ma eeldan vähemalt, et sel korral oli tegu juba uue kitsega, but you never know. Ringi jalutades jääb esimese asjana silma prügi, mis on absoluutselt igal pool. Ühelt tänavalt leidsime veel hõõguva lõkkeaseme - nii saadakse siin prügist lahti. Et majad on suhteliselt kokku ehitatud, looklevad nende vahelt läbi pisikesed teed, kuhu päikesevalgust ilmselt vähe satub. Paratamatult on tunda ka ebamäärast lõhna - ilmselt prügi, niiskuse ja muda koosmõjul. Päris haisuks seda nimetada küll ei saa, aga Ammani tänava tolmule ja heitgaasidele pakub see vaheldust küll.
Üleüldse on siin nii, et kui nina nuuskan, tuleb sealt ilmselt pool tonni tolmu ja sodi. Kuna tegu on kõrbe piirkonnaga, on igal ajahetkel õhus üpris toredas koguses tolmu, liiva ja muud hõljuvat. Eriti tugevalt on seda tunda, kui bussiga Ammanist välja sõita - vahetult pärast linnapiiri pressib bussiakendest sisse tolmu. Kuigi sa seda visuaalselt ei näe, tunneb nina selle lõhna ära.
Laagrialal jooksevad igal pool ringi lapsed. Enamjaolt püüavad nad ka su tähelepanu saada, ent noormeeste puhul olen tajunud vähemalt pigem ebameeldivat tähelepanu. Näiteks täna möödusid minust kaks, võib-olla 11-12 aastast noormeest, kui üks neist tõukas teise poisi mulle otsa. Mitte midagi hullu, ei-ei ja ilmselt oli see pigem pulli pärast, aga ikka tekib korraks reaktsioon, et dafuq?
Paljudele pakub muidugi huvi minu pigem ... pigem eksootiline välimus siin kultuuris. Siilisoengu ja seljakotiga on siin raske kohalik välja näha. Seda enam, et laagrites on pigem konservatiivsemad perekonnad. Juukseid ma ei kata. Kuna minu puhul pole tegu moslemiga, oleks see moslemitele solvav, kui mitte-moslem kataks juukseid. Siiski, riietuse puhul püüan hoiduda provotseerimisest või niiöelda piiride kompimisest. Et ilmad praegu külmemad on, kannan alati kampsunit ja velvet-pükse, peal tagi ja sall ning jalas ketsid. Ei midagi erilist.
Aeg-ajalt mööduvad autod, mille taga, meie mõistes pamperitel, istuvad lapsed ja sõidavad autoga kaasa. Tundus, et see pakkus neile siiralt rõõmu, vähemalt minul tekkis neid nähes tahtmine sama teha.
Kontorisse jõudes võtab meid vastu sama ükskõiksus, mis eelmisel korral. Uurime Taani vabatahtlikult (kes elab Jerashis ning töötab vabatahtlikuna Gaza laagris: note - ta pole kuidagi meie projektiga seotud), et kas on teada, on lapsed tulemas või mitte. Vastu saame täpselt sama ükskõikse kehituse, kui eelmisel korral. Asume ootama.
Pool tundi hiljem on meil kaks kohalikku tüdrukut - pakun et 6-7 aastased, kes sõna otseses mõttes elavad me küljes. Esimese asjana hakati mu tagi kallal askeldama, kontrolliti üle, mis mul taskus on ja et kas tagi lukk ikka käib kinni .Seejärel siirduti mu seljakoti kallale, kus küljetaskus olev veepudel pakkus erilist huvi. Muide, tirtsud ei räägi sõnagi inglise keelt ja minu araabia keel piirdub hetkel sõnadega aitäh, kuidas läheb ja head aega.
Kontori poole liikudes (tunnid toimuvad kontoris, kus lisaks meile on veel kohalikud õlgu kehitavad töötajad) käib peast läbi mõte - okei, kuidas kurat ma neile inglise keelt õpetada saan, need kaks tüdrukut ei püsiks pudelis ka paigal. Kogu keha skanneering tehti meile ühe minutiga ära. Lisaks sellele pakkusid mu juuksed ning kõrvatagune tatoveering neile ilmselt rohkem huvi kui kogu ingliskeele tund. Nüüd ma saan aru, miks Ana küsis, et kuidas ma talun seda, kui teised mind puudutavad.
Asusime tahvli ette neljakesi ning mõtlesime, et noh, vaatame mis välja tuleb. Kokkuvõttes joonistasime kõik korda-mööda erinevaid loomi, meie õppisime nende araabiakeelseid nimetusi (millest mäletan täpselt mitte ühtegi) ning tüdrukutele selgitasime samu nimetusi inglise keeles (vähemalt me andsime endast parima). Kogu tunni vältel kiskusid meie õpilased omavahel, alustades markerite ära kiskumisest, üksteise peakatete sodimise ning kuni täitsa rusikateni välja. Ja siis sa seisad seal, proovid öelda, et halaz, halaz (aitab, nüüd on kõik) ja mitte midagi.
Kuigi Ana ütles, et sel pole mõtet, see ei aita ja lapsed kisuvad omavahel edasi, on minu jaosk vastuvõetamatu, et ma ei reageeri sellisele olukorrale. Kuidas sa mitte-reageerid, kui kaks tüdrukut omavahel konstantselt kisklevad (muidugi, need kismad lahenesid umbes 30 sekundiga ära ja kõik oli jälle okei, umbes kaheks minutiks). Või kuidas ma mitte-reageerin, kui ka minu käest kistakse asjad ära, kui ma parajasti kirjutan-joonistan (mitte oma lõbuks, by the way). Muidugi, on ilmselge, et halaz-reaktsioon ei tööta, aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema. Ana hoiatas, et miski ei muutu, vahet pole, kas ma teen midagi või ei tee. Samas, kui ma kuu aega järjest annan märku, et on käitumisi, mis on okei ja on käitumisi, mis ei ole, siis võib-olla kahe kuu pärast juba muutub midagi. Ja ilmselt ei tule ka inglise keele õpetamisest midagi välja, kuna on ilmselge, et me peaks lihtsalt tegelema nendega. Kasvõi maha istuma ja joonistama või mänguväljakul käima - piisab oma energia ja tähelepanu neile pühendamisest.
Enne tundi vaatas üks tüdruk mulle oma suurte pruunide silmadega otsa ja hõõrus oma sõrmi kokku (nagu hakkaks sõrmenipsu tegema) ja ma olin päris segaduses, et mida nad tahavad öelda, siis tunni lõpus oli asi selge - nad küsisid raha. Eriti intensiivseks muutus see küsimine siis, kui Ana mantlitaskut katsudes saadi aru, et taskus on mündid.

Ja vot see hetk lõikab nagu nuga.

Koju jõudes olin päris kurnatud, just emotsionaalselt. Sa näed, vabandust väga, kogu seda sitta pealt ja korraga sa tunned, kui jõuetu sa oled. Korraga saad sa aru, et see on paljude inimeste reaalsus, nende igapäevaelu. Vabatahtlike seas levivad jutud Gaza kohta - kui raske, kui demotiveeriv ja kurnav on seal käia. Sufi suurepärane olukord ei kergita Gazat ka just tippu. Ning ma mõistan, kust need jutud tulevad või miks sellised tunded on. Muidugi, ka kõik vabatahtlikud jätkavad oma tööd nii Gazas kui Sufis. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et just Gazas meid vaja ongi (arvestades sealset olukorda).

Muidugi, ma ei usu, et lapsed ise oma olukorrast aru saavad. Olgem ausad, Gazas on üles kasvanud nüüdseks juba 2-3 põlvkonda - nad võib-olla ei tunnegi teist reaalsust enam. Ja ma ei usu ka sellesse, et meie nüüd siin, eurooplased tuleme ja parandame kõik ära, teeme kõik heaks ja paneme kõik toimima, oh ei, kindlasti mitte. Seda enam, et paljude küsimuste lahendamine algab juba ka kõrgemalt tasemelt, kui kohalik töö laste ja noortega.
Aga ma usun sellesse, et järjepidev ja püsiv, pühendusega tehtud töö annab neile natukenegi midagi juurde.
Ja veel rohkem usun ma sellesse, et mina saan sellest ühe korralikult tummise kogemuse, mida aastakümnete pärast on vaid hea meenutada.

Emotsioonid jõudsid täna kohale. Ja see pole üldse mitte halb asi, ei-ei. Ma usun, et see on üpriski loomulik reaktsioon.

Koju jõudes tegin teed ja istusin Kristofiga köögis. Kristof rääkis, et kui tema Gazat külastas, läbis ta sama raja nagu mina.

Igal juhul ei loobu ma oma Gaza tundidest (kuigi ilmselt mul oleks see võimalus).

Päeva teine pool koosnes teistsugusest reaalsusest. Üle mõne aja sai duši alla minna nii, et veekaotuse hirm oli ... minimaalne. Muidugi, mu salajane lootus sooja vett saada oli ülepaisutatud, nii et reality check 1-2 1-2 ja jääkülm dušš.
Muide, ma olen juba päris osav igasuguste nippide ja trikkidega, kuidas võimalikult vähe vett kulutada või kuidas (jää)külma dušiga hakkama saada. Näiteks täna ma mõtlesin sellele, et thank god et mul üldse vett on.
Muidugi, pärast ikkagi kurtsin, et ma vist ei taha elada pool aastat teadmisega, et järgmine kord näen sooja vett alles Eestis. Bilal oli ka juba korteri omanikule helistanud, kes peaks asja tulema vaatama ja parandama. Muidugi, Bilal ütles ka, et ta ema kolib nädala jooksul välja - seda juttu oleme täpselt kaks nädalat kuulnud.
Seega, kuuma veega on täpselt nii, et in shalla.

Elus ma olen. Karastanud ja puha.
Ainuke mõte on, et hämmastav kui kiiresti võivad normid muutuda. Kui Eestis oli normiks käia iga päev duši all, liguneda ülikuumas vees nii, et nahk pärast punane, siis siin ... laske naerda ... ei juhtu seda vist kunagi. Siin oled sa õnnelik, et sul üldse vett on. Ka külm vesi on hea vesi, sest see on ... vesi.

Õhtune programm koosnes hoopis pidulikumast poolest - tähistasime Nikiga tubli üheksa aastat koos oldud aega. Seega, pärast jääkülma pesu võtsime suuna linna poole ja läksime söögikohta otsima. Päris pitsabaari ei tahtnud, ent igasugused restoranid ei kuulu praegu meie eelarvesse.
Rainbow street'i lõpupoole jäi aga üks hubane kohvik-restoran silma, menüüd vaadates ei hirmutanud ka hinnad minema ja selge pilt - sinna me läksime.
Vaade Ammanile, mugavad diivanid ja terve trobikond teenindajaid - kõik eranditult mehed. Pärast mehist kõhutäit ja kohvi otsustasime metsikuks minna ja tellisime ka vesipiibu.
Et Jordaanias lisatakse su arvele alati orienteeruvalt 26% (millest 10% moodustab teenindus), oli tegu meie kalleima õhtusöögiga ever. Nagu tegelt ka, ever.
Mõlemad leidsime, et kahju polnud millestki ja kõik oli suurepärane.

Tagasi kodus, on nina jälle tatine ja kaks kampsunit seljas. Et homme on meil vaba päev, siirdun pärastlõunal (sest enne on lihtsalt kõik poed kinni) Ammani pakseima kampsuni otsingutele.

Oleme elus, oleme õnnelikud.

No comments:

Post a Comment