Mõtlesin, et räägin natukene ühest "tüüpilisest" laagripäevast. Tüüpiline jutumärkides selle pärast, et täna juhtus asju, mida muidu ei juhtu ning kui tüüpiline võib üldse üks tööpäev olla?
Mu telefon äratab mind toreda teatega "It's time to wake up, it's 8 o'clock". Tõused üles, võtad villased sokid ja lühikesed püksid jalast ära, paned tavalised sokid, pikad püksid ning sussid jalga. Vahetad oma Oktoberfest 2013 Survived särgi ära (muuks seda siin riigis kasutada ei saa, kui ainult magamiseks) ning lähed hambaid pesema ning vetsu.
Järgmine etapp on kööki minek. Hakkan putru tegema. Keku teeb kohvi endale, teed mulle. Otsutasin kõrvale ka ühe võiku teha, sest on mingid vorsti taolist asja veits ning saia ka nii, et tapab. Ostsime ju 0.25 JD eest saia, millest jagub ilmselt meile kaheks nädalaks.
Pärast söömist pakkisin koti kokku - ipad, märkmik, vesi, 2 mandariini. Vaatasin korra netis ringi, panin araabiakeelsed vasted ingliskeelsete sõnadele kirja ning öeldes ma assalama meie Saudi emale, astume Kekuga korterist välja.
Kõnnid trepist neli korrust alla ning lähed välisuksest välja. Ohsaraisk, mis ilm täna on! Kohe saab aru, et kampsun on liiast. Lähme mööda tänavat edasi, manööverdad autode vahel ning jõuad jalakäia sillani. See takistus ka ületatud, järgmisena on vaja takso saada.
Kohe varsti peatubki takso. Salam aleikum-aleikum salam. Mujjama Shamal? 5 JD. PFF! 5JD? Ega ma esimest päeva siin ei ela. Ütlen, et pangu meeter käima või la-la (ehk ei). Otsustab ei kasuks. Pole hullu.
Kohe varsti tuleb teine takso, kordub salam aleikum, mujjama shamal? Paistab, et sobib. Istud täiesti kiletatud autosse (istmed, kõik sisemus) ja sõit algab. Taksomeetril on 0,25 JD ees. Raadiost tuleb araabiakeelne möga. Möga seepärast, et ma aru ei saa. Vahel mõnest sõnast saad muidugi, aga harva.
Turvavööd muidugi ei kinnita, sest sellel pole mõtet - enamasti turvavööd lihtsalt ei ole või on katki. Suitsetavad taksojuhid on ka igapäevane nähtus. Telefonis rääkimine ning trükkimine - no problem. Sõiduridasi muidugi ei ole, seega sõida kus tahad. Kaootiline kord. Signaali antakse ka muidugi - mis sa seal ees pargid? Või tahaks veidike vasemal sõita - signaal. Keegi annab signaali? Eks ma annan ka - signaal. Vahva!
Sõidame 10-15 mintsa, kokku 12 kilomeetrit ja ühtegi sekundit ei seisa! Uskumatu liiklus, eks? Kokku maksab see lõbu 3JD.
Bussijaamas karjutakse kohe Jerash, Jerash! See on siis see koht, kuhu me lähme. Sobib, lähme minibussi. Kahjuks on buss tühi. Seega on selge, et lähiajal ei sõida - bussid ei käi ju graafiku järgi, vaid siis kui buss täis saab. Korraks muretsen veits, et kas maksta saab, sest peenikest raha pole, aga varsti tulevad teised vabatahtlikud ja saame selle mure lahendatud. Võtan oma padi välja, kõrvaklapid kõrva ning hakkan Sopranosi vaatama.
Umbes 30 minuti pärast saab buss täis ja hakkame sõitma. Tagareas üritab üks kohalik inglise keelt purssida ja saksa vabatahtlikuga suhelda. Paistab, et õnnestub. Poole sõidu ajal peatab meid politsei, tuleb bussi ja küsib kahelt kohalikult passid. Paari minuti pärast saavad nad tagasi. Joppas, mul passi kaasas polnud. Ilmselt järgmine kord võtan koopia kaasa, eks näis.
Vaatan Sopranosi edasi ning kuskil 40-50 minuti pärast jõuame Jerashi. Lähen bussist välja, ülejäänud vabatahtlikud sõidavad edasi Gaza laagrisse. Naudin päikest ning helistan Ala'le, et tulgu järgi. Vastu võtab mingi araabiakeelne mees, kes midagi väga aru ei saa. Helistan uuesti - number väljas. Selge. Helistan kohal olevatele sloveenlastele, kes paluvad mulle masina järgi saata. Saan tuttavaks mingi Hollandi härraga, kes veedab siin oma puhkust. Tahab mulle kohvi välja teha, aga ma keeldun viisakalt.
Varsti tuleb mu auto (ca 25 mintsa ootamist bussijaamas). Istun tahaistmele kolmandaks ning juht annab käppa - Salam Aleikum, Aleikum Salam. Khi Fak? Tamam. Selge värk. Sõidame paar minutit, jõuan seni oma telefonis ühe mängu mängida. Rapid roll. Sõltuvusttekitav mäng. Rekord on juba 3700 millegigagi.
Jõuame laagrisse. Lähen kontorisse, teised vabatahtlikud juba ees. Ajame omavahel juttu, muljetame eilsest peost ning räägime korraldajatega juttu. Sain teada, et mul oli vale number, kirjutan seekord (loodetavasti) õige üles.
Mõtlen, et käin vetsus. Mõeldud-tehtud. Siin on sellised itaalia vetsud, ehk maa sees on auk. Kahjuks seekord oli keegi otsustanud, et auku ei tasu häda teha ning jättis oma ilusa fekaali otse ukse kõrvale. Tark tegu noormees!
Kella kaheteistkümneks lähen klassi, panen laua ja toolid paika ning ootan oma õpilasi. Tegelen hetkel ning jaanuarikuus täiskasvanud õppijatega, enamus neist on naised. Inglise keelt mingil määral oskavad, aga kardavad rääkida.
Umbes 10 minuti pärast tuleb esimene õpilane, kelleks on kohalik sotsiaaltöötaja Ala. Räägime juttu temaga, ta inglise keel on täitsa okei. Umbes 5-10 minuti pärast tuleb kolm naist. Otsustan, et enam ei jaksa oodata ning hakkame pihta. Tegevuse käigus liitub meiega veel kolm naist ning 2 noort kutti.
Kõikidel naistel on muidugi juuksed kaetud, kaks tükki kannab niqabi - see riietus, mis jätab ainult silmad välja. Mis seal ikka.
Tervitame üksteist, räägime kuidas läheb ning hakkame tunniga pihta. Esimese asjana kordame eelmisel tunnil õpitud - tervitamine ning omadussõnad. Lasen omadussõna tahvlile kirjutada ning moodustada lauseid nendega. Paistab, et mäletavad küll! Välja arvatud see neiu, kes on esimest korda ja ei julge midagi öelda. Pole hullu, alles algus.
Siis võtame ette tänase tunni teema. Küsisõnad. When? How? What? jne, jne. Kirjutan inglise keeles sõna, tähenduse ning araabia keeles. Neljast sõnast kolm kirjutasin araabia keeles õigesti! Jess! Küsin neilt küsimusi, palun vastata. Palun neil teha küsimusi ja vastata. Saab nalja ja on tore. Mingi hetk algab väljast kisa ning pannakse uks kohe kinni. Tohoh, ju siis on põnev. Küsime üksteiselt küsimusi ja vastame. Muhe seltskond.
Kell hakkab pool kaks saama ehk on aeg tund lõpetada. Enne aga saabub kohalik boss, naine kelle nime ma ei mäleta. Ütlen, et hakkame lõpetama ning selle peale on ta pettunud. Kuidas nii? "Ma ju alles jõudsin". Oh teid. Ja oh seda araabia aega.
Teen kõigile selgeks, et järgmine kord tulen teisipäeval kell 12 ja siis alles pühapäeval. Jõulud ju! Kõik saavad aru. Ma loodan.
Tund saab läbi ja saan oma falaffeliportsu kätte. Lähen päikese kätte nautlema ning bossnaine annab mulle mingit maltsa närida. Väga hea oli, siuke terav. Nimi ei jäänud meelde. Jaurame teiste vabatahtlikega ning kuskil 30 minuti pärast tuleb auto järgi. Seekord läks kaua, tavaliselt läheb vähem.
Autoga saame tagasi Jerashi, kuid mitte bussijaama. Miks peaks buss sealt väljuma, ah? Sõidame natuke edasi, ühele ristile. Ületame seal teed, seekord ei jäänud auto alla. Kaugelt juba karjutakse, et jala-jala-jala, tule-tule-tule. No lisame kiirust ja jõuame bussi. Muidugi on ainult 3 inimest ees. Võtame istet ja buss hakkab õõtsuma. Ehk sõidab viis meetrit edasi, siis kolm meetrit tagasi. Siis kolm meetrit edasi ja viis meetrit tagasi. Panen Sopranod jälle tööle.
10-15 minuti pärast buss väljub ning sõidame Ammani poole tagasi. Mingi hetk peatab meid jälle mendibuss. Mis värk sellega on? Tavaliselt seda ei juhtu. Ammanis ei lähe me mitte bussijaamas maha, vaid kodule veits lähemal. Üritame tulutult 20 minutit taksot saada, kuni sloveenlane läheb teisele poole teed ja veenab ühe juhi siiapoole tulema. Tagasiteel on juba ummikud. 9 kilomeetrit ning viis minutit ummikutes passimist maksab kaks kopikatega. Ületame jalakäijate silla ning kõmbime sama teed pidi koju tagasi.
Maja all helistame uksekella ning saame sisse. Lähme mõnuga neljandale korrusele, avame uks. Tervitame Kekut ja mammit ning paneme sussid jalga. Vaatan kella, kell hakkab neli saama. Vahva.
Pilte kah:
Mu telefon äratab mind toreda teatega "It's time to wake up, it's 8 o'clock". Tõused üles, võtad villased sokid ja lühikesed püksid jalast ära, paned tavalised sokid, pikad püksid ning sussid jalga. Vahetad oma Oktoberfest 2013 Survived särgi ära (muuks seda siin riigis kasutada ei saa, kui ainult magamiseks) ning lähed hambaid pesema ning vetsu.
Järgmine etapp on kööki minek. Hakkan putru tegema. Keku teeb kohvi endale, teed mulle. Otsutasin kõrvale ka ühe võiku teha, sest on mingid vorsti taolist asja veits ning saia ka nii, et tapab. Ostsime ju 0.25 JD eest saia, millest jagub ilmselt meile kaheks nädalaks.
Pärast söömist pakkisin koti kokku - ipad, märkmik, vesi, 2 mandariini. Vaatasin korra netis ringi, panin araabiakeelsed vasted ingliskeelsete sõnadele kirja ning öeldes ma assalama meie Saudi emale, astume Kekuga korterist välja.
Kõnnid trepist neli korrust alla ning lähed välisuksest välja. Ohsaraisk, mis ilm täna on! Kohe saab aru, et kampsun on liiast. Lähme mööda tänavat edasi, manööverdad autode vahel ning jõuad jalakäia sillani. See takistus ka ületatud, järgmisena on vaja takso saada.
Kohe varsti peatubki takso. Salam aleikum-aleikum salam. Mujjama Shamal? 5 JD. PFF! 5JD? Ega ma esimest päeva siin ei ela. Ütlen, et pangu meeter käima või la-la (ehk ei). Otsustab ei kasuks. Pole hullu.
Kohe varsti tuleb teine takso, kordub salam aleikum, mujjama shamal? Paistab, et sobib. Istud täiesti kiletatud autosse (istmed, kõik sisemus) ja sõit algab. Taksomeetril on 0,25 JD ees. Raadiost tuleb araabiakeelne möga. Möga seepärast, et ma aru ei saa. Vahel mõnest sõnast saad muidugi, aga harva.
Turvavööd muidugi ei kinnita, sest sellel pole mõtet - enamasti turvavööd lihtsalt ei ole või on katki. Suitsetavad taksojuhid on ka igapäevane nähtus. Telefonis rääkimine ning trükkimine - no problem. Sõiduridasi muidugi ei ole, seega sõida kus tahad. Kaootiline kord. Signaali antakse ka muidugi - mis sa seal ees pargid? Või tahaks veidike vasemal sõita - signaal. Keegi annab signaali? Eks ma annan ka - signaal. Vahva!
Sõidame 10-15 mintsa, kokku 12 kilomeetrit ja ühtegi sekundit ei seisa! Uskumatu liiklus, eks? Kokku maksab see lõbu 3JD.
Bussijaamas karjutakse kohe Jerash, Jerash! See on siis see koht, kuhu me lähme. Sobib, lähme minibussi. Kahjuks on buss tühi. Seega on selge, et lähiajal ei sõida - bussid ei käi ju graafiku järgi, vaid siis kui buss täis saab. Korraks muretsen veits, et kas maksta saab, sest peenikest raha pole, aga varsti tulevad teised vabatahtlikud ja saame selle mure lahendatud. Võtan oma padi välja, kõrvaklapid kõrva ning hakkan Sopranosi vaatama.
Umbes 30 minuti pärast saab buss täis ja hakkame sõitma. Tagareas üritab üks kohalik inglise keelt purssida ja saksa vabatahtlikuga suhelda. Paistab, et õnnestub. Poole sõidu ajal peatab meid politsei, tuleb bussi ja küsib kahelt kohalikult passid. Paari minuti pärast saavad nad tagasi. Joppas, mul passi kaasas polnud. Ilmselt järgmine kord võtan koopia kaasa, eks näis.
Vaatan Sopranosi edasi ning kuskil 40-50 minuti pärast jõuame Jerashi. Lähen bussist välja, ülejäänud vabatahtlikud sõidavad edasi Gaza laagrisse. Naudin päikest ning helistan Ala'le, et tulgu järgi. Vastu võtab mingi araabiakeelne mees, kes midagi väga aru ei saa. Helistan uuesti - number väljas. Selge. Helistan kohal olevatele sloveenlastele, kes paluvad mulle masina järgi saata. Saan tuttavaks mingi Hollandi härraga, kes veedab siin oma puhkust. Tahab mulle kohvi välja teha, aga ma keeldun viisakalt.
Varsti tuleb mu auto (ca 25 mintsa ootamist bussijaamas). Istun tahaistmele kolmandaks ning juht annab käppa - Salam Aleikum, Aleikum Salam. Khi Fak? Tamam. Selge värk. Sõidame paar minutit, jõuan seni oma telefonis ühe mängu mängida. Rapid roll. Sõltuvusttekitav mäng. Rekord on juba 3700 millegigagi.
Jõuame laagrisse. Lähen kontorisse, teised vabatahtlikud juba ees. Ajame omavahel juttu, muljetame eilsest peost ning räägime korraldajatega juttu. Sain teada, et mul oli vale number, kirjutan seekord (loodetavasti) õige üles.
Mõtlen, et käin vetsus. Mõeldud-tehtud. Siin on sellised itaalia vetsud, ehk maa sees on auk. Kahjuks seekord oli keegi otsustanud, et auku ei tasu häda teha ning jättis oma ilusa fekaali otse ukse kõrvale. Tark tegu noormees!
Kella kaheteistkümneks lähen klassi, panen laua ja toolid paika ning ootan oma õpilasi. Tegelen hetkel ning jaanuarikuus täiskasvanud õppijatega, enamus neist on naised. Inglise keelt mingil määral oskavad, aga kardavad rääkida.
Umbes 10 minuti pärast tuleb esimene õpilane, kelleks on kohalik sotsiaaltöötaja Ala. Räägime juttu temaga, ta inglise keel on täitsa okei. Umbes 5-10 minuti pärast tuleb kolm naist. Otsustan, et enam ei jaksa oodata ning hakkame pihta. Tegevuse käigus liitub meiega veel kolm naist ning 2 noort kutti.
Kõikidel naistel on muidugi juuksed kaetud, kaks tükki kannab niqabi - see riietus, mis jätab ainult silmad välja. Mis seal ikka.
Tervitame üksteist, räägime kuidas läheb ning hakkame tunniga pihta. Esimese asjana kordame eelmisel tunnil õpitud - tervitamine ning omadussõnad. Lasen omadussõna tahvlile kirjutada ning moodustada lauseid nendega. Paistab, et mäletavad küll! Välja arvatud see neiu, kes on esimest korda ja ei julge midagi öelda. Pole hullu, alles algus.
Siis võtame ette tänase tunni teema. Küsisõnad. When? How? What? jne, jne. Kirjutan inglise keeles sõna, tähenduse ning araabia keeles. Neljast sõnast kolm kirjutasin araabia keeles õigesti! Jess! Küsin neilt küsimusi, palun vastata. Palun neil teha küsimusi ja vastata. Saab nalja ja on tore. Mingi hetk algab väljast kisa ning pannakse uks kohe kinni. Tohoh, ju siis on põnev. Küsime üksteiselt küsimusi ja vastame. Muhe seltskond.
Kell hakkab pool kaks saama ehk on aeg tund lõpetada. Enne aga saabub kohalik boss, naine kelle nime ma ei mäleta. Ütlen, et hakkame lõpetama ning selle peale on ta pettunud. Kuidas nii? "Ma ju alles jõudsin". Oh teid. Ja oh seda araabia aega.
Teen kõigile selgeks, et järgmine kord tulen teisipäeval kell 12 ja siis alles pühapäeval. Jõulud ju! Kõik saavad aru. Ma loodan.
Tund saab läbi ja saan oma falaffeliportsu kätte. Lähen päikese kätte nautlema ning bossnaine annab mulle mingit maltsa närida. Väga hea oli, siuke terav. Nimi ei jäänud meelde. Jaurame teiste vabatahtlikega ning kuskil 30 minuti pärast tuleb auto järgi. Seekord läks kaua, tavaliselt läheb vähem.
Autoga saame tagasi Jerashi, kuid mitte bussijaama. Miks peaks buss sealt väljuma, ah? Sõidame natuke edasi, ühele ristile. Ületame seal teed, seekord ei jäänud auto alla. Kaugelt juba karjutakse, et jala-jala-jala, tule-tule-tule. No lisame kiirust ja jõuame bussi. Muidugi on ainult 3 inimest ees. Võtame istet ja buss hakkab õõtsuma. Ehk sõidab viis meetrit edasi, siis kolm meetrit tagasi. Siis kolm meetrit edasi ja viis meetrit tagasi. Panen Sopranod jälle tööle.
10-15 minuti pärast buss väljub ning sõidame Ammani poole tagasi. Mingi hetk peatab meid jälle mendibuss. Mis värk sellega on? Tavaliselt seda ei juhtu. Ammanis ei lähe me mitte bussijaamas maha, vaid kodule veits lähemal. Üritame tulutult 20 minutit taksot saada, kuni sloveenlane läheb teisele poole teed ja veenab ühe juhi siiapoole tulema. Tagasiteel on juba ummikud. 9 kilomeetrit ning viis minutit ummikutes passimist maksab kaks kopikatega. Ületame jalakäijate silla ning kõmbime sama teed pidi koju tagasi.
Maja all helistame uksekella ning saame sisse. Lähme mõnuga neljandale korrusele, avame uks. Tervitame Kekut ja mammit ning paneme sussid jalga. Vaatan kella, kell hakkab neli saama. Vahva.
Pilte kah:
 |
| Klassiruum |
 |
| Klassiruumi teine külg |
 |
| Klassiruumi kolmas külg |
 |
| Sõidame laagrist välja. |
 |
| Sõidame linnas |
 |
| Vaated on siin ilusad. |
 |
| Veel vaateid. |
 |
| Siin on mingid lagunenud värgid, üks päev lähme neid vaatama. |
 |
| veel vaateid. |
 |
| Ja vaade, kui sõidame tagasi Ammani. |
No comments:
Post a Comment