Palju õnne jõuludeks

Esimesed jõulud +25 kraadi, Punase mere ja kõrbe, snorgeldamise ja ralliga. Ehk kuidas Keku, Niki, Kristof ja Gregor lõunas käisid.

24.detsember - jõulud, ajee!
Äratus kell 05.30. Kuni end voodist välja veeretan, käib peast läbi mõte, et nii varajane jõuluhommiku ärkamine jääb ilmselt lapsepõlve, kui uudishimu päkapikkude vastu ei jätnud unele ruumi. 
Kiire dušš. KUUMA VEEGA, ajeee! Mingid standardid hakkavad tagasi tulema.
Asjad kotti, lonks kohvi ja minek. Saabume bussijaama ning leiame eest täpselt sama kohaliku bussi, mis tõesti jumala ausõnal koos vist püsib. See buss peab meid viima 330 km kaugusele Aqabasse. Ohwell. 
Samas tegime ootamises uue rekordi - buss sai täis täpselt poolteist tundi pärast seda, kui meie kohale jõudsime.
Meie viietunnisesse teekonda mahtus mitmeid peatusi (olgu see nägude kontrolliks, pissipausiks või snäkipeatuseks, kõik mugavused olid olemas). Selle aja jooksul suitsetas valdav enamus reisijaid, muidugi bussis.
Tee Aqabasse kulgeb suuresti läbi mittemillegi a.k.a kõrbe. Aeg-ajalt sõidame läbi väiksemast külast-linnast, kus kitsed maantee äärest süüa otsivad. Sõidu lõpp kulgeb juba suurte-suurte kaljude vahelt, mis meid kui eestlasi suu lahti vahtima pani.
Aqabas võtavad meid vastu palmid, meri ja +25 kraadi sooja. Ööbimise küsimuse lahendas meil Kristof ära sellega, et leidis couchsurferi Aqabast - hoiab raha kokku ning pakub ülimalt hea võimaluse uute inimestega kohtumiseks.
Meie Aqaba kodu on tagasihoidlik, ent mugav korter (kus ühes seinas haigutab umbes ukse suurune auk - sinna ehitatakse lisatuba), saame kamba peale ühe eraldi toa. Abielupaar võitis ja Keku ja Niki said diivani.

Meie hostijad Yazan ning Jafar.
Yazan on meist mõned aastad vanem noormees, üle keskmise intelligentsem ja tundub, et maailm on tal selge. Sõbralik, lahke ja põnev vestluskaaslane.
Jafar on ilmselt 40ndates härra, kes on keskendunud turismile ja peab väikest-viisi oma äri. Yazan teadis rääkida, et omal ajal oli Jafar oma ettevõtmistega täiesti tuntud kõrbekuningas, aga Araabia kevad ja muud jamad viisid turistide arvu niivõrd alla, et asjad hakkasid välja surema.
Aga nende kahe jaoks on ka couchsurfing omaette äri, sest pakkumisi, mida kus kuidas teha, saime rohkem kui küllaga. Nii, et meie ajutine kodu oli justkui turismibüroo, kus klient on kuningas.
Kokkuvõttes osutus see ülikasulikuks ja saime mitu seiklust juurde.

Kotid maha pandud, kiire tee ja riietevahetus. Nagu öeldud, oli tegu turismibürooga, nii et meie järgmine tegevus oli otse randa minek. Aqabas endas on pigem kehvad rannad, seega sõidutas Jafar meid pisut lõunapoole, andis maskid ja torud ning snorgeldamine algas. Palju õnne jõuludeks!
Aeg-ajalt tuletas Punase mere soolasus end meelde, kui hingamsitorust laine vee sisse lõi. Siis ulbid seal, läkastad ja mõtled, et võib-olla ei peaks inimene kala mängima.
Veest väljas hakkasime dušše otsima, aga no... kui pole, siis pole. Siis oled oma pulstunud juuste, nahk valge soolakihiga kaetud. Ma veel mõtlesin, et fakk, ma täna just käisin pesus ja ma kavatsesin seda puhtust veel mõnda aega hoida. 

Tagasiteel peatusime Jafari brother from another mother hostelis. Kohe toodi teed ja pandi istuma ja et noh - tahate sukelduda jah? Ma räägin, täielik turismibüroo.
Hostel ise nägi rohkem kui hipipesa välja. Mis pole üldse mitte halb, vähemalt mitte meie maitsele.

Beduiinide pulm
Õhtused plaanid hakkasid ka selgeks saama. Jafari ja Yazani naabrid olid pulmi pidamas, mis tähendas ühte suurt söömaaega. Beduiinide pulmatraditsioon näeb ette, et kolm päeva enne pulmi, käivad kõik suurtel õhtusöökidel (nii 200 inimest toidukord). Või nagu hiljem selgus, siis mitte kõik, aga kõik mehed. Ja kui ma ühel hetkel ukse taga tänaval tulistamist kuulsin (ja mu euroopa meel põhimõtteliselt ei saanud aru, et misasi see nüüd on), tutvustati meid ka beduiinide kombega õhku tulistada, kui on suuremad sündmused-pidustused. Nad tulistasid. Ja kuidas veel.

Mehed söönud, toodi mulle ka korteri süüa. Nii ma istusin seal üksinda oma lambaliha ja lavaššiga. Hea oli, tegelt ka. Vahepeal proovisin ka oma tapjapeavalu kaotada väikese tukastamisega, aga kui taaskord keegi tulistama hakkas, kadus viimanegi lootus magada. Egas midagi, pidi midagi muud välja mõtlema.

Kui Niki pulma-söömaajalt tagasi jõudis, tegime Skype-kõne ka kodustega. Nagu ikka, koguneb perekond jõuludeks vanaema juurde, et koos süüa, juua, saunas käia ja jõulurõõmu jagada. Oli hea meel nii palju lähedasi üheskoos näha ja oma jõulutervitused neilegi edasi anda. Muidugi, pisikene koduigatsus tõstis ka siis korra pead, kuna ei ole jõule, kus ma ei oleks vanaema juures praksuva pliidi ääres, koos vanemate, vanaema, tädide-onude ja nende lastega. Ja teistelegi tegi rõõmu, et me ühendust võtsime. Vähemalt vanaema silmad särasid küll. Seda on alati hea näha!

Pärast söömist asusime kesklinna poole teele. Yazan tuli veel kaasa, et näidata lühimat teed downtowni. Uksest välja astudes, asus meid jälitama trobikond lapsi. "Hello! Hello! How are you? What is your name? Hello!" Meeletut tähelepanu me neile ei pööranud, mis, nagu selgus, maksis end korralikult kätte, kui lapsed meid kividega loopima hakkasid. Taaskord, palju õnne jõuludeks.
Yazan arvas samuti, et kivirahe peamiseks eesmärgiks oli tähelepanu saamine. Et lapsed polnud kohalikud, vaid pulmakülalistega kaasas, ei ole nad üldiselt turistide nägema. Selline tervitus siis.
Kui Yazan tagasi pulmapeoliste sekka jõudis ning olukorda selgitas, otsis vist iga isa oma võsukese üles ja edasi ma ei taha teada.

Pika otsimise peale leidsime restorani, kus pakuti ka alkoholi. Seega - jõuluõlu ja -vein ning tagasi koju. Päev oli pikk olnud.

Wadi Rum
Teist päeva, 26.detsembrit alustasime kohaliku hommikusöögiga. Mulle meeldib, et siin süüakse kätega. Ja kõike, sealhulgas ka riisi (lihtsalt võtad peoga ja sööd, nii ongi). See teeb toidu ja söömise ise nauditavamaks.
Pärastlõunal otsustasime Yazani ja Jafari pakkumise vastu võtta ning sõita Wadi Rumi. Wadi Rum on Aqaba lähedal asuv kõrb. Kohe päris kõrb, kui üks kõrb saab päris olla. Plaan oli lihtne - et Jafar vajas abi puude istutamisel, läheme meie kohale, teeme pisut tööd, veedame öö kõrbes ja järgmisel päeval vaatame juba edasi, mis saab.
Takso viis meid Aqabast välja ning meid anti Jafarile üle ühes lähedal asuvas linnas (vähe ma mäletan selle koha nime). Jafari autost leidsime eest veel kaks hollandlast, kes samuti olid kõrbetuurile tulnud - küll veidi teiste tingimuste ja ootustega. Niki, Kritof, Gregor ja Magnum (suur rotveiler) istusid autokastis ja ralli algas.

Tegelikult on siin autokastis kolm inimest ja rotveiler, keegi ei kadunud tee peal ära. 

Kohale jõudes ootas meid ees telk (UN telk, mis oli küll ette nähtud pagulastele ning need ei tohiks laagritest välja jõuda, aga Jordaanias teab keegi alati kedagi, kelle kaudu midagi saab), pealegi, vastavad logod telgil olid lihtsalt oranži värviga üle võõbatud. Mure lahendatud.

Meie kodu Wadi Rum'is. Kaljule annab mõõtme telk, mis varju ja valguse piiril on. Et olime kolmelt küljelt kaljudega piiratud, tagas see piisava tuulevarju. 

Ülesanded jagatud, läks Jafar hollandlastega tuurile, nii jäigi meid neli. Poisid hakkasid puude istutamiseks auke kaevama (jep, kui kogu maailm lõikab puid maha ja veab jõuludeks tuppa, siis meie istutasime puid, kõrbe), minu ülesandeks oli kogu plastiku ja prahi kokku korjame.
Wadi Rum, olles üks peamisi kõrbe-külastamise kohti Jordaanias, on täiesti ja täielikult ära reostatud. Absoluutselt igal pool on näha plastikpudeleid, kilekotte, mahlapakke, jogurtitopse. Mõningad asjad, mis mul õnnestus meie elukoha lähedalt leida: loomanahk, kildudeks kassett, plätud, pintsel (sinist värvi, mitte oranž - seega ei saanud kohalik olla), plastikust nõude killud, voolikud ja no, kõike.
Enne päikeseloojangut tegime väikese snäkipausi - Krstof oli süüa kaasa toonud, mis aitas päeva kenasti õhtusse veeretada. Päikeseloojanguks ronisime neljakesi lähedalasuvale kaljunukile. Siin ei saagi väga seda päikeseloojangut nautida, sest päike kaob hetkedega ära, ei mingit pikka romantilist päikeseloojangut.
Siiski, pärast päikeseloojangut on kõrbes kõige ilusamad värvid üldse. Liiv värvub punaseks, roosaks, lillaks, kaljud on kollased ja õhk oranž.

Hetked enne päikese kadumist. 

Kõrbe kõige kummastavam asi on vaikus (ehk on seda ka pildilt kuulda). See on täiesti uutmoodi vaikus, mida ei olegi vist võimalik mujal kui kõrbes kogeda. Aeg-ajalt on kuulda tuulekohinat, siis taas vaikust. Ei ühtegi häält.
Et pimedus tuleb kiiresti, ajasime puud lõkkele. Vahetult pärast pimedust saabusid ka teised - Jafar, Yazan ja hollandlased.
Kiired ümberkorraldused (lõke kalju äärde, et kalju kivi kuumaks läheks ja pärast sooja annaks; vesi potsikusse ja lõkkele ning kartulid tuha sisse), ning seadsime end mõnusalt lõkke äärde. Praegusel aastaajal on Wadi Rumi ööd päris külmad. Seepärast ka väike Jägermeister, et külm liiga ei teeks. Õhtu edenedes saime tulel valmistatud lambaliha ja riisi, lõkkekartulit ning ohtralt musta teed suhkruga. Jordaania on vist suhkru kuningriik, absoluutselt iga joogi sisse pannakse kuhjade kaupa suhkurt. Kui mina olen alati magusat armastanud, siis Niki, eks suhkurt pea üldse ei kasutanud, pidi alguses ikka vaeva nägema tee joomisega. Aga paistab, et suhkur võitis ja must tee suhkruga on nüüd väga hea.
Pärast esimest sööma-aega, sõideti hollandlasi tagasi Aqabasse viima.
Sõime. Jõime. Vaatasime taevas ja rääkisime lugusid. Läbi pimeduse oli eemalt kuulda ka tulistamist. Beduiinid.

Südaöö paiku sättisime magama end. Juba selleks hetkeks oli mul jalas kaks paari pükse, maika, sviiter, kampsun, tagi ja sall. Kogu öö soojas olemine tundus pigem võimatu. Aga võta näpust - madratsid ja paksud tekid, mis meid telgis ootasid, ajasid asja suurepäraselt ära. Vist korra öösel ärkasin mõttega, et jahe on. Mitte külm, aga jahe.

Hommikud kõrbes on ühed imelisemad 

Hommikul äratas meid päike, mis kella 8 aeg kalju tagant telgile paistma hakkas. Olin vist esimene pärast Jafari, kes ärkas. Nii me istusime lõkke ääres, jõime teed ja rääkisime.
Hommikud kõrbes on uskumatud. Ringi jalutades on veel tunda öö jahedat õhku, samal ajal kui päike veel taevas särab. Silmapiirile jäävad väljad kuivanud rohupuhmastega ja suured kaljud. Vaikus. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi maja, autot või looma. Vaid ükskikud mardikad siblivad liivas.

Pärast puude istutamist (kusagil Wadi Rumi kõrbes on kaks Keku ja Niki nimelist puud!), pakkisime oma asjad kokku, tegime platsi puhtaks ja istusime autosse. Alaku kõrbe-off-road!
Vana ja väsinud Toyota suutis meid oma kiiruse ja võimekusega ületada. Lennata läbi liiva ja tolmu, ronida autoga kaljunukkidele ja lennata külg ees üle liivaluidete - täiesti pöörane ja metsik sõit. Yazan võttis ka parimad hetked kaamerasse. Kuigi, videosid vaadates pole erinevad kõrgused ja kiirused just kõige paremini mõistetavad. Ühel hetkel tulime tubli 50-meetrise liivaluite otsast alla, kapott maapoole ja auto tagumik taevast vahtimas. Metsik.
Et me ühel hetkel hakkasime maanteele lähenema, tuli ka Yazan autosse istuma (eelnevalt veetis ta hetki kaameraga auto taga olevas kastis). Ruumi vähe, inimesi palju, istusime Nikiga kahekesi ette.
Väga. Paha. Mõte.
Ühel hetkel ronisime taas üle liivaluite ning alla tagasi me ei jõudnudki. Kuigi ma jõudsin veel ennast kinni hoida, et mitte esiklaasi lennata, ei olnud Nikil kusagilt kinni haarata ja mats.
Mõned hetked oli silme eest must ja mõtlesin, et fakk, raudselt läksid prillid katki. Ja pea vist lõin ka ära. Ma ei tea, kuidas ma autost välja sain, aga järgmisel hetkel olin liival ja Yazan ning Jafar askeldasid. "No blood, you're okay, there's no blood!"
Esmaabi pakett lahti, sall kaelast, vett pähe ja sall ümber pea. Kogu see lappimine ei võtnud rohkem aega kui pool minutit, vist.
Autol nii hästi ei läinud. Esiklaasi tegin täitsa katki.
Kõva peaga, mis seal ikka.

Sinna mu mõistus läkski. 

Nii ma istusin seal, naersin ja nutsin. Nii kuradi valus, aga nii kuradi absurdne. Oled seal, nagu rambo, rätt ümber pea ja vabandust, sittagi aru ei saa, et mismoodi või kuhu ja kuidas.
Klaasi nägin, siis jooksis judin üle selja ja mõtlesin, et hästi läks.
Peapõrutust ei ole, aga muhk on. Jafarilt sain hea triki ka sinika vältimiseks. Rätt peale ja peopesaga peale suruda ning haava "loksutada" - nühid käega edasi-tagasi, kõvasti.
Tänaseks pole sinikat või verevalumit tulnud.
Järgmine elutarkus, mis kaasa võtta. Peale selle, et off-roadi ajal ei istu kaks inimest ees.
Pärast seda loovutati esiiste mulle. Tuikusin seal, ise uimane kui porikärbes ja mõtlesid, et mis-kuradima-valemiga.
Igaks juhuks kordan üle, et kõik on korras, ei ole peapõrutust ja enesetunne on väga okei.
Tagasiteel käisime veel Saudi-Araabia piiri ääres, kus peale looduse ja üksiku auto polnud väga midagi. Muidugi, antud piirkonnas käivad mingisugused omavahelised tülid. Väidetavalt käivad inimesed Saudi-Araabiast Jordaania maa-alal, et beduiinide veekogumiskohad kinni panna. Kui sul pole kõrbes vett, pole sul midagi. Seda enam, kui sul on loomad, kelle eest hoolitseda.
Tagamaadest ma väga aru ei saanud. Jätame selle teadmise järgmiseks korraks.

Tagasi Aqabas jooksime oma bussi peale. Tagasi tulekuks lubasime endale mugavust - JET buss, mis meie mõistes on lihtsalt suur, 50-kohaline buss, aga kus tegutseb ka bussi-stjuardess, nagu ma teda nimetasin, kes näitas kohtasid kätte ja hiljem kohvi-teed pakkus.
Buss erines enamjaolt sellega, et keegi bussis ei suitsetanud. Selleks tegi buss eraldi pausi. Kokku kulus taaskord tubli 4 ja pool või isegi 5 tundi, et Ammani jõuda.

Koju jõudes läks dušijärjekorraks ning kõik said end puhtaks. Pärast Punast merd ja ööd kõrbes tundus see suurim lõõgastus üldse. Pesumasin sai ka omajagu vatti. Et me eelmine nädal ei leidnud vajadust riiete pesemiseks, siis praegu on kogu korter täis kuivavat pesu. Et riiete pesemiseks on sobilik vaid neljapäev-reede, siis kõikide asjad lihtsalt ei mahu pesurestile ära. Nii, et bokserite, sokkide ja t-särkide näitus diivanitel kestab veel paar päeva.

Nii ongi.
Just täpselt nii ägedad jõulud meil oligi.
Mõtleme kevade poole  - aprillis, mais - uuesti Wadi Rumi minna. Siis peaks saama ööbida ka tähtede all kalju servadel. Pealegi, tahaks ära kasutada kõiki võimalusi uuesti kõrbe minemiseks. Kuigi aastaid tagasi sai ka Egiptuses kõrbes käia, ei saa seda kuidagi Wadi Rumiga võrrelda.
Nii, et sõbrad - kui peaksite siia tulema, siis ehk ühendaks jõud ja teeks ühe raju kõrbe-retke? Me teame paari venda, kelle kaudu seda organiseerida saaks.
Kogu snorgeldamine ja kaks päeva kõrbes läksid meile maksma 45 JD-d (hiljem lisandus sellele ka üks toidukord Aqaba lähedal linnas). Otsustasime ühiselt, et need mehed on veidi rohkemat väärt ja andsime 50 JD inimese kohta.
Eks hinnale aitas kaasa ka meie väike töölaager puude istutamise ja koristamisega. Ei midagi kaela murdvat, pigem on äge, et meil on kõrbes omad puud.

 Wadi Rum 

 Kamoon ,kaamel on! 

PS! Facebook'ist Jafar's Adventures on saadaval rohkem pilte meie off-road tripist! 

Nüüdseks on jõulupuhkus läbi saamas ning homme asume oma laagripäevade juurde. Kaks laagripäeva, kaks araabia-keelt ning on vana-aasta õhtu. Esimesed kolm päeva jaanuarist puhkame taaskord.

Oleme õnnelikd! Jee! 

PS! Asusin täna esimest korda pärast siia jõudmist Eesti SIM-kaarti telefoni sisestama, aga mida pole, on SIM-kaart. Ehk siis, kui sa pole mind Eesti numbri pealt kätte saanud, siis on see seetõttu, et mul lihtsalt ei ole enam Eesti numbrit. Ja vahet pole, kui palju sa üritad, mul ikka pole oma SIM kaarti :)