Sunday, December 7, 2014

Filtrikohv, ajee

Just, kui harjusin kardemoni-maitselise kohaliku kohviga, sai see otsa. Toimus downgrade ja hommikuseks äratajaks oli Nescafe lahustuv kohv (mitte need kolm-ühes kohvid, vaid purgis, see vastikum, noh). Peab ütlema, et selle maitse ehmatab küll üles.
Pärast seda suundusime Niki ja Gregoriga takso peale, et linna sõita. Esimese ringi juurest, kus algab põhitänav (Rainbow street), pidid Doriane ja Julie mind peale korjama. Saamatu nagu ma olen, poleks ma osanud kusagile mujale liikuda. Niki ja Gregor teadsid juba oma teed kuhu minna ning sinna ma jäin. Üksinda. Ammani.
Jõudsin tubli 2-3 minutit omaette istuda ja oodata (jõudsime 20 minutit varem linna), kui üle pingiala (mitte päris park, aga pingid, mis moodustasid ringi) jäin kellelegi silma. Kellelegi kohalikule, kes põhimõtteliselt ei pööranud oma pead ära. Teate, selline ebameeldiv tunne, kui näete, et keegi jälgib teid, jälgib pingsalt ning ootab vaid hetke, mil ligi tikkuda. Minu rahvusvaheline märguanne "ma-ei-soovi-kellegagi-suhelda" (mis tähendab, et sa paned kõrvaklapid pähe ja kuulad muusikat) ei muutnud ka midagi. Samuti ei muutnud midagi minu ennastunustav eputamine abielusõrmusega - no lihtsalt, et "kutt, ma olen off the market ning et suuna see energia pigem sinna, kus sellest kasu võib olla". Seega mõned pingsad minutid hiljem lihtsalt lahkusin. Olles kuulnud tüdrukutelt jutte ahistamise kohta, ei jäänud ma seda sinna ootama (kuigi mul oli seljas anti-ahistamise-komplekt, dressipüksid, t-särk, sviiter ning üdini sassis poisipea). Jalutasin üle tee, et ootan siis seal (tubli 10 minutit jäänud). Ja kuigi too noormees oli lühemat sorti, ulatas ta väga ilusasti üle siltide ja märkide järgi piiluma, kuid pärast mõningast kaelavenitamist ta loobus. Et mis selles ebamugavat oli? Kui sind keegi nii jälgiks, hakkaks ebamugav?



Ei, kokkuvõttes võtan asja komplimendina. Isegi poolkodutu väljanägemisega pakun ma kellelegi pinget.

Päeva parimaks osaks kujunes kohvik, kus oma grupitöid Doriane ja Juliega tegime. Sest ilmselt leidsin ainsa koha, kust võib saada filtrikohvi, mis maitseb nagu Porkunis, vanemate tehtud hommikune kohvi. Kaks suurt kohvi ja kaks veel suuremat küpsist hiljem vandusin, et hakkan seda kohta külastama.
Pärast grupitöid viisid tüdrukud mind hummusele. Patukahetsusega ütlen, et ma pole varem hummust proovinud ja ilmselgelt oli tänane viimane aeg, see viga parandada. 0,5 JOD ja mul on külmkapis karp suurepärast hummust. Hea, odav ning kõhtu täitev - kõlab nagu midagi, mida kuu lõpus sööma hakkame.

Seejärel lonkisin Doriane järgi tema korterisse. Lonkisin, sest see on uskumatu, kui palju mäest üles-alla, trepist üles-alla jooksmist võib Ammanisse ära mahtuda. Vähemalt ei pea muretsema enam, kus trenni saab teha ... see kõik ongi üks suur trenn.

Doriane korter on imeilus. Väike aiake, kõrged laed, avar ja näha, et no täitsa tutikas värk. Ainult, et aknaid pole. Nimelt elavad nad keldrikorrusel. Ilmselt kompenseerib aga katusel olev vaade Ammanile kõik.

Iga päevaga hakkan rohkem ja rohkem seda kohta armastama. Siin muidugi on omad reeglid ja omapärad, aga need teevad asja veelgi paremaks. Muidugi, orienteerumisest ei tule mul ikka veel midagi välja, seepärast püüan ka mitte üksinda taksoga sõita. Kuna aadressid ei loe, peaks lugema sinu enda orienteerumisvõime. Mida mul pole. Seega, miski ei loe.
Käisime Nikiga falafelit ja kohvi otsimas. Poest välja tulles, pidime ümber poe minema, et õigele tänavale jõuda. Ma põrkasin Nikiga kokku, sest ma põhimõtteliselt ei oska orienteeruda, ka ümber poe mitte. Ja kui tänavad looklevad üles-alla, paremale-vasakule ning näevad kõik pea identsed välja (hunnik kivimaju ja palme), võib eeldada, et see on omal moel kuidagi keerulisem kui muidu.

Ahjaa, taaskord räägime välja kolimisest. Mitte iraaklaste või tädi pärast, aga nüüd tuli infot, et korteri väljaüürija soovib renti tõsta. Ma pole väga kindel, kas meie niiöelda kontakt Lauma sellega nõus on. Siin on omajagu sekeldusi olnud (sellised pigem ajuvabad ja absurdi-hetked, mil sa saad aru, et see ongi Lähis-Ida), aga see on sekeldus, mille vastu me ei saa. Seniks on nõudepesuresti ostmine ootel. Meid see ei morjenda, tundub pigem igapäevane kolejant olevat see kolime-ei-koli-kolime-ei-koli. Seni kuni siin ei tule sellist kolimist nagu Eestis oli (see on täiesti uskumatu kui palju asju meil ühetoalises korteris oli, nagu must auk, kust kisud välja viimaste miljardite aastate jooksul sinna kogunud asju), on kõik suurepärane.

Homme sõidame juba Surnumere äärde kusagile villasse, kus algab ettevalmistav kohtumine-koolitus (taaskord, nimetagem seda asjaks).

Tegelt ka. Jordaania ja Amman on oma organiseeritud kaootilisusega üks ägedamaid kohti. Tulge külla ja ma viin teid kohalikku kohvikusse, kus müüakse ilmselt parimaid šokolaadikooke. Just sõin ühe ära. Omn-omn-omn.

Ikka veel vaatan igat palmipuud, et "oh, palmid, nii tuus!" . Mis siis, et siin on neid no tõesti, igal pool, ei taha eestlaslik vaim uskuda. et palmid päriselt ka olemas on. Ägedad! 



Ammani tänavad on täis just täpselt selliseid elajaid. Mis siis, et kohati on nii kitsas, et auto ja jalakäija ei mahuks ka parima tahtmise puhul kõrvuti, ei paista see olevat põhjus, miks pisemat autot eelistada. Sellised tangid tiirutavad-manööverdavad-keerutavad siin alati. 




Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, näed sa maju. Nii kaugele, kui silm ulatab ja päike paistab. 




Jep. Pärast ingveriteed ja kooki on viimane aeg end magama saata. Ma magan siin paremini kui kodus, seega on hommikud minu jaoks pigem keerulised (mitte, et Eestis oleks kuidagimoodigi teisiti olnud).

PS! Niki telefon andis saba ja nüüd on tal 15 JOD maksnud Nokia. Muide, pakendil oli eraldi välja toodud telefoni erinevad äratuskella võimalused. Rough stuff! 

No comments:

Post a Comment