Saturday, December 6, 2014

Jordaanlane - ütleb rohkem kui tuhat sõna

Täna läks asjaks.
Pärast kahte vaba päeva, mis olid täiesti hädavajalikud ja mille eest me tänulikud oleme, hakkame tasapisi tempot koguma. Täna toimus esimene koolitus-töötuba (kutsume seda asjaks).
Üldiseks teemaks oli ikka team-building ja väike ice-breaking. Kuigi enamik vabatahtlike on omavahel juba tuttavad, oli meie jaoks see hea võimalus kõiki näha, nimesid harjutada ja aru saada, mis inimestega tegu on.
Kokku on meid siin 18 vabatahtliku Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Sloveeniast, Rumeeniast, Austriast, Taanist, UK-st, Prantsusmaalt ja muidugi oli ka kohalikke tegelasi.
Inimesed on ägedad. In general ja siin ka, ikka-ikka.
Niisiis.
Esimene pool päevast läks tutvumise alla. Umbes täpselt see, mida meie oleme teinud 1 983 547 korda. Ei midagi erilist, aga kasuks ikka. See nimede värk on meil Nikiga täpselt nii nagu on. Seega, inimestest rääkides kasutame uut süsteemi - kus nad asja ajal istusid. Suht toimib!
Asja teine pool koosnes aga dialoogist. Kaks kohalikku asjatajat (tuntud kui asja läbi viijad) viisid läbi erinevaid harjutusi-mänge, et meiega dialoogist rääkida. Noh, et mis on dialoog, mis on monoloog, mis on nende erinevus, miks me tahame dialoogi monoloogi asemel, mis tunne on dialoogis olla ja noh, teate küll. Arvestades, et oleme Nikiga tubli mitu aastat tegelenud foorumteatriga (mis keskendub monoloogi asendamisele dialoogiga) ning selja taga on päris palju igasuguseid Youth in Actione ja Erasmus + projekte, siis taaskord, ei saa öelda, et oleks midagi metsikult uut õppinud.
Seega, hakkasin jälgima asjatajaid, kahte kohalikku noormeest. Energilised, proovisid nalja teha, no mis seal ikka.
Kui siis et ...
Kui palju võib üks inimene rääkida? Päris tõsiselt!? Absoluutselt igat asja, igat harjutust ja mängu analüüsiti pool tundi, olenemata sellest, kui pikk see harjutus ise oli. Ja uskuge mind, see venis nagu tatt. See venis nagu mõne paarikuuse lapse ninakoll (see, kui ta hingab nii, et ninast käib mull välja, haha). Ja see pidev peegeldamine (kohati täiesti ebavajalik, minu kogemuse põhjal), analüüsime ja räägime, mis tundeid see sinus tekitas, no hallo!
Teine asi, mis kuidagi mõtetesse jäi. Pikad arutelud ja analüüsid, tunnetest rääkime käis alati nende asjade kohta, mis väga tundeid ei tekitanud. Konkreetselt, vahepeal lutsiti seda juttu nagu juba ammu otsa saanud pulgajäätist. Ja kui oli üks harjutus, mis tõesti tekitas kõva arutelu ja pani inimesed käima, siis lõpetati poole pealt ära. Nii, et paljud ei jõudnud oma seisukohtigi välja öelda (dialoog my ass, sorri). Öeldi, et aeg sai otsa. Äkki prooviks paremini aega planeerida ja mitte venitada asju, mis on juba maksimaalselt tühjaks väänatud?
Oh well.
Ei.
Tegelt ma saan aru, et kõikide vabatahtlike taustad on erinevad. Ilmselt oli osade jaoks see päris esimene kord rääkida mitte-formaalsest õppest ja dialoogist. Ja see kaalub iga kell üle selle, et mina (ja ma eeldan, et ka Niki) ei leidnud enda jaoks võib-olla väga uusi mõtteid või harjutusi.
Mis seal ikka. Sai vähemalt ühe asjaliku päeva teha, inimestega suhelda ja tasapisi asjaga alustada.

Homme on meil koduse töö päev, mis tähendab, et meid on gruppidesse jaotatud. Minu grupp peab tegema töötoa-presentatsiooni noorte töötusest ja kaasamisest (mitte, et mu töö Eestis ei oleks laste ja noorte kaasamine ning dialoogi loomine), Mis seal ikka.

Täna oli hea päev.
Täna oli päev, kui tõime majja wc-paberi! Muidugi, tädi ja Bilal pole seda veel näinud, aga no kuulge, sellest ei saa ühtegi küsimust-probleemi tekkida, right??
Täna käisime ka Jordaania numbreid ostmas. Seega, mu Eesti number läheb puhkusele ja siin olen ma Zain'i klient.
Täna käisime ostmas ka riideid. Mul on veidikene raskusi arusaamisega, mis on okei ja mis mitte. Reegel on, et mida rohkem sa näitad, seda rohkem ka tähelepanu. Aga siis on alati küsimused, et kas mustad legginsid ja seelik on okei? Kui palju võib käsi näidata? Kui sügav kaelus särgil olla võib? Eile katsetasin. Käisime õhtul väljas, jalas pikim seelik mis mul oli (sikutasin seda pidevalt ikka alla poole, mitte et ma eriline mini-kandja oleks, aga no, anti-ahistamise relv noh) ja mustad legginsid. Pilke oli,aga muud ei midagi. Osad tüdrukud on saanud tunda kohaliku kätt oma pepul, nii tänaval kui ka bussis. Nii kaugele jõuda ei tahaks.
Ühesõnaga, nüüd on mul kaks paari õhukesi dressipükse ja no, vast läheb tähelepanu minust üle.
Laagritesse minnes on see eriti oluline, see tehti mulle selgeks.
Muide, vastab tõele, et kaubanduskeskusesse minnes otsitakse sind tõesti läbi ja sa pead läbima metallidetektori, mida kontrollib ka turvamees.

Tädist ka veel. Tal on iga päev midagi varuks, mis mind alati muigama paneb.
Bilal, tädi ja Gregor sõid õhtust. Kuigi kõht tühi polnud, ühinesin seltskonnaga, et lihtsalt vaadata-kuulata. Ja ei läinud mõnda minutit ka mööda, kui juba Bilali ema uuris, et kas mul õdesid ka on. Ei ole, vanem vend on. Küsis veel, et kas mul sõpru on? No, ma uhkelt, et oi, mul on ikka palju sõpru, jaaa! Ema muutus kohe rõõmsamaks ja hakkas naerma. Mõtlesin korra, et ei tea kas neile on see naljakas, et minusugusel mitte-moslemi tüdrukul palju sõpru on. Uurisin ka, aga ei, see pole naljakas. Rõõmustamine ja naer tulenes sellest, et ehk ma tean kedagi, kes tahaks Bilali vennale naiseks minna.
Nii, et kaunid neiud Eestimaal, Bilali vanem vend, kes on poksija ja suurem kui mägi, otsib endale kaunist kaasat, kes mošeesse viia ja abikaasaks võtta! Seega - otsid põnevust oma ellu, soovid seiklusi? Ehk hoopis näha kaugeid maid ja õppida tundma võõraid kultuure - haara pakkumisest kinni! NB! Kohti jagub vaid kiirematele! 
Sellised lood siis.

Eilsesse õhtusse jääb üks täiesti unustamatu hetk. Pikk lugu lühidalt - jõudsime vabatahtlike korterisse lõpuks ja sattusin juttu rääkima Katie'ga Walesist ja ühe kohaliku noormehega. Ühel hetkel hõikas Katie "lalalalala" (araabia keeles "eieieiei"), mille peale vaatas kohalik noormees Katiele otsa, oli kandev paus ja noormees lausus : "BOOM!".
Ma ei ole ammu nii südamest naernud kui tol hetkel. Kes viimased kaks nädalat Eestis mu kõrval oli, teab väga täpselt, millest ma räägin. Kõikide teiste ees ma väga vabandan, aga mul on üks vähe hinnatuid huumorisorte ning ma ei ole selle üle just kõige uhkem. Aga see oli nii kuradima naljakas, et siin on üks kohalik, kes mõistab mind.
Fantast hetk.

Praegu ei oskagi rohkem lisada. Saime uue "tähtaja" oma korterikaaslaste - iraaklaste - osas. Kui nemad neljapäevaks välja ei koli, kolitakse meid ja sloveenlasi omaette korterisse. Praegu on siin natukene ülerahvastatud tunne ja arvestades vee olukorda, siis väga pikalt ei saa see edasi minna. Seega - neljapäeval näeme, mis juhtuma hakkab. Järgmisel nädalal peaks ka tädi ära minema. Siis läheb põnevaks. Sest läbi mitte ühegi valemi ei saa Bilal mind kööki talle süüa tegema, aga ma aiman, et see ta plaan võiks olla ...
Noh, elame näeme.

Ja tänase postituse õpinurk:

Kui araablane ütleb sulle "Don't worry, everything will be ok !" siis tegelikult on see viimane aeg muretsema hakata.

Samuti, kui sa õhtul lähed magama teadmisega, mis sa hommikuks sööd, siis ära usu seda. Usu seda alles siis, kui sa oled veendunud, et su toit külmkapis alles on. Meil näiteks ei olnud täna.
Sloveenlased on enda jaoks lahendanud selle olukorra nii, et nad lihtsalt ostavad iga kord natukene rohkem süüa. Külmkapp võtab ka renti, ilmselt.
Minu jaoks ei ole see okei lahendus. Aga mulle tundub, et see võib neljapäeval ise ära laheneda, see küsimus.

250grammi meie mõistes kohvi maksab poes 3,5 JOD. Seega mu kaks suurimat lohutajat - gintonic ja kohv - on võimatult kallid. Haha, vähemalt Niki ei küsi raha, haha (minu vähehinnatud huumorisort lööb vällja).


Nii on.
Ma ei oska teile rohkem mitte midagi muud öelda, et elamine koos tädi ja Bilali ja kahe iraaklasega on Jordaania eksperiment to the max! Ja vaatamata kõigele (Keku-moslemiks-propaganda või asendame wc-dušši wc-paberiga), on siin meeletult, ikka meeletult äge. Mul on hea meel, et me siia tulime.

(ja samal ajal kui ma viimast lauset kirjutasin, käis õues kahtlaselt vali kärgatus. No idea.) 

Põhimõtteliselt see ongi Amman. Majakatuselt vaade majakatustele. 

Valged tünnid katustel on veetünnid. See on see, mis sul ette on nähtud ja kõik. Saab otsa, siis põhimõtteliselt saab vesi otsa. 


Kaubanduskeskus. Iseenesest on see viisteisttuhat korda suurem kui pildilt aru saada, kuna korrused on paigutatud suuurte-suurte ringidega. Ilmselt püütakse jõulumeeleolu luua, kuigi keskuse teises otsas ilutses suur ja uhke jõulupuu koos kõike vajalikuga. Selliselt kaunistatud palme on küllaga ka mujal, ilmselt lihtsalt silmailu pakkumiseks. 







No comments:

Post a Comment