Filtrikohv, ajee

Just, kui harjusin kardemoni-maitselise kohaliku kohviga, sai see otsa. Toimus downgrade ja hommikuseks äratajaks oli Nescafe lahustuv kohv (mitte need kolm-ühes kohvid, vaid purgis, see vastikum, noh). Peab ütlema, et selle maitse ehmatab küll üles.
Pärast seda suundusime Niki ja Gregoriga takso peale, et linna sõita. Esimese ringi juurest, kus algab põhitänav (Rainbow street), pidid Doriane ja Julie mind peale korjama. Saamatu nagu ma olen, poleks ma osanud kusagile mujale liikuda. Niki ja Gregor teadsid juba oma teed kuhu minna ning sinna ma jäin. Üksinda. Ammani.
Jõudsin tubli 2-3 minutit omaette istuda ja oodata (jõudsime 20 minutit varem linna), kui üle pingiala (mitte päris park, aga pingid, mis moodustasid ringi) jäin kellelegi silma. Kellelegi kohalikule, kes põhimõtteliselt ei pööranud oma pead ära. Teate, selline ebameeldiv tunne, kui näete, et keegi jälgib teid, jälgib pingsalt ning ootab vaid hetke, mil ligi tikkuda. Minu rahvusvaheline märguanne "ma-ei-soovi-kellegagi-suhelda" (mis tähendab, et sa paned kõrvaklapid pähe ja kuulad muusikat) ei muutnud ka midagi. Samuti ei muutnud midagi minu ennastunustav eputamine abielusõrmusega - no lihtsalt, et "kutt, ma olen off the market ning et suuna see energia pigem sinna, kus sellest kasu võib olla". Seega mõned pingsad minutid hiljem lihtsalt lahkusin. Olles kuulnud tüdrukutelt jutte ahistamise kohta, ei jäänud ma seda sinna ootama (kuigi mul oli seljas anti-ahistamise-komplekt, dressipüksid, t-särk, sviiter ning üdini sassis poisipea). Jalutasin üle tee, et ootan siis seal (tubli 10 minutit jäänud). Ja kuigi too noormees oli lühemat sorti, ulatas ta väga ilusasti üle siltide ja märkide järgi piiluma, kuid pärast mõningast kaelavenitamist ta loobus. Et mis selles ebamugavat oli? Kui sind keegi nii jälgiks, hakkaks ebamugav?

Ei, kokkuvõttes võtan asja komplimendina. Isegi poolkodutu väljanägemisega pakun ma kellelegi pinget.

Päeva parimaks osaks kujunes kohvik, kus oma grupitöid Doriane ja Juliega tegime. Sest ilmselt leidsin ainsa koha, kust võib saada filtrikohvi, mis maitseb nagu Porkunis, vanemate tehtud hommikune kohvi. Kaks suurt kohvi ja kaks veel suuremat küpsist hiljem vandusin, et hakkan seda kohta külastama.
Pärast grupitöid viisid tüdrukud mind hummusele. Patukahetsusega ütlen, et ma pole varem hummust proovinud ja ilmselgelt oli tänane viimane aeg, see viga parandada. 0,5 JOD ja mul on külmkapis karp suurepärast hummust. Hea, odav ning kõhtu täitev - kõlab nagu midagi, mida kuu lõpus sööma hakkame.

Seejärel lonkisin Doriane järgi tema korterisse. Lonkisin, sest see on uskumatu, kui palju mäest üles-alla, trepist üles-alla jooksmist võib Ammanisse ära mahtuda. Vähemalt ei pea muretsema enam, kus trenni saab teha ... see kõik ongi üks suur trenn.

Doriane korter on imeilus. Väike aiake, kõrged laed, avar ja näha, et no täitsa tutikas värk. Ainult, et aknaid pole. Nimelt elavad nad keldrikorrusel. Ilmselt kompenseerib aga katusel olev vaade Ammanile kõik.

Iga päevaga hakkan rohkem ja rohkem seda kohta armastama. Siin muidugi on omad reeglid ja omapärad, aga need teevad asja veelgi paremaks. Muidugi, orienteerumisest ei tule mul ikka veel midagi välja, seepärast püüan ka mitte üksinda taksoga sõita. Kuna aadressid ei loe, peaks lugema sinu enda orienteerumisvõime. Mida mul pole. Seega, miski ei loe.
Käisime Nikiga falafelit ja kohvi otsimas. Poest välja tulles, pidime ümber poe minema, et õigele tänavale jõuda. Ma põrkasin Nikiga kokku, sest ma põhimõtteliselt ei oska orienteeruda, ka ümber poe mitte. Ja kui tänavad looklevad üles-alla, paremale-vasakule ning näevad kõik pea identsed välja (hunnik kivimaju ja palme), võib eeldada, et see on omal moel kuidagi keerulisem kui muidu.

Ahjaa, taaskord räägime välja kolimisest. Mitte iraaklaste või tädi pärast, aga nüüd tuli infot, et korteri väljaüürija soovib renti tõsta. Ma pole väga kindel, kas meie niiöelda kontakt Lauma sellega nõus on. Siin on omajagu sekeldusi olnud (sellised pigem ajuvabad ja absurdi-hetked, mil sa saad aru, et see ongi Lähis-Ida), aga see on sekeldus, mille vastu me ei saa. Seniks on nõudepesuresti ostmine ootel. Meid see ei morjenda, tundub pigem igapäevane kolejant olevat see kolime-ei-koli-kolime-ei-koli. Seni kuni siin ei tule sellist kolimist nagu Eestis oli (see on täiesti uskumatu kui palju asju meil ühetoalises korteris oli, nagu must auk, kust kisud välja viimaste miljardite aastate jooksul sinna kogunud asju), on kõik suurepärane.

Homme sõidame juba Surnumere äärde kusagile villasse, kus algab ettevalmistav kohtumine-koolitus (taaskord, nimetagem seda asjaks).

Tegelt ka. Jordaania ja Amman on oma organiseeritud kaootilisusega üks ägedamaid kohti. Tulge külla ja ma viin teid kohalikku kohvikusse, kus müüakse ilmselt parimaid šokolaadikooke. Just sõin ühe ära. Omn-omn-omn.

Ikka veel vaatan igat palmipuud, et "oh, palmid, nii tuus!" . Mis siis, et siin on neid no tõesti, igal pool, ei taha eestlaslik vaim uskuda. et palmid päriselt ka olemas on. Ägedad! 

Ammani tänavad on täis just täpselt selliseid elajaid. Mis siis, et kohati on nii kitsas, et auto ja jalakäija ei mahuks ka parima tahtmise puhul kõrvuti, ei paista see olevat põhjus, miks pisemat autot eelistada. Sellised tangid tiirutavad-manööverdavad-keerutavad siin alati. 

Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, näed sa maju. Nii kaugele, kui silm ulatab ja päike paistab. 

Jep. Pärast ingveriteed ja kooki on viimane aeg end magama saata. Ma magan siin paremini kui kodus, seega on hommikud minu jaoks pigem keerulised (mitte, et Eestis oleks kuidagimoodigi teisiti olnud).

PS! Niki telefon andis saba ja nüüd on tal 15 JOD maksnud Nokia. Muide, pakendil oli eraldi välja toodud telefoni erinevad äratuskella võimalused. Rough stuff! 

Jordaanlane - ütleb rohkem kui tuhat sõna

Täna läks asjaks.
Pärast kahte vaba päeva, mis olid täiesti hädavajalikud ja mille eest me tänulikud oleme, hakkame tasapisi tempot koguma. Täna toimus esimene koolitus-töötuba (kutsume seda asjaks).
Üldiseks teemaks oli ikka team-building ja väike ice-breaking. Kuigi enamik vabatahtlike on omavahel juba tuttavad, oli meie jaoks see hea võimalus kõiki näha, nimesid harjutada ja aru saada, mis inimestega tegu on.
Kokku on meid siin 18 vabatahtliku Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Sloveeniast, Rumeeniast, Austriast, Taanist, UK-st, Prantsusmaalt ja muidugi oli ka kohalikke tegelasi.
Inimesed on ägedad. In general ja siin ka, ikka-ikka.
Niisiis.
Esimene pool päevast läks tutvumise alla. Umbes täpselt see, mida meie oleme teinud 1 983 547 korda. Ei midagi erilist, aga kasuks ikka. See nimede värk on meil Nikiga täpselt nii nagu on. Seega, inimestest rääkides kasutame uut süsteemi - kus nad asja ajal istusid. Suht toimib!
Asja teine pool koosnes aga dialoogist. Kaks kohalikku asjatajat (tuntud kui asja läbi viijad) viisid läbi erinevaid harjutusi-mänge, et meiega dialoogist rääkida. Noh, et mis on dialoog, mis on monoloog, mis on nende erinevus, miks me tahame dialoogi monoloogi asemel, mis tunne on dialoogis olla ja noh, teate küll. Arvestades, et oleme Nikiga tubli mitu aastat tegelenud foorumteatriga (mis keskendub monoloogi asendamisele dialoogiga) ning selja taga on päris palju igasuguseid Youth in Actione ja Erasmus + projekte, siis taaskord, ei saa öelda, et oleks midagi metsikult uut õppinud.
Seega, hakkasin jälgima asjatajaid, kahte kohalikku noormeest. Energilised, proovisid nalja teha, no mis seal ikka.
Kui siis et ...
Kui palju võib üks inimene rääkida? Päris tõsiselt!? Absoluutselt igat asja, igat harjutust ja mängu analüüsiti pool tundi, olenemata sellest, kui pikk see harjutus ise oli. Ja uskuge mind, see venis nagu tatt. See venis nagu mõne paarikuuse lapse ninakoll (see, kui ta hingab nii, et ninast käib mull välja, haha). Ja see pidev peegeldamine (kohati täiesti ebavajalik, minu kogemuse põhjal), analüüsime ja räägime, mis tundeid see sinus tekitas, no hallo!
Teine asi, mis kuidagi mõtetesse jäi. Pikad arutelud ja analüüsid, tunnetest rääkime käis alati nende asjade kohta, mis väga tundeid ei tekitanud. Konkreetselt, vahepeal lutsiti seda juttu nagu juba ammu otsa saanud pulgajäätist. Ja kui oli üks harjutus, mis tõesti tekitas kõva arutelu ja pani inimesed käima, siis lõpetati poole pealt ära. Nii, et paljud ei jõudnud oma seisukohtigi välja öelda (dialoog my ass, sorri). Öeldi, et aeg sai otsa. Äkki prooviks paremini aega planeerida ja mitte venitada asju, mis on juba maksimaalselt tühjaks väänatud?
Oh well.
Ei.
Tegelt ma saan aru, et kõikide vabatahtlike taustad on erinevad. Ilmselt oli osade jaoks see päris esimene kord rääkida mitte-formaalsest õppest ja dialoogist. Ja see kaalub iga kell üle selle, et mina (ja ma eeldan, et ka Niki) ei leidnud enda jaoks võib-olla väga uusi mõtteid või harjutusi.
Mis seal ikka. Sai vähemalt ühe asjaliku päeva teha, inimestega suhelda ja tasapisi asjaga alustada.

Homme on meil koduse töö päev, mis tähendab, et meid on gruppidesse jaotatud. Minu grupp peab tegema töötoa-presentatsiooni noorte töötusest ja kaasamisest (mitte, et mu töö Eestis ei oleks laste ja noorte kaasamine ning dialoogi loomine), Mis seal ikka.

Täna oli hea päev.
Täna oli päev, kui tõime majja wc-paberi! Muidugi, tädi ja Bilal pole seda veel näinud, aga no kuulge, sellest ei saa ühtegi küsimust-probleemi tekkida, right??
Täna käisime ka Jordaania numbreid ostmas. Seega, mu Eesti number läheb puhkusele ja siin olen ma Zain'i klient.
Täna käisime ostmas ka riideid. Mul on veidikene raskusi arusaamisega, mis on okei ja mis mitte. Reegel on, et mida rohkem sa näitad, seda rohkem ka tähelepanu. Aga siis on alati küsimused, et kas mustad legginsid ja seelik on okei? Kui palju võib käsi näidata? Kui sügav kaelus särgil olla võib? Eile katsetasin. Käisime õhtul väljas, jalas pikim seelik mis mul oli (sikutasin seda pidevalt ikka alla poole, mitte et ma eriline mini-kandja oleks, aga no, anti-ahistamise relv noh) ja mustad legginsid. Pilke oli,aga muud ei midagi. Osad tüdrukud on saanud tunda kohaliku kätt oma pepul, nii tänaval kui ka bussis. Nii kaugele jõuda ei tahaks.
Ühesõnaga, nüüd on mul kaks paari õhukesi dressipükse ja no, vast läheb tähelepanu minust üle.
Laagritesse minnes on see eriti oluline, see tehti mulle selgeks.
Muide, vastab tõele, et kaubanduskeskusesse minnes otsitakse sind tõesti läbi ja sa pead läbima metallidetektori, mida kontrollib ka turvamees.

Tädist ka veel. Tal on iga päev midagi varuks, mis mind alati muigama paneb.
Bilal, tädi ja Gregor sõid õhtust. Kuigi kõht tühi polnud, ühinesin seltskonnaga, et lihtsalt vaadata-kuulata. Ja ei läinud mõnda minutit ka mööda, kui juba Bilali ema uuris, et kas mul õdesid ka on. Ei ole, vanem vend on. Küsis veel, et kas mul sõpru on? No, ma uhkelt, et oi, mul on ikka palju sõpru, jaaa! Ema muutus kohe rõõmsamaks ja hakkas naerma. Mõtlesin korra, et ei tea kas neile on see naljakas, et minusugusel mitte-moslemi tüdrukul palju sõpru on. Uurisin ka, aga ei, see pole naljakas. Rõõmustamine ja naer tulenes sellest, et ehk ma tean kedagi, kes tahaks Bilali vennale naiseks minna.
Nii, et kaunid neiud Eestimaal, Bilali vanem vend, kes on poksija ja suurem kui mägi, otsib endale kaunist kaasat, kes mošeesse viia ja abikaasaks võtta! Seega - otsid põnevust oma ellu, soovid seiklusi? Ehk hoopis näha kaugeid maid ja õppida tundma võõraid kultuure - haara pakkumisest kinni! NB! Kohti jagub vaid kiirematele! 
Sellised lood siis.

Eilsesse õhtusse jääb üks täiesti unustamatu hetk. Pikk lugu lühidalt - jõudsime vabatahtlike korterisse lõpuks ja sattusin juttu rääkima Katie'ga Walesist ja ühe kohaliku noormehega. Ühel hetkel hõikas Katie "lalalalala" (araabia keeles "eieieiei"), mille peale vaatas kohalik noormees Katiele otsa, oli kandev paus ja noormees lausus : "BOOM!".
Ma ei ole ammu nii südamest naernud kui tol hetkel. Kes viimased kaks nädalat Eestis mu kõrval oli, teab väga täpselt, millest ma räägin. Kõikide teiste ees ma väga vabandan, aga mul on üks vähe hinnatuid huumorisorte ning ma ei ole selle üle just kõige uhkem. Aga see oli nii kuradima naljakas, et siin on üks kohalik, kes mõistab mind.
Fantast hetk.

Praegu ei oskagi rohkem lisada. Saime uue "tähtaja" oma korterikaaslaste - iraaklaste - osas. Kui nemad neljapäevaks välja ei koli, kolitakse meid ja sloveenlasi omaette korterisse. Praegu on siin natukene ülerahvastatud tunne ja arvestades vee olukorda, siis väga pikalt ei saa see edasi minna. Seega - neljapäeval näeme, mis juhtuma hakkab. Järgmisel nädalal peaks ka tädi ära minema. Siis läheb põnevaks. Sest läbi mitte ühegi valemi ei saa Bilal mind kööki talle süüa tegema, aga ma aiman, et see ta plaan võiks olla ...
Noh, elame näeme.

Ja tänase postituse õpinurk:

Kui araablane ütleb sulle "Don't worry, everything will be ok !" siis tegelikult on see viimane aeg muretsema hakata.

Samuti, kui sa õhtul lähed magama teadmisega, mis sa hommikuks sööd, siis ära usu seda. Usu seda alles siis, kui sa oled veendunud, et su toit külmkapis alles on. Meil näiteks ei olnud täna.
Sloveenlased on enda jaoks lahendanud selle olukorra nii, et nad lihtsalt ostavad iga kord natukene rohkem süüa. Külmkapp võtab ka renti, ilmselt.
Minu jaoks ei ole see okei lahendus. Aga mulle tundub, et see võib neljapäeval ise ära laheneda, see küsimus.

250grammi meie mõistes kohvi maksab poes 3,5 JOD. Seega mu kaks suurimat lohutajat - gintonic ja kohv - on võimatult kallid. Haha, vähemalt Niki ei küsi raha, haha (minu vähehinnatud huumorisort lööb vällja).


Nii on.
Ma ei oska teile rohkem mitte midagi muud öelda, et elamine koos tädi ja Bilali ja kahe iraaklasega on Jordaania eksperiment to the max! Ja vaatamata kõigele (Keku-moslemiks-propaganda või asendame wc-dušši wc-paberiga), on siin meeletult, ikka meeletult äge. Mul on hea meel, et me siia tulime.

(ja samal ajal kui ma viimast lauset kirjutasin, käis õues kahtlaselt vali kärgatus. No idea.) 

Põhimõtteliselt see ongi Amman. Majakatuselt vaade majakatustele. 

Valged tünnid katustel on veetünnid. See on see, mis sul ette on nähtud ja kõik. Saab otsa, siis põhimõtteliselt saab vesi otsa. 

Kaubanduskeskus. Iseenesest on see viisteisttuhat korda suurem kui pildilt aru saada, kuna korrused on paigutatud suuurte-suurte ringidega. Ilmselt püütakse jõulumeeleolu luua, kuigi keskuse teises otsas ilutses suur ja uhke jõulupuu koos kõike vajalikuga. Selliselt kaunistatud palme on küllaga ka mujal, ilmselt lihtsalt silmailu pakkumiseks. 

Liiklusest

Tere jälle!

Kirjutan ka veidike liiklusest. Minu arust on see üliäge. Väga mõnus. Supercool.

Asi on selles, et Kekul on õigus, et sõiduradasi siin pole ja kõik sõidavad koguaeg kus tahavad. Aga signaali antakse ikka asja eest - ettevaatust mina sõidan; ära ületa teed; sõida kiiremini; ma nüüd pööran; ettevaatust; roheline tuli on, jne. Vähemalt minu arust.

Samuti on siin ohutu liigelda. Eestis ei julgeks ma elu sees autoteel autode kõrval kõndida või ületada 3-4 reaga ristmikku. Eestis on ju hinnanguliselt 6000-10 000 purjus juhti iga päev roolis. Siin, kuna alkot ja narkot põhimõtteliselt ei ole, kõik arvestavad sinuga. Kogu aeg saab üle tee, tuleb lihtsalt minna ja anda käega märku, et ma nüüd tulen.

See on umbes sama asi, kui Tallinnas Mere puiesteel pandi valgusfoor. No misjaoks? Enne oli see, et rahvast liikus palju, inimesed said kogu aeg üle ja kõik oli tore. Nüüd sõidetakse viimasel hetkel üle, vanamemmed ei jõua üle tee, autojuhid vihastavad jne. Kõike ei pea ülereguleerima.

Siin on tore ja orgaaniline liiklus, kus on jalakäijal kordades ohutum liikuda, kui Eestis.

PS! Bussi ega marsaga pole veel sõitnud, kuna tänavaadressid ja peatused on nagu on. Sõidame enamasti taksoga, mis on suht odav. Sõit kesklinna (ca 6.5 km) on maksnud 2-3 JOD (1 JOD on veidi üle euro). Üldjuhul liigume 2-3-4si, seega pole väga kallis.

Lõunasöök araabia stiilis

Gregor koputas uksele ja kutsus araabia pere stiilis lõunasöögile. Muidugi, keeldumine oleks olnud kõike muud kui okei.

Kogu korter istus köögis, pisikese laua taga ning tädi (Bilali ema) hakkas toitu jagama. Minu mõõtmiste järgi on üks ports minu lõuna- ja õhtusöök. Taaskord, keeldumine oleks olnud kõike muud kui okei.
Hakkame sööma. Et ma pole vürtsika toidu sõber, lööb riis suus sädemeid. Seda leevendab pisut tomatikaste. Peale vürtsika riisi on taldrikul veel kana ja kartul. No ikka mehine ports.

Vahepeal üritab tädi mulle midagi selgitada, kõik kes mõistavad, hakkavad naerma. Sest on täiesti absurd, et ma magasin ajal, mil tädi süüa küpsetas. Ma oleksin pidanud olema köögis ja õppima, see on nende veendumus. Okei.

20 minutit hiljem tõusevad iraaklased püsti ja jalutavad köögist välja. Taldrik ülejäänud toiduga jäetakse täpselt nii, nagu see viimasest ampsust jäi. Keegi ei ütle midagi, keegi ei küsi midagi. Gregor selgitab vaikselt, et meie mõistes kombed neil puuduvad.
Tegelikult neil on kombed. Komme on see, et naised tegelevad. Et natukenegi panustada, jäin kööki nõusid pesema. Ainult Niki oli tubli ja pesi enda järel ise nõud. Estonian spirit!

Veel enne, kui Bilal köögist välja jõudis, pidas ta mulle põhjaliku loengu sellest, kuidas ma pean olema, nagu tädi on. Ma pean üles kasvatama kaheksa last, muretsema toidu ja koristamise pärast ning ma pean kõigi eest hoolitsema. Selle kõige ülimas mõistes. Muidugi, loeng lõppes sõnaga „joking!“ aga mul on kahtlane kõhutunne (mis ei ole kuidagi seotud oksendamiseni täis kõhust), et naljal on sellega vähe pistmist.
Jõudsin vastu öelda, et ma olen Eestist ja meil on asjad natukene teistsugused, et ma olen teistsugune inimene. Ta naeratas ja lahkus. Taaskord, kõhutunne ütleb, et ta ei mõista, mida võiks tähendada teistsugune naine kui araabia oma.

Muide, sisult täpselt sama loengu sai ka Niki. Ja kui Niki samuti selgitas, et me oleme natukene teisest kultuurist ja Eestis on asjad teisiti, oli vastuseks, et sa oled praegu Jordaanias. Lõppu tuli taaskord „joking!“.

Peseme tädiga nõusid. Minu põhjalikkus rasva mahapesemisel ei ole siin vist väga hinnatud, mulle tundub. Nõud pestud, liigume elutuppa, kus käib telekast mingisugune araabiakeelne asi. Raske öelda, mis täpselt, sest siin käib see hommikust õhtuni, isegi kui kedagi teleka ees ei ole.

Bilal uurib, et kas me saame aru, mis see on? Saame aru, mis on mis? Telekast loetakse Koraani, sest reede on see päev, kus pere käib mošees palvetamas. Ja kui me ütlesime, et meie ei saa aru, et tegu just Koraaniga on, oh jumal. Oh jumal seda segaduses nägu, et mis mõttes ei tea kaks noort inimest, kuidas Koraan kõlab. Proovime selgitada, et Eestis on üks mošee ning ilmselt jääb moslemite arv Eestis alla 200 inimese ning et me oleme … me oleme teistsugused. Mulle tundub, et tema noogutus ja arusaamine oli viisakus. Eks ole näha.

Korraks läks raskeks. Kogu aeg on tunne, et sinult oodatakse midagi ning sa pead luua ja harjaga kõigil kannul käima. Et sa pead ärkama äratuskellaga ja jooksma kööki, sest äkki mehed tahavad midagi. Et ma peaksin juba ammu olema sünnitanud vähemalt jalgpallimeeskonna. Ka mu tatoveeringud, mida ma päris avalikult ei eksponeeri, on juba küsimusi tekitanud. Ja küsimusi tekitab ka see, et kas mul õnnestub majja tuua WC-paber ja näiteks mõned käterätid kööki. Hetkel pole seal ühtegi. Ilmselt peab Niki need asjad enda nimele panema, sest meeste jaoks puuduvad reeglid.

Meeste puhul pole ühtegi küsimust. Ei küsita, miks nad nii või naa teevad, miks nemad kaua magavad või miks nad laua tagant lihtsalt ära jalutavad, lillegi liigutamata. Kui ma oleksin sealt lauast püsti tõusnud ning lahkunud, oleks ilmselt kõik uksepealt järgi vaadanud, et puhta ära keeranud. Iraaklaste puhul ei pandud isegi tähele, kui nad lahkusid.

Esimene reaktsioon täna oli ikka, et no kuulge, kuidas palun. Ma olen Eestist pärit, iseseisev ning oma asjadega toime tulev naisterahvas, kes teeb seda, mida ta tahab teha. Ma koristan täpselt nii palju, kui mina vajalikuks pean ja teen süüa siis, kui Niki palub, mitte siis, kui ma arvan, et mehed tahaksid süüa. Rääkimata sellest, et tegelen minu jaoks olulise tööga ning aeg-ajalt satund trummide taha ja naudin gintonicut või head veini. Seda on kui mitte võimatu, siis raske, väga raske neile selgitada. Jääb tunne, et nad kuulevad, mis sa räägid, aga ei kuula.
Muidugi, vara veel öelda. Anname paar päeva veel ja vaatame, mis siis saama hakkab. Seni kavatsen ma täpselt nii palju panustada kui süda tunneb. Ei midagi enamat, ei midagi vähem. 

Seega on täna selline päev. 

Update nr 3

Tere

Tere ka minu poolt.

Keku on kõik ilusti ära kirjutanud, et on vähe midagi lisada. Seega räägin meie esimesest Jordaania õhtust. Saabusime me 3s detsember vastu neljandat pärast keskööd, seega too õhtu ei saanud midagi teha.

Järgmine päev oli nädalavahetus ehk neljapäev. Neljapäev on nädalavahetus. Reede-laupäev tavaliselt vabad. Pühapäev algab tegevus.

See kuu on meil kuskil 12 vaba päeva, mõned pagulaslaagri külastused, viis araabiakeele tundi ning mõned kodutööd ehk nö office päevad.

Ahjaa, esimene õhtu siis. Läksime oma korterikaaslastega linna. Üle silla ning taksot saama. Kamba peale võttis 15 minuti sõit 3 JOD (veitsa üle 3€). Sinna sõites saime loengu taksojuhilt, et juudid valitsevad maailma ja on kõigi maailma hädades süüdi. Näiteks Ameerikas on juutide osakaalus võimus ca 90% seega seal on 90% kurja. Mõnes riigis on see 60%, näiteks Saudi Araabias. Mõnes lausa üle 100%, sest nad on nii kurjad. Põnev igastahes. Tagasi taksoga saime 2,34 JOD'iga kusjuures.

Läksime siis kohaliku kultuuri mekkima ehk läksime kõige läänelikumasse kohta - Buffalo Rings. Kõik menüüd inglise keeles ja seal pakutakse alkoholi! Tohoh tonti! Poes olin enne näinud, et tavaline Heinekeni õlle on 5,25 JOD ehk ca 6€. Baaris oli aga odavaim 3,5 JOD. Võtsime selle ja ühe peekoni-veise-burksi ning juustuburksi. Samuti tahtsime seda odavat õlut, aga ei olnud - võtsime Amsteli vaadiõlle. Toredaks üllatuseks tuli see, et hinnale lisandub alati 10% teenindamistasu ehk tippi ning 16% alkoholimaksu. Ehk siis kokkuvõttes maksin 5 JODi ühe õlle ees ehk veidike alla 6€. Nüüd me siis teame ja tõenäoliselt lähiajal enam õlut ei osta.

Tore oli. Üks inimene meie grupist (pole kindel, kust pärit) ostis endale mootorratta.
Vene keel on väga levinud - üks Jordaanlane, kelle isa on pooleldi süürlane ja poolenisti venelane ning ema jordaanlane - rääkis vene keelt. Seega, sellest tuleb kasu.

PS! Vetsupaberit siin ei tunnistata. Meil on vetsus voolik, mille abil saab kenasti kõik puhtaks :)

Homme algab on-arrival-training ehk siis saame teistega natuke paremini tuttavaks ka. Mu arust on täitsa soe siin ka (väljas ca 18 kraadi, õhtul/öösel 13 kraadi). Toas võiks veidi soojem olla, aga ma lühikestes pükstes ei saa käia, sest moslemimammi on siin veel. Pidavat lähipäevil lahkuma.

Aidaa!

Niisiis.

Istusime lennukis, jälgisin kuu peegeldust tiibadel ja mõtlesin, et mida kuradit ma teen. Ma kolin pooleks aastaks mulle täiesti võõrasse maailma, teadmata, mis mind ees ootab või mis juhtuma hakkab. Mitu päeva olen nuputanud, et mis asi see on, mis paneb inimest otsima midagi võõrast, tundmatut, midagi, millest tal pole vähimatki aimu. Teisalt, mul on Niki, ükskõik mis ka ees ei oota, mul on Niki. 
5 ja pool lennutundi hiljem jõudsime Ammanisse. Lugesin lennukis Postimehe horoskoopi, mis algas Kaljukitse jaoks sõnadega „Vahemaid sa ei tunne“. No, kui sa nii ütled.

Meie esimene Ammani kogemus olid järjekorrad. Kõigepealt on vaja raha vahetada, et viisat osta. Seejärel lähed viisa ostmise järjekorda, et ... et osta viisa. Seejärel seisad järjekorras, et viisa ka tegelikult passi pandaks ning sind päriselt ka riiki lastaks (viisat ostad ja viisa templi saad kahe erineva ametniku käest, kes istuvad kõrvuti, just sayin'). Siis seisime pikalt pagasijärjekorras. Lint nr 6 väitis, et just sinna tuleb pagas Istanbulist, läbi mille me lendasime. Praktika seda ei väitnud. Jälgides kohalikke leidsime hoopis kolmanda koha, kust seljakotid selga lükata ning teele asuda. Kuhu, seda me täpselt ei teadnud. Kokku kulus tubli tund aega, et pardalt maha astuda ja lennujaamast välja jõuda. 

Meie kodust.
Korter on suur, avar, terrassiga ja läbinisti külm. Emmede kaasa pakitud lambavillasussid on siin jumalaõnnistuseks, praegugi istun kahe kampsuni ja kapuutsiga. Kuna siinsetel majadel puudub küttesüsteem ning eranditult on kõik valmistatud just kivist, kisub siin ikka päris jahedaks. Ma julgen uskuda, et igal suvalisel ajahetkel on õues soojem kui toas.
Toast rääkides, oma esimese öö veetsime elutoa diivanitel, mina väikesel, Niki suurel. Kuigi meie tulek oli ette teada, ei tahtnud kaks iraaklast kuidagi loobuda toast, mis oli meile ette nähtud. Nii me istusime Nikiga köögis, jõime teed ja vaatasime, kui palju segadust võib üks tuba saudi-araablases, kahes iraaklases ja kahes sloveenlases tekitada. Lubati, et järgmiseks päevaks saab korda. Saigi, küll läbi kivide ja kändude ja potensiaalse kolimise, aga sai. Muide, meie võit! Siin toas on interneti ruuter, mis tähendab, et siin toas on parim internet üldse. Mujal on heal juhul internet. 

Korterikaaslastest veel.
Koos meiega on siin veel kaks Sloveeniast pärit vabatahtlikku - Kristof ja Gregor. Lisaks neile elab siin kaks Iraagist pärit noormeest, üks Saudi-Araabia noormees ning ema, kes viimast hetkel külastab. Ma ei ole praeguseks veel päris hästi aru saanud, miks siin kaks iraaklast elab, aga oh well, elu ongi mõistatus. Kuna nemad ei räägi palju inglise keelt, on raske nendega üldse suhelda. Pealegi, tundub, et nad on natukene pahurad me peale, kuna nad pidid välja kolima. Kuhu tuppa nad kolisid, ei oska öelda (sest teised eraldi toad on kõik täis), aga siin nad igaljuhul veel on.
Bilalist. Bilal on Saudi-Araabiast pärit 19-aastane noormees, kes hetkel käib Ammanis ülikoolis. Taaskord, ka tema pole vabatahtlik, aga tema on selle korteri nii-öelda lõpuboss, kes ajab rahaasju ja vee, elektri ja Interneti kulusid. Bilalil on köögis kaks suurt proteiinipurki ning nagu ta väidab, siis ta alati jälgib kui palju ta sööb. Nii vormi hoidmiseks, sest talle meeldivad musklid. Muuhulgas kutsub ta end Jordaania kuningaks ja on päris pesuehtne pleikar meie mõistes.
Bilali ema on aga hoopis teisest puust. Esmalt paariks päevaks külla tulnud ema on nüüdseks olnud siin kaks nädalat. Ja päris ausalt öeldes ei jää ka muljet, et ta lahkuma hakkaks. Mis on vist hea, sest poisid kiitsid tema kokakunsti ning et tegu on moslemist prouaga, ei lasta kedagi teist köökigi. Sattusime üheks hetkeks kahekesi Bilali emaga. Olles hetkeks mu kõhtu vaadanud, näitas ta näpuga ja ütles "baby". Ei, proua, mulle lihtsalt meeldib süüa. Kuigi ilmselt pidas ta silmas asjaolu, et kaks aastat abielus ja ei ühtegi last - nii need asjad nüüd küll ei käi. Proovi siis moslemiprouale seletada, et ehk äkki võib-olla viie aasta pärast. Või proovi talle selgitada, et kodus teeb Niki enamus kokkamisest ning aitab koristada. Te oleks pidanud nägema Bilali ja ta ema silmi, kui me sellest rääkisime. Ja ma olen praeguseks lugenud umbes 10 korda, kui Bilali ema on käinud Bilali järgi koristamas. Olgu need mustad nõud, õpikud-raamatud või ka sigareti otsast kukkunud suitsu tuhk. Ikka ja jälle koristab Bilali ema.

Suitsetamisest rääkides. Kõik Jordaanias suitsetavad kõikjal (tänavad, baarid, restoranid, korterid, poed, kaubanduskeskused jne). Kuigi korteril on terrass, on inimesed ikkagi toas ja suitsetavad seal, kus tahavad - köök, magamistuba, elutuba. VTäna hommikul tühjendati tuhatoos hommikusöögi jääkidele, mis taldrikul lebasid. Samas, tuba sinine ei ole ning hais ei tapa ka, veel. Ühest küljest olen harjunud toas suitsetamisega, vanemad teevad seda pidevalt, teisalt, kuna akendest tuleb niivõrd palju tuult läbi, et seelik lehvib, lööb see suitsupilve suhteliselt kiiresti laiali.

Gregor ja Kristof on iseenesest väga armsad ja toredad, väga suhtlusaltid sloveenid. Täna viisid nad meid jalutuskäigule ümbruskonnas ja jagasid oma kuu-ajast kogemust siin, Ammanis ja pagulaslaagris. Igati vinks-vonks värk.

Mõned reeglid, mis on poole päevaga selgeks saanud.

Jordaanias, või vähemalt Ammanis  ei oma aadressid mitte mingisugust tähtsust. Istudes taksosse, ei ütle aadress taskojuhile mitte midagi, või noh, mitte kellelegi ei ütle see midagi. Kogu Amman on jaotatud ringideks, nii nagu meil on linnaosad. Ja kui otsid koduteed, pead nimetama lihtsalt mitmenda ringi juures sa elad või mõne tuntud ehitise, objekti, mille juurde see jääb. Seejärel, kas juhendad ise taksot edasi või jalutad ringi juurest koju. Muide, ringid tulenevad väga konkreetselt suurest ringteest, selle järgi jagatakse linn ära. Meie pesa on 7. ringi juures, mis ei ole väga lähedal kesklinnale, et aga taksod on eestlaste jaoks naeruväärselt odavad, ei ole see ka mingi probleem. 

Vesi.

Neljapäev on veepäev. See tähendab, et neljapäeviti täidetakse majade katusel olevaid veepaake ning paagiga pead hakkama saama kuni järgmise neljapäevani. Seega, järgmist pikka kuuma dušši naudin siis, kui tagasi olen. Sest kui vesi saab otsa, siis põhimõtteliselt saabki vesi otsa. Kõik.

Kraanivesi ise väga joodav pole, küll aga lubati, et me päris ära ei sure kui seda jooma peaks. Seepärast on meil köögis suured veekanistrid. 

Seega, vesi on püha ja seda tasub hoida. Olen loobunud taldriku kasutamisest, kui võileiba teha või klaasist joomisest, kui saab ka pudelist/pakist juua. Vähem nõudepesu tähendab rohkem vett. Ilmselt on see juba natukene ekstreemsem kui võiks, aga ma näen selles kui potensiaali käia iga mõne aja tagant duši all. Sellist luksust pole, et iga päev pesus käia, ma usun. Ja kuna me praegu siin veidi ülerahvastatud oleme, on kokkuhoid erilise tähelepanu all. 

Liiklus.

Liiklus on selline, et tugevam, suurem, kiirem, parem võidab. Et ülekäigurajad pole just super levinud siin, liigutaksegi sujuvalt läbi autode, siit-sealt vahepeal riivates. Eestis ei astu ma punase tulega tänavale ka siis, kui lähenevaid autosid pole isegi näha. Siin ei ole muud varianti, sest lihtsalt pole ka punast tuld jalakäijatele. Seega, tänavaületamine on päris omaette teater.
Ja kui mõelda Ammani tänavate taustamuusikale, on esikohal järjepidav signaalitamine-tuututamine. Isegi, kui põhjust ei ole. Täna jalutades jälgisin natukene mängu: autod seisavad punase fooritule taga ning ootavad, muidugi tuleb kogu aeg autosid juurde. Ja kui neile, kes seisaku lõpupoole juurde sõidavad, olukord ei meeldi - signaal. Kui väsid ootamast - signaal. Kui mitte keegi sinu liikumist ei sega - signaal. Kui jalakäijad seisavad tee äärel - signaal. Kui jalakäijad ei seisa tee äärel, vaid üritavad koos kümne nahaga üle tee saada - signaal. Kui kellelgi on äge auto - signaal. Kui kellelgi on nõme auto - signaal. Ammani tänavad, beibi. Kusjuures, ma ei ela kesklinnas, nii et üldiselt on liikumist vähe. 

Turvavööd unustage heaga ära, vähemalt tagaistmetel. Kui me eestlasliku entusiasmiga hakkasime eile öösel turvavöid kinnitama, oli esimene lause well, that's not gonna happen. Nojah.
Autoga sõitja poole pealt on peamiselt üks reegel - sõida kuidas tahad. Kas tahad vasakus reas sõita või äkki paremal, kui kumbki ei sobi, võid ka keskel sõita. Suvalisel ajahetkel tekitada kahe rea asemel kolm või neli on täiesti okei. Enamasti üürgab autodes ilmselt Arabic Hits 2014 ning enamasti istuvad neis üdini geelitatud araabia mehed, küünarnukid aknast väljas, pead muusikarütmi järgi kaasa võnkumas. 

Elu õpetab.
Kui keegi küsib sinult Jordaanias, et mis usku sina oled, siis ateist ei ole õige vastus. No matter what, sa ei ole siin riigis ateist. Mina pääsesin napilt, vahetult enne kui selle küsimuse endale kaela sain, hoiatati mind selle eest. Küll aga ei jõudnud ma Nikit hoiatada..
Seega, olge kristlased või moslemid või budistid, aga ärge olge ateistid. Vähemalt mitte nende teades, nii on lihtsam.

Käisime täna ka raha vahetamas ja natukene toidukraami ostmas. Kaubanduskeskusesse sisse astudes pead läbima ka metallidetektorite väravad, nagu lennujaamades. Raha vahetamisel tahetakse passi, millest mingil põhjusel tehakse ka koopia, nagu ma nägin. Nii, et püssid on kodus ja pass on pidevalt kaasas. Suuremates kaubanduskeskustest otsitakse sind enne keskusesse sisenemist läbi. Sõites bussiga väikelinnadesse, võivad suvalisel ajahetkel politseinikud peale tulla dokumendikontrolli tegema. Kusjuures, dokumente kontrollitakse vaid kohalikel, mitte eurooplastel. Vähemalt nii mulle selgitas Gregor. 

Igal juhul on eksootiline. Tänavalt pole ma veel kommentaare saanud, aga moslemiproual on ilmselt oma plaan minuga.

Kokkuvõttes, elan koos kuue mehe ja moslemiprouaga. Vot sulle! Lääne naine teeb ise hoopis meestehaaremi, mitte vastupidi. Nii et, Niki - su pingutused haareminaljade kohta tegid karmalaksu.

Update nr 1,
Keku