Lõunasöök araabia stiilis

Gregor koputas uksele ja kutsus araabia pere stiilis lõunasöögile. Muidugi, keeldumine oleks olnud kõike muud kui okei.

Kogu korter istus köögis, pisikese laua taga ning tädi (Bilali ema) hakkas toitu jagama. Minu mõõtmiste järgi on üks ports minu lõuna- ja õhtusöök. Taaskord, keeldumine oleks olnud kõike muud kui okei.
Hakkame sööma. Et ma pole vürtsika toidu sõber, lööb riis suus sädemeid. Seda leevendab pisut tomatikaste. Peale vürtsika riisi on taldrikul veel kana ja kartul. No ikka mehine ports.

Vahepeal üritab tädi mulle midagi selgitada, kõik kes mõistavad, hakkavad naerma. Sest on täiesti absurd, et ma magasin ajal, mil tädi süüa küpsetas. Ma oleksin pidanud olema köögis ja õppima, see on nende veendumus. Okei.

20 minutit hiljem tõusevad iraaklased püsti ja jalutavad köögist välja. Taldrik ülejäänud toiduga jäetakse täpselt nii, nagu see viimasest ampsust jäi. Keegi ei ütle midagi, keegi ei küsi midagi. Gregor selgitab vaikselt, et meie mõistes kombed neil puuduvad.
Tegelikult neil on kombed. Komme on see, et naised tegelevad. Et natukenegi panustada, jäin kööki nõusid pesema. Ainult Niki oli tubli ja pesi enda järel ise nõud. Estonian spirit!

Veel enne, kui Bilal köögist välja jõudis, pidas ta mulle põhjaliku loengu sellest, kuidas ma pean olema, nagu tädi on. Ma pean üles kasvatama kaheksa last, muretsema toidu ja koristamise pärast ning ma pean kõigi eest hoolitsema. Selle kõige ülimas mõistes. Muidugi, loeng lõppes sõnaga „joking!“ aga mul on kahtlane kõhutunne (mis ei ole kuidagi seotud oksendamiseni täis kõhust), et naljal on sellega vähe pistmist.
Jõudsin vastu öelda, et ma olen Eestist ja meil on asjad natukene teistsugused, et ma olen teistsugune inimene. Ta naeratas ja lahkus. Taaskord, kõhutunne ütleb, et ta ei mõista, mida võiks tähendada teistsugune naine kui araabia oma.

Muide, sisult täpselt sama loengu sai ka Niki. Ja kui Niki samuti selgitas, et me oleme natukene teisest kultuurist ja Eestis on asjad teisiti, oli vastuseks, et sa oled praegu Jordaanias. Lõppu tuli taaskord „joking!“.

Peseme tädiga nõusid. Minu põhjalikkus rasva mahapesemisel ei ole siin vist väga hinnatud, mulle tundub. Nõud pestud, liigume elutuppa, kus käib telekast mingisugune araabiakeelne asi. Raske öelda, mis täpselt, sest siin käib see hommikust õhtuni, isegi kui kedagi teleka ees ei ole.

Bilal uurib, et kas me saame aru, mis see on? Saame aru, mis on mis? Telekast loetakse Koraani, sest reede on see päev, kus pere käib mošees palvetamas. Ja kui me ütlesime, et meie ei saa aru, et tegu just Koraaniga on, oh jumal. Oh jumal seda segaduses nägu, et mis mõttes ei tea kaks noort inimest, kuidas Koraan kõlab. Proovime selgitada, et Eestis on üks mošee ning ilmselt jääb moslemite arv Eestis alla 200 inimese ning et me oleme … me oleme teistsugused. Mulle tundub, et tema noogutus ja arusaamine oli viisakus. Eks ole näha.

Korraks läks raskeks. Kogu aeg on tunne, et sinult oodatakse midagi ning sa pead luua ja harjaga kõigil kannul käima. Et sa pead ärkama äratuskellaga ja jooksma kööki, sest äkki mehed tahavad midagi. Et ma peaksin juba ammu olema sünnitanud vähemalt jalgpallimeeskonna. Ka mu tatoveeringud, mida ma päris avalikult ei eksponeeri, on juba küsimusi tekitanud. Ja küsimusi tekitab ka see, et kas mul õnnestub majja tuua WC-paber ja näiteks mõned käterätid kööki. Hetkel pole seal ühtegi. Ilmselt peab Niki need asjad enda nimele panema, sest meeste jaoks puuduvad reeglid.

Meeste puhul pole ühtegi küsimust. Ei küsita, miks nad nii või naa teevad, miks nemad kaua magavad või miks nad laua tagant lihtsalt ära jalutavad, lillegi liigutamata. Kui ma oleksin sealt lauast püsti tõusnud ning lahkunud, oleks ilmselt kõik uksepealt järgi vaadanud, et puhta ära keeranud. Iraaklaste puhul ei pandud isegi tähele, kui nad lahkusid.

Esimene reaktsioon täna oli ikka, et no kuulge, kuidas palun. Ma olen Eestist pärit, iseseisev ning oma asjadega toime tulev naisterahvas, kes teeb seda, mida ta tahab teha. Ma koristan täpselt nii palju, kui mina vajalikuks pean ja teen süüa siis, kui Niki palub, mitte siis, kui ma arvan, et mehed tahaksid süüa. Rääkimata sellest, et tegelen minu jaoks olulise tööga ning aeg-ajalt satund trummide taha ja naudin gintonicut või head veini. Seda on kui mitte võimatu, siis raske, väga raske neile selgitada. Jääb tunne, et nad kuulevad, mis sa räägid, aga ei kuula.
Muidugi, vara veel öelda. Anname paar päeva veel ja vaatame, mis siis saama hakkab. Seni kavatsen ma täpselt nii palju panustada kui süda tunneb. Ei midagi enamat, ei midagi vähem. 

Seega on täna selline päev. 

Update nr 3