Meie võib-olla viimane, võib-olla mitte viimane postitus tuleb juba Eestist.
Jah, aeg on niivõrd kaugel, et oleme juba üle nädala kodumaal tagasi ja kuidas nüüd öelda ... tasapisi kohanemas, vist?

Ma ei tea, kuidas öeldakse, kui pärast poolt aastat Lähis-Idas saab taas Tallinna tänavatel jalutada ja mütsi tugevamini pähe sikutada.
Tjah, see ongi vist meie esimene võitlus siin. Külm on. Ja tuul on. Kaks asja, mida viimati kogesime .... millalgi ammu. Ja mitte Eestis.
Nii meie esimesed õhtud möödusidki. Salli ja mütsidega.

Muidugi, eks meie kojutulek oli juba seiklus omaette.
Esimene lennuk hilines piisavalt, et juba kojulennust maha jääda. Kuigi me jooksime (ualla, me tõesti sprintisime Istanbuli lennujaamas edasi-tagasi ja tagasi-edasi) ja kuigi jäi mulje, justkui ikka saame Tallinna, oli see pelgalt mulje.
Ja nii ma seal Turkishi leti ääres seisin. Täielikult magamata. Täielikult endast väljas.
"So your next flight is tomorrow".
"No. Ualla, we need to get home. It has been six months and we really need to get to Tallinn. Today".
Määramata arv minuteid hiljem olid meil piletid läbi Helsinki. Ja saabumine koju vaid kuus tundi hiljem planeeritust.
Võit seegi.
Helsinkis kinnitati ka pagasi saabumine Tallinna.
Mis oli räige vale.
Sest kui meie jõudsime kolmapäeval, kadus meie pagas kaheks päevaks. Täielikult.
Ja nii me olime. Kodutud, töötud ja ilma pagasita. Kaks kätt taskus ja see oligi meie varandus.
Kuni reedeni, siis saime pagasi.
Nüüd oleme lihtsalt töötud ja kodutud. Täpsemalt, mina olen.

Jordaania ise tundub unenäona. Ma ei ole veel päris kindel, kas ma tõesti olin seal ja kas ma tõesti sain kogeda seda kõike.
Oleme käinud juba mõningatel intervjuudel ja jutustamistel, siis muutub kõik jälle päris-kogemuseks.
Muul ajal tundub see lihtsalt uskumatu.
Ja selle uskumatu eest olen ma tõesti südamest tänulik.
Sest see on küll midagi, mida kõik võiksid kogeda. Vähemalt korra elus.
Just.

On mõtteid, mida mõtelda.