tag:blogger.com,1999:blog-36865870015998722122024-03-19T15:17:01.175-07:00Jordaania eksperimentKekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.comBlogger30125tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-61746581420192284852015-06-06T13:59:00.000-07:002015-06-06T13:59:11.410-07:00Meie võib-olla viimane, võib-olla mitte viimane postitus tuleb juba Eestist.<br />Jah, aeg on niivõrd kaugel, et oleme juba üle nädala kodumaal tagasi ja kuidas nüüd öelda ... tasapisi kohanemas, vist?<br />
<br />
Ma ei tea, kuidas öeldakse, kui pärast poolt aastat Lähis-Idas saab taas Tallinna tänavatel jalutada ja mütsi tugevamini pähe sikutada.<br />
Tjah, see ongi vist meie esimene võitlus siin. Külm on. Ja tuul on. Kaks asja, mida viimati kogesime .... millalgi ammu. Ja mitte Eestis.<br />Nii meie esimesed õhtud möödusidki. Salli ja mütsidega.<br />
<br />
Muidugi, eks meie kojutulek oli juba seiklus omaette.<br />Esimene lennuk hilines piisavalt, et juba kojulennust maha jääda. Kuigi me jooksime (ualla, me tõesti sprintisime Istanbuli lennujaamas edasi-tagasi ja tagasi-edasi) ja kuigi jäi mulje, justkui ikka saame Tallinna, oli see pelgalt mulje.<br />Ja nii ma seal Turkishi leti ääres seisin. Täielikult magamata. Täielikult endast väljas.<br /><i>"So your next flight is tomorrow".</i><br />
<i>"No. Ualla, we need to get home. It has been six months and we really need to get to Tallinn. Today".</i><br />
Määramata arv minuteid hiljem olid meil piletid läbi Helsinki. Ja saabumine koju vaid kuus tundi hiljem planeeritust.<br />Võit seegi.<br />
Helsinkis kinnitati ka pagasi saabumine Tallinna.<br />Mis oli räige vale.<br />
Sest kui meie jõudsime kolmapäeval, kadus meie pagas kaheks päevaks. Täielikult.<br />Ja nii me olime. Kodutud, töötud ja ilma pagasita. Kaks kätt taskus ja see oligi meie varandus.<br />
Kuni reedeni, siis saime pagasi.<br />
Nüüd oleme lihtsalt töötud ja kodutud. Täpsemalt, mina olen.<br />
<br />
Jordaania ise tundub unenäona. Ma ei ole veel päris kindel, kas ma tõesti olin seal ja kas ma tõesti sain kogeda seda kõike.<br />
Oleme käinud juba mõningatel intervjuudel ja jutustamistel, siis muutub kõik jälle päris-kogemuseks.<br />Muul ajal tundub see lihtsalt uskumatu.<br />
Ja selle uskumatu eest olen ma tõesti südamest tänulik.<br />
Sest see on küll midagi, mida kõik võiksid kogeda. Vähemalt korra elus.<br />Just.<br />
<br />
On mõtteid, mida mõtelda.<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-57684230974620756682015-05-02T03:20:00.002-07:002015-05-02T03:22:47.300-07:00Kuigi päev pärast Petrat me Surnumere äärde ei jõudnud, tegime seda ülejärgmine päev. Tervis oli piisavalt korras, et end niivõrd palju kokku võtta ja mere äärde vedada.<br />
<br />
<div>
Kuna avalikud rannad kipuvad siin kehvad olema ning seal on ilmselt ka kohalikku rahvast, otsustasime minna hotelli alas asuvasse randa. Nii saime 25 JD eest Surnumeres hulpida, end mudaga kokku määrida ja hiljem basseinide ääres vedeleda. Pealegi, et tegu oli hotelliga, sain ka mina end vabamalt tunda. Ilmselt oleks mu trikooga avalikus rannas oluliselt ebamugavam olnud. Riietumine on ikka veel teema, muidugi. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Pärast mõningast eksperimenteerimist, vastab tõele, et Surnumeres sa hulbid. Ausalt öeldes on seal midagi muud ikka väga raske teha. Sa võid ju üritada varbad põhja saada, aga esimesel võimalusel oled jälle selili, näoga taeva poole. </div>
<div>
Soolatase vees on ka vastav. Veel enne, kui sa varbagi jõuad vette panna, on sool su ninas ja suus ja kõrvaaugus ka. Täpsemalt - see soolane lõhn ja niiskus. Ja oi, kui see vesi su huulele satub. Kõrvetab suisa. </div>
<div>
Niiet Surnumeri põhjusega.<br />
Kuulsime ka jutte kohalikest poistest, kes turiste lollitamas käisid. Ostnud poisid poest elusaid kalu, need paadiga Surnumerele viinud, konksu otsa toppinud ja siis mänginud "Oi, poisid, mul näkkas, mul näkkas!". Nii turistid vaadanudki, et vahi aga, Surnumeres elavad kalad ka!".</div>
<div>
Geeniused.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kui hulpimised hulbitud, on aeg end mudaga määrima hakata. Nii leidsimegi rannast ämbritäie Surnumere muda (vähemalt spaa-des räägitakse sellest kui imetegijast), mis pigem meenutab savi või plastiliini. Nii seisidki neli eestlast ja iraaklane rannas kui sookollid. Et selle mäkerdamise käigus kukkus mõni piisk merevett ka kotile ja jalanõudele, jäid nendest tilkadest järgi vaid valged soolakristallid. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Hiljem, pärast pikemaajalist muda mahapesemist asetasime end basseinide äärde, palusime mõned päikesevarjud ja vesipiibu. Isegi ühed joogid saime tellida. Arvestades hotelli hinnaklassi, ei olnud see koht just meile mõeldud. </div>
<div>
Kui liiga palav hakkas, hüppasid basseini, kui päikest tahtsid, tulid basseinist välja.</div>
<div>
Elu nagu paradiisis. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Just nii veetsidki Uku ja Priit oma viimase päeva Jordaanias. Sest juba südaööl tuli nad juba Eestisse tagasi saata.<br />
<br />
Iseenesest võtsime me ilmselt rohkem asju ette, kui kirjas on. Aga noh, eks aeg teeb oma töö ja teadupoolest pole mu mälu ka just esmaklassiline.</div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4Tw8SXhAZPyTl-vKYN1EmMX4w5L6Lu5_vjnnQK2KyzcKoKB_VCGrPrOvuQe7wRica7hrK_zgrjjDYI5u4KimPT_1P3_RSP75kLM02dxdFnWKRTXF1YRRm4qXur_pr7H60KCu594i51hE/s1600/IMG_1616.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4Tw8SXhAZPyTl-vKYN1EmMX4w5L6Lu5_vjnnQK2KyzcKoKB_VCGrPrOvuQe7wRica7hrK_zgrjjDYI5u4KimPT_1P3_RSP75kLM02dxdFnWKRTXF1YRRm4qXur_pr7H60KCu594i51hE/s1600/IMG_1616.JPG" height="213" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<i>Hulbime terviseks!</i></div>
<div style="text-align: center;">
<i><br /></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc5jBT-C0bs7PFUDNgfaIWc2uZhU1zAHKGmvKj8YG_ZBKFnBSaJ-GR8CpBpjiMeaMaNb324zYOaBSXSyOtcbkkaj7DMR1QaXpzaUEm302Opl1XMz4OKNnF2Azs8BLjD2d6dIWkShnrRng/s1600/IMG_1644.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc5jBT-C0bs7PFUDNgfaIWc2uZhU1zAHKGmvKj8YG_ZBKFnBSaJ-GR8CpBpjiMeaMaNb324zYOaBSXSyOtcbkkaj7DMR1QaXpzaUEm302Opl1XMz4OKNnF2Azs8BLjD2d6dIWkShnrRng/s1600/IMG_1644.JPG" height="213" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<i>Sellised on kohalikud ujumisriided, kui keegi peaks selle üle nuputama. Pidades ennekõike silmas naisterahvast taustal. </i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-19703768868131722672015-05-02T02:56:00.000-07:002015-05-02T02:57:56.268-07:00Jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäin. Vältimaks maraton-postitusi (mille üle te kurtnud olete, haha!), on nüüd järjejutud. Vot.<br />
<br />
Iseenesest oli väga hea koju jõuda. Mis siis, et Petra jäi nägemata, aga kaks ööd kõrbes muudavad kodu väga heaks ja armsaks paigaks, kus on ka dušš.<br />
Panime paika uue plaani sõita mõni päev hiljem uuesti Petra. Variandid olid minna bussiga, rentida auto või leida keegi, kes sooviks meid sõidutada. Leidsimegi kellegi. 150 JD eest sai neli inimest Petra ja tagasi ning hiljem ka Surnumere äärde ja tagasi. Äss diil, kuna juht oli kohalik ja sai meile seeläbi kohaliku hinnaga süüa hankida. Nii alustasimegi pool 7 hommikul sõitu Petra, mis on tubli kolmetunnise sõidu kaugusel.<br />
Kui juba otsapidi Petras olime, möödusime autoga ühest jalakäijast, kes silma hakkas. Üksik naisterahvas, ilmselgelt välismaalane, ei ole väga tavaline vaatepilt. Mühatasime veel autos, et oi, sel neiul läheb raskeks.<br />
Turismikeskusesse jõudes vaatas meile seesama neiu sealt vasta ja võta näpust - täiesti eestlane ja Eestimaalt. Nii ühineski Triinu Palestiinast meiega.<br />
50 JD eest saab ühe päevapileti Petrasse (võrdluseks: kahepäeva pilet on 55 JD ning kui oled välismaalane, kes on sel samusel päeval Jordaaniasse saabunud, maksad pea 100 JD) ja teoreetiliselt ka ühe hobusesõidu peaväravast Petra sissepääsu.<br />
Noh, muidugi läheme sõidame hobusega, pealegi on su ümber igal ajahetkel keegi, kes hobusesõitu pakub. Küll aga ei ole see kuidagi tasuta. Ja isegi kui sa näitad neile piletit, mille peal on kirjas tasuta hobusesõit, nõuavad nemad oma osa. Et hobuseid toetada. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui raha hobustele läheks, aga on ilmselge, et nii see ei ole. Ja pool tundi vaidlemist hiljem (kus meie kohalik sõber ka turismipolitsei poole pöördus) ei olnud meil ei hobust ega sõitu. Et teised juba ees ära vantsisid, tuiasime kolmekesi järgi.<br />
Järgmise politseiputka juures asus meie kohalik sõber taaskord kaebama - põhimõtteline vend, ilmselt. Lühikese vestluse lõpuks oli nii minu kui tema pass politseinike käes. Ma ei tea, mis värk sellega siin on, aga kõik tahavad igal ajahetkel su passi. Ja ausaltöeldes ei tunne ma ennast siin riigis mugavalt teadmisega, et mu pass pole minu käes, vaid ühe politseiniku, kes keeldub mulle selgitamaks, miks tal neid üldse vaja on. Proovisin siis uurida, et milles probleem on. Küsisin, et kas võiksin teada, milles asi. Vastuseks tuli tõrelev ei. Nii, et mulle ei öeldud, kuidas mina olen asjaga seotud. <i>Oh well</i>.<br />
Pool tundi passimist ja sain oma dokumendi kätte. Kohalik sõber pidi tagasi turismikeskusesse minema, Triin oli juba mõni aeg tagasi edasi läinud, et teistele järgi jõuda. Nii vantsisin teistele järgi. Aeg-ajalt möödusid hobustega kaarikud, tagaistmed turiste täis. Kohati tekkis küll tahtmine eest ära hüpata, aga polnud kuhu minna. Kaljude vahel looklev tee oli kord kitsas, kord lai, kord kurviline. Ja piisavalt pikk, et nii mitugi kaarikut endast mööda lasta ja nii mitugi korda kuulata "Want a ride with a Ferrari" või "Taxi with air-condition?". Ja neid naljad saatsid meid terve Petra.<br />
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli vaatepilt võimas.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifzeFECIg8gXzZTMppmmjQyyAakqZfD8vlDLY5NhgfTcd24G1EUZ6chD1WaNxVqFmZvI_HiwCR2uqV8HeR3701cCqaZfJR2bTgGLS-ygxhhwOL8IryM9dUIZGMqQgwXWQxoetiRwiGA1s/s1600/IMG_1429.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifzeFECIg8gXzZTMppmmjQyyAakqZfD8vlDLY5NhgfTcd24G1EUZ6chD1WaNxVqFmZvI_HiwCR2uqV8HeR3701cCqaZfJR2bTgGLS-ygxhhwOL8IryM9dUIZGMqQgwXWQxoetiRwiGA1s/s1600/IMG_1429.JPG" height="320" width="213" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Leia pildilt Keku, haha! </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipWmZDcBNUAl9LLEF26sbCPSjKn7zftRN6S_FeMttXY_XWHe3VvZ0KkxRWb4H3yxPLmg_9K1ltMJ3fl267m7uGlDQ54YWc5XSUFlcdZHYkouWLiamJTa_B_TPwPyierLRtI3big3-NAlQ/s1600/IMG_1399.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipWmZDcBNUAl9LLEF26sbCPSjKn7zftRN6S_FeMttXY_XWHe3VvZ0KkxRWb4H3yxPLmg_9K1ltMJ3fl267m7uGlDQ54YWc5XSUFlcdZHYkouWLiamJTa_B_TPwPyierLRtI3big3-NAlQ/s1600/IMG_1399.JPG" height="320" width="213" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Kitsas tee, mis kaljude vahelt Petra väravani jookseb. Absoluutselt lummav ja imeline koht, kus üksinda tuiata. Kui just välja arvata mööda tuiskavad kaarikud ja väsinud hobused. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Muidugi, igal pool on inimesed, kes su iga liigutuse eest midagi tahavad. Nii peab ka pilte ettevaatlikumalt võtma. Koha peal patseerivad ka vastavates rüüdes mehed, kes hea meelega sinuga koos pildile tulevad ja siis raha küsivad. Et nad paratamatult kõige keskel on, on pea võimatu neid vältida. Nii saatsingi nad suvalise käeviibutusega pikalt. Igasugune ignoreerimine on Jordaanias to the max!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Nii asusimegi seltskonnaga teele. Ronisime ja ronisime ja ronisime. Sest treppe on omajagu ja peamised vaatamised on ikka üleval. Et me end vee ja šokolaadidega varustanud olime, tegime aeg-ajalt snäkipause. Snickers on siin riigis põhiasi ning ilmselt on praeguseks välja kujunenud suuremat sorti sõltuvushäire. Gluteenikuna on siin riigis raske toime tulla - seepärast peab väike šokolaad alati kotis olema. Elu õpetab.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ka <i>monastery </i>asub kõrgustes. Nii lonkisingi teiste sabas (ma ei ole ikka veel treppidega väga hea), aeg-ajalt kivile toetudes ja mõeldes, et vot nii ma surengi. Ülevalt alla roniv seltskond vaatab kaasatundva pilguga, ent julgustavalt - half way there. Nii mulle öeldi. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Veel enne, kui treppidele asusime, prooviti meile vist iga Petra eesel pähe määrida. <i>"With donkey, only 20 minutes!" </i>Et see tõepoolest juba väga häirivaks muutus, otsustas Niki tegutseda.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<i>"Okey, 20 minutes with donkey, how long would it take, if we walk?"<br />"Ooo, one hour, but donkey 20 minutes"</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<i>"Oh! Only one hour! Thanks, man! We thought it's like two hours, but only one hour - we will walk! Thanky you so much!<br />".... You are the reason why our business is going out!"</i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Noh, vähemalt pärast seda meile eesleid ei pakutud. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Küll aga jälitas üks eesliomanik ühte turistineidu mööda treppe. Terve tee üles, sest mingi hetk ta ju väsib ja siis võtab looma. Kuigi, olgem ausad, need loomad olid seal rohkem kurnatud, kui inimesed.</div>
<br />
Igal juhul on Petra väärt koht. Tõsi, piletihind on krõbe ja ehk mitte päris ühte päeva väärt. Siiski, tasub minna ja ära näha. Igal. Juhul.<br />
Pealekauba saab suveks ka vormi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpHplESf5RGRCEqyAPZiPVaRuigWuK1ibqIVyrpm49EAxDdnYo7yQ8s8AVy4Vt-gHxQlU5kjXPfw79eE7iir23RWHbJ7AerkQY3naB__XASoJND4RMQKPzM_SsQGMPjdrYYAeI1jwk3Nc/s1600/DSC_0442.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpHplESf5RGRCEqyAPZiPVaRuigWuK1ibqIVyrpm49EAxDdnYo7yQ8s8AVy4Vt-gHxQlU5kjXPfw79eE7iir23RWHbJ7AerkQY3naB__XASoJND4RMQKPzM_SsQGMPjdrYYAeI1jwk3Nc/s1600/DSC_0442.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Monastery, inimesed skaalaks. Ilmselt raskeim ronimine, mis teha tuli. See on see, kui sa pole treppidega sina-peal. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgW030eK3xsxSEXHNokTEJgajYgGSp-f0bIDrleOLdHNRtRQZ5l1XZopSWc7Oajkc8O965snt58qXhAJER6eWHqKHAgB9jNxCFZALtwz4bUiXd7GiOA2_qpZBwUwIelcC9vSK6EY_scDfo/s1600/DSC_0400.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgW030eK3xsxSEXHNokTEJgajYgGSp-f0bIDrleOLdHNRtRQZ5l1XZopSWc7Oajkc8O965snt58qXhAJER6eWHqKHAgB9jNxCFZALtwz4bUiXd7GiOA2_qpZBwUwIelcC9vSK6EY_scDfo/s1600/DSC_0400.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Kuigi juba kõrgustes, leiab täiesti hüljatud kohtadest ikka veel eesleid. Ilmselt oli ka omanik kusagil lähedal võsavarjus päikest vältimas. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjk3qNxi3JDDIoLuT4WNiryAWAvoUNiJwvWi5ZY8be6isd_izAmYlVJxeerXRQ6uQFE1cfxp9s0VbcTsVx2pBU5iXjXVIl5vtfaCfxIl_jd0GXLm5X_ZQhyX7yAlYEdui_AkO5LpkauSiQ/s1600/DSC_0432.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjk3qNxi3JDDIoLuT4WNiryAWAvoUNiJwvWi5ZY8be6isd_izAmYlVJxeerXRQ6uQFE1cfxp9s0VbcTsVx2pBU5iXjXVIl5vtfaCfxIl_jd0GXLm5X_ZQhyX7yAlYEdui_AkO5LpkauSiQ/s1600/DSC_0432.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Et meil ühe-päevane Petra plaan oli, ei jõudnudki kõiki kohti läbi käia. Ala on piisavalt suur ja igale poole jagub midagi. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><br /></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ei pea vist mainimagi, et tagasiteel olime kõik laibad. Ja kui järgmine päev oli plaan Surnumere äärde minna, lükkasime sellegi edasi. Jäin piisavalt haigeks, et terve päeva teki all väriseda.</div>
Noh, elamus ikka kogu raha eest.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-78120323400072130662015-04-25T01:50:00.004-07:002015-04-25T01:50:58.110-07:00Teoreetiliselt peaks nüüd puhkusest rääkima. Aga et sellest juba kuu aega möödas on, on pisut keeruline meenutada. <div>
Mis me siis ette võtsime?<br />Noh, meie Nikiga olime oma puhkusepäevi kogunud (süsteem näeb ette igale inimesel kaks vaba päeva ühe kuu kohta, mida on võimalik ka koguda ja edasi lükata) ja koos nädalavahetusega tuli tubli 8 vaba päeva. Päeval mil poisid saabusid töötasime, nagu ka päeval, mil nad lahkusid.<br />Poiste tulek tähendas ka toidufestivali! Lademetes peekonit, seda õiget ja hääd. Ilmselt leiab ka siin enamikes kohtades peekonit, ent meie kutsume seda tüngapeekoniks, kuna see on veiselihast. Kasvanud vanemate šašlõki peal, on paratamatult sealiha asendamatu. Ja selle lausega käib mul peast automaatselt läbi <i>haram </i>(keelatud, patt). Huvitav. </div>
<div>
Muidugi, Niki sai oma pudeli õlut ja mina kolm pudelit gluteenivaba õlu. Ilmselgelt pole seda Jordaaniast võimalik saada. Veel toodi meile mõnusat ja kodumaist snäkivaru, kohvi ja noh, natukene veel alkoholi.</div>
<div>
Et absoluutselt igasugused lubatud piirid olid ületatud, tähendaks see piiri peal pahandust. Eurooplaste puhul tähendab see aga seda, et kedagi ei huvita, mis sul kotis on. Ukult vist isegi küsiti, mis kotis on. Piisas sellest, et öelda, et riided. Kõik. Rohkem huvi ei pakkunud. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Puhkusega alustasime Ammanis. Kolasime linnas ringi - turg ja downtown, Citadel, amfiteater ja Waffle House. Nagu ikka. </div>
<div>
Mingid hetked hiljem (mäluprobleemid) võtsime kätte ja läksime Wadi Rum'i. Meie hinnangu kohaselt <i>must-have</i> kogemus Jordaanias olles. Seda enam, et sellel korral peatusime seal kaks ööd ja telgi asemel magasime lageda taeva all. Nii, et öösiti oli raske silmi kinni panna, sest seda vaadet seal ei tahtnud kohe kuidagi maha magada. Esimesel hommikul ärgates, anti kohe ka teetass kätte. Nii istusid seal ja vaatasid, kuidas kaamelid taamal läbi kõrbe jalutasid. Mõned päevad enne meie tulekut oli sama kaljunuki servale end sisse seadnud ka beduiin, nende samuste kaamelitega. Mõned teelonksud hiljem olime juba jalul ning läksime Jafariga lähimasse külla, et hommikusööki hankida. Kuna tegu oli väikese külaga kõrbe ääres, pakkus paljudele huvi, muidugi, valge neiu kohaliku autos. Siis sa istud seal ja naeratad, samal ajal kui lapsed auto ümber jooksevad ja oma <i>"hello"</i> välja pursivad. </div>
<div>
Muidugi, Niki otsustas esimesel päeval ka haigeks jääda. Nii me ta tekkide sisse mässisime, leiutades poistega ka päikesevarju. Haigena ja palavikuna päikese käes olemine ei ole just lust ja lillepidu. <i>Oh wait</i>, me oleme ju kõrbes. </div>
<div>
Pärastlõunaks oli ta end aga piisavalt kogenud, et kõrbetuurile minna. Et Jafar ka eelmise tuuri meile tegi, muutis ta sel korral oma kava ja nii leidsime ka enda jaoks uusi asju. Ja kuigi ma sel korral, erinevalt viimasest, peaga esiklaasi ei lennanud (ja nagu kogemus näitab, läheb enne klaas katki, kui mu pea), siis otsustasime jääda autoga liivaluitesse kinni. 45-minutit kaevamist ja raputamist, lükkamist ja kangutamist ei juhtunud mitte midagi ja ikka veel olime kinni. Olukorra muutis kärsituks ka teadmine, et meie kõrbekodus valmis toit ja hilja peale jäämine tähendaks kõrbenud toitu. Ühel hetkel vajus kõrvaloleva luite otsast alla ka uhke Mitshubishi jeep, peal ilmselt perekond Ameerikast: üks eakam daam ja härra ning noorem neiu. Autjuhiks oli ilmselt kohalik, kes samuti tasapisi turismiäri tegi. Ja nii see kohalik meid juhendama hakkas, mida teha tuleb (teha tuli samu asju, mis me teinud juba olime, muide). Mitte, et ta oleks kuidagi appi tulnud, füüsilise jõu või millegagi. Mõned hetked hiljem me väljas olime. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Teoreetilised-ameeriklased plaksutasid ja juubeldasid. Üks nendest sõnas veel, et mõtle, mis oleks saanud, kui nad poleks tulnud. Noh, me oleks edasi pusinud täpselt sama moodi ja hiljem välja saanud. Minu arvates.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ilmselgelt joonistus kaks reisiseltskonda välja. Noored, kes on nõus vähe maksma ja kes tahavad midagi pigem ... autentsemat või elavamat... ja siis meil on teoreetilised ameerika pensionärid oma lapsega, kes on nõus palju maksma, et uhke auto neid aeglaselt läbi kõrbe viiks. Kui meie tuiskasime luitelt luitele läbi kõrbe, siis nemad veeresid rahulikult ja omas tempos. Olgem ausad, uhkes eas olles eelistaksin ilmselt sama varianti. Või rihmadega tooli külge kinni, see toimiks ka. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Teise õhtu veetsime lõkkeääres ning 9-aeg magama minnes. Et kõrbes läheb varakult juba kott-pimedaks, on alates kella 7st õhtul tunne, et peaks hakkama magama sättima. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Järgmisel hommikul äratas Jafar meid kell 6, et kiiremas korras asjad kokku lükata ja teele asuda. Nii sõitsimegi lähedalasuvasse bensiinijaama, kus saime hambad puhtaks lükata ja tassi teed. Elu Jordaanias õpetab, et kuigi sa võid olla kohvi-armastaja, tellid sa väiksematest kohtadest alati teed. On vist ilmselge, et ma pole kohaliku kohvi fänn. </div>
<div>
Pärast protseduure asusime maanteeäärde, et asuda busse püüdma. Eesmärgiks oli Petra jõuda, et seal ühe beduiini-kontakti kaudu sisse pääseda ja koht vähe odavamalt kui 55 JD üle vaadata.<br />Plaan oli hea ja enne lõunat olime ka Petras. Hommikusöögi lõpuks saime ka mõlemad beduiini-kotaktid kätte, et asi ikka ära teha. Nii leidsimegi end ühel hetkel väikesest beduiinikülast Petra kõrval, kus Jack Sparrow isiklikult meile teed pakkus. Jack Sparrow a.k.a beduiin, kes nõustus meid nelja 100 JD eest Petrasse viima. Hinna sees oli ka õhtusöök. Mida me aga ei teadnud, on asjaolu, et viimane buss Petrast Ammanisse lahkub kell 16.00. Kell 12 polnud me veel Petraski sees, nii et see plaan ei töötanud. Kas jääme ööseks beduiini juurde, sõidame tagasi taksoga (ca 60JD) või kutsume sõbra järgi. Noh, alustasime sellest, et läheme kõigepealt Petrasse.</div>
<div>
Läksime. </div>
<div>
Veel enne, kui päris kohal olime, astusid meie juurde Petra turvatöötajad, paludes meie pileteid.<br />Okou. </div>
<div>
Proovisime siis selgitada, et noh tegelikult tulime siia lihtsalt vaadet vaatama. Mitte, et see plaan oleks töötanud, aga proovida ju ikka võis. Nii hakkaski turvatöötaja jahuma, et ta teab seda beduiini ja ta teab, et ta viib inimesi Petrasse sisse. Tegelikult tahab ta, turvatöötaja meid lihtsalt beduiinide eest kaitsta, sest need asjad, mis seal beduiinikülas toimuvad, on ikka kohutavad. Alkohol ja narkootikumid ja kõik <i>haram-</i>asjad, mida sa loendada oskad.<br />Proovisime siis seletada, et meie tee peal ei olnud ühtegi silti, mis oleks öelnud, et nüüd oled Petras ja nüüd peab sul pilet olema. Olgem ausad, me tulime beduiinikülla, millest läks väike tee läbi oru ja ülesmäge. Juba seal mäeotsas oldigi meil vastas ja noh, mis sa ikka teha saad.</div>
<div>
Kinnitasime ka, et nagunii tahtsime mõne päeva pärast Petrasse tulla ja no. Igasuguseid asju selgitasime, aga mingi hetk korjati ikkagi meie dokumendid ära.<br />Tore. </div>
<div>
Turvatöötaja ja Niki jahumine ei aidanud kedagi ja mingi hetk võttis beduiin oma eesli ja jalutas tagasi. Meile tuldi aga autoga järgi ja turismipolitsei viis meid tagasi linna, kust osta Petra pilet. </div>
<div>
Nii palju siis sellest plaanist. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Nii istusimegi kell 14.00 juba bussi peal, et tagasi Ammani tulla. Plaani järgmi pidime kolme päeva pärast uuesti Petra tulema. Sel korral siis nii, et maksame naeruväärselt kalli piletihinna ja oleme turistid. </div>
<div>
Vähemalt ei lõpetanud politseis,</div>
<br /><div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvfoMJGOPQ-LuqGCbgiSCCVJ0u9bwuLXNXmzD5dwu9vjJTRa1wVa8ik7KUTEb3Q609FhW_cEfvH-ZiK0keU0jK4GHeBZvLuU7pWWxsgUNZE4iYsrudExw96JWaf9lkihjbtWoOkcxqvJY/s1600/IMG_1309.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvfoMJGOPQ-LuqGCbgiSCCVJ0u9bwuLXNXmzD5dwu9vjJTRa1wVa8ik7KUTEb3Q609FhW_cEfvH-ZiK0keU0jK4GHeBZvLuU7pWWxsgUNZE4iYsrudExw96JWaf9lkihjbtWoOkcxqvJY/s1600/IMG_1309.JPG" height="213" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Jack Sparrow või jaa! Meie beduiin, kelle turvamees pidi for sure vangi panema. </i></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-65401106658141007642015-03-21T11:46:00.003-07:002015-03-21T11:46:44.931-07:0020 päeva pärast viimast postitust oleme tagasi. Järjepidevus ei taha kuidagi meie vooruseks olla.<br />
Nojah, see selleks.<br />20 päeva hiljem oleme viimaste viisadega, varustatud peekoni, kohvi ja venemaise viinaga ning näinud ära kogu Wadi Rumi, Petra, Aljoun'i ja Surnumere.<br />
See selgitab väsimust.<br />
<br />
Alustame viisadest.<br />
Veel veebruari lõpus sisse antud viisade avaldustega läks teistmoodi. Avaldused antud paluti kaks nädalat hiljem tagasi tulla. Noh, okei, mis siis, et see kaks nädalat ootamist tähendab, et poolteist nädalat puudub viisa, et siin riigis üldse olla. Kaks nädalat hiljem olime kenasti kohal ja valmis kolmandat templit (kolme kuu viisat) passi saama. Aga võta näpust.<br />
Selle asemel saadeti meid salapolitsei intervjuule. Iseenesest polekski see nii väga elevust tekitanud, kui see oleks Ammanis endas olnud. Aga et Jerashisse sõita, et salapolitseiga intervjuu teha, tundus juba hoopis teine meistriklass.<br />
Niki oli õnnelik, tema sai oma intervjuu kätte.<br />
Järgmise päeva organiseerimise piisavalt ümber, et Jerashisse sõita ja oma kohtumine ära teha.<br />Salapolitsei maja Jerashis ei ole just kõige salajasem asi. Hiiglaslik maja suurte müüride ja traataiaga Jerashi ääres. Proovi mitte märgata. Nii jätabki takso meid teetõkiste ja raskete väravate taha.<br />
Astume valvurini, kelle inglise keel on ilmselt samal tasemel kui meie araabia keel. Seljakotid ja telefonid tuli meil seljataha jätta.<br />
Majas ootab meid väike teeninduslett, kus ei saada päris täpselt aru, miks me seal oleme. Nagu ikka <i>"Please, wait 5 minutes"</i>.<br />
Asume ootama. Pinkide vastas asub suur pilt kuningast, kes meid kahtlase muigega jälgib.<br />
Viiest minutist saab kokku tubli 15 minutit. Aeg-ajalt käivad meie juurest erinevad tegelased läbi. Üks ametnik astus ligi, hoides meie passe ja uurides, mis meie nimed on. Mitte, et passist ei kannataks vaadata, aga okei. Ligi astub ka noormees, kes uurib, et kas me ikka inglise keelt räägime. Meie vastuse peale noogutab ta ja lahkub. Et siis mõned hetked hiljem tagasi tulla ja küsida, et kas ikka head inglise keelt räägime.<br />
Noh, igas tahes paremat kui tema.<br />
<br />
Pärast 20-30 minutilist ootamist oodatakse meid teise korruse kabinetis. Ilmselt kulus see aeg tõlgi leidmisele.<br />
<br />Astume kabinetti.<br />
Meid võtab vastu asise olemisega keskealine härra, triiksärgi ja ajatud habemega. Läheb veel aega, kuni tõlk sisse astub. Pikem ja pigem väsinud välimusega.<br />
Asume vestlema.<br />
Töötate laagrites? Ahah, mida te teete seal? Õpetate jah, aga mida? Vabatahtlikud? Oot, kus te siis elate? Kus te raha saate? Kaua te siin olete olnud? Kauaks jääte? Okei.<br />Mis haridus teil on? Millal ülikooli lõpetasite? Kus te Tallinnas elate? Abielus? Lapsi ei olegi? Miks?<br />
<br />
Noh jah.<br />Mitte midagi põnevat. Ilmselt oli kõige põnevam hetk siis, kui meile sigarette, kohvi ja teed pakuti. Võtsime teed.<br />Lifehack Jordaanias: kas sa jood kohvi või ei, siin sa valid alati tee.<br />
<br />
Kõik meie vastused ja jutud kirjutati maha vihikusse. Mis siis, et vihiku ees laual oli ka arvuti.<br />
<br />
20 minutit intervjuud ja 20 minutit tühja möla hiljem, olime vabad lahkuma.<br />
<br />
Veel enne ära minekut küsisin härra salapolitseinikelt, et kas Jordaanias on ikka ohutu, arvestades hiljutisi sündmusi.<br />
<i>"Jaa, muidugi on. Meil on silmad ja kõrvad kõikjal. Näed, me teadsime ju, et te meie laagrites töötate!"</i><br />
<br />
Tjah, teil lihtsalt võttis kolm kuud aega, et sellest aru saada. Ja ilmselt oleks rumal olnud oodata ohutuse osas muud vastust, kui et jah, muidugi on ohutu.<br />
<br />
Nädal aega pärast intervjuud astusime taaskord migratsiooniametisse. Et me ei teadnud, et see kell 15.00 kinni pannakse, tormasime majja sisse kell 14.30.<br />
Pärast mõningast ametniku veenmist, et hetkel veel on tööaeg ja me tõesti ei taha homme tagasi tulla, otsustati, et meiega tegeletakse. Muidugi, meile raiuti vastu, et no kuulge, vaadake kella, kohe saab tööaeg läbi<i> (aga hetkel te ju veel töötate, eksole?)</i> ja no, me teeme tööd <i>(no palun, meie olemegi teie tööd, tehke seda siis)</i>.<br />
Mõned ootamised, erinevate ametnike külastamist ja täpselt enne kolme saime oma kolmanda viisatempli kätte ja oleme täiesti seaduslikult Jordaania pinnal.<br />
<br />
Päev pärast salapolitsei intervjuud saabusid meieni Uku ja Priit.<br />
Et nad veel täna õhtul siin on, ei ava seda peatükki veel.<br />
<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-33496093740361013452015-03-01T07:21:00.001-08:002015-03-01T07:22:16.165-08:00Jordaania hindadest<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6kC0V8-EvzmFT6U37rBx7xen3zCrD6RB-6r3fxQ4b1bIF5JLJpfPR9rMyoWqbPhFmLAPikGHE_TMEIkHy3EcgLlUCdO_Vyep7joDMvZaKrLk2aD3ptEGZft1454Sbb3fOg3uPydM7CQ4/s1600/IMG_1134.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6kC0V8-EvzmFT6U37rBx7xen3zCrD6RB-6r3fxQ4b1bIF5JLJpfPR9rMyoWqbPhFmLAPikGHE_TMEIkHy3EcgLlUCdO_Vyep7joDMvZaKrLk2aD3ptEGZft1454Sbb3fOg3uPydM7CQ4/s1600/IMG_1134.JPG" height="239" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Käisin täna pärast oma toredat laagripäeva läbi ka turult ning ostsin natuke toitu koju. Plaanis on teha õhtul tomatikastet, salati ning kanapihvidega.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://i.gyazo.com/d3ac0d01aa871ac967e5335c556dd98f.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://i.gyazo.com/d3ac0d01aa871ac967e5335c556dd98f.png" height="136" width="320" /></a></div>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Mõtlesin, et räägin veidike hindadest. Räägin JD ehk Jordaania dinaarides, mille kurss on hetkel 1 eur = 0,8 JD. Hiljuti oli ta parem, aga mis siin ikka.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Tasub mainida, et turg on kõige odavam koht, kui tahad ükskõik mida osta. Poodides on hinnad kallimad, väikestes nurgapoodides veel kallimad. Ning Amman ise on muidugi kallim, kui teised linnad või pagulaslaagrid.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Banaanid - 2 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kurk ja tomat kokku - 1,3 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Sügavkülmutatud kana pihvid - 2 JD (ei leidnud kana ja ei jaksanud enam otsida).</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Seemned - 2 JD (sõltuvust tekitavad ning head).</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Sibul ja sidrun kokku - 0,75 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kapsas - 0,6 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Samuti ostsin täna väikese veepudeli (0,6 liitrit) - 0,25 JD. Muidu 18 liitrine veepaak on 1 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Leidsin ka mõned vanad toidutšekid:</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kanatiivad 1 kg - 2,2 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Banaan 1 kg - 1,4 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kartul 1 kg - 1,5 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Väljas söömine - falaffeli saab kätte 0,5-1 JD. Korralik salat on 3-5 JD (tihti lisandub ka 26% maksu). Kohvi on 1,5 - 3 JD. Burks friikatega on 4-6 JD, kaamliburks 10 JD. Õun on üldiselt suht kallis, alla 1,5 JD kilo ei leia.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kohvi ei ole hea, aga on see-eest odav. Veerand kilo on kuskil 1-1,5 JD. Hea kohvi hind on 5-6 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Odav on aga transport. Bensiini ja diislihind on riigi poolt kontrollitud ning keskmiselt </span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"> saad 1 JD eest kätte 2 liitrit. Eelmine nädal kirjutasin bensujaamas üles hinnad : 90 bensiin (mäletate?) on umbes 0,5-0,6 JD liiter. 95 bens on 0.65- 0.73 JD liitri eest ja diisel on 0.4-0.44 JD liitri eest.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Takso on meie mõistes odav. Sisseastumine 0,25 (öösel 0,3) ning iga kilomeetri eest 0,2 JD juurde. Ning natukene veel, millest pole aru saanud. ca 40 sekundit seismist on veel lisa 0,02 JD. Öösel on hinnaks 0,3 kilomeetri kohta. </span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Buss Aqabasse (ca 5-6 tundi) on kuskil 8-9 JD.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Elekter on kallis. Eriti võtab seda konditsiooner. Näiteks ühel poisil kulus kuus 75 JD. Eks ta ole keskkütte asemel :). Minu ja Keku tuba maksab 250 JD kuus. Selle sees on ka vesi ja internet. Maksame lisaks gaasi eest ning elektri.</span></span><br />
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<span style="color: #222222; font-family: Arial;"><span style="background-color: white; white-space: pre-wrap;">Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned asjad on kallimad kui Eestis, mõned asjad on odavamad. Transport ning riided kindlasti odavamad, eluase kallim. <i>Ma'ssalama!</i></span></span><br />
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial; font-size: 13px; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
</div>
nikitheonehttp://www.blogger.com/profile/15328046288974452998noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-82576068675468016822015-02-18T03:20:00.002-08:002015-02-18T07:22:06.184-08:00Beduiinide traditsioonidest<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Beduiin - tuleneb Araabia keelsest sõnast "bedu", mis tähendab "kõrbeelanikku". Peamiselt elavad nad siin Jordaania lõunaosas. Enamus teist ilmselt on midagi kuulnud beduiinidest - nende traditsioonilistest riietest, nomaadi elustiilist, imeilusast käsitööst, ägedatest telkidest ja nii edasi. Kes ei ole, võib guugeldada. Ma räägin parem natuke nende traditsioonidest ja kultuurist.<br />
<br />
Kui beduiinidel sünnib laps, on see tore päeva kogu külale. Sest mis tehakse lapse sünni puhul? Loomulikult on vaja ohverdada üks lammas või kits. Ning jagada seda toitu kõigi külaelanikega.<br />
<br />
Okei, see selleks. Laps kasvab vanemaks ja vanemaks. Nagu lapsed ikka, on ta uudishimulik. Miks on päike kollane? Miks meil jälle vett ei ole? Nad ilmselt küsivad vastuseid oma vanematelt. Aga vanemad on kavalad - nemad ei anna otsest vastust. Nimelt on beduiinide seas levinud uskumus, et ei tohi otse vastata, vaid peab jutustama loo või värsi või mõne salmi koraanist. Sina pead aru saama, kus see vastus on. See, kes vastab otse on tõenäoliselt pinnapealne inimene vägagi piiratud intellektiga.<br />
<br />
Elu läheb edasi ning mingi hetk tahab beduiin endale naise/mehe võtta. Kuna tegemist on moslemitega, siis võib arvata, et see on rangelt piiriteltud ja vanemate otsus. Kuid beduiinide puhul ei ole nii - kuigi võib esineda survet vanematelt, on nad oma valikutes päris vabad. Pärast kohtumist võivad nad "kohtingutel" käia umbes aasta, kus nad saavad jutustada, süüa ning üksteisega tuttavaks saada. Pärast seda võetakse vastus otsus - jah või ei. Kui ei, pole hullu. Peamine, et naise pere ei jääks häbisse. Kui otsustakase jah, siis saab pidu!<br />
<br />
Beduiinide pulmad (kus mul ka õnnestus käia) on väga ägedad üritused. Kolmeks päevaks enne pulmi pannakse üles suur-suur telk, kuhu võivad kõik tulla. Sõna otses mõttes kõik. Kui sa kõnnid kuskil Egiptuses, Jordaanias või Saudis ringi ning näed beduiini pulma, siis võid sinna minna. Sa võid iseennast külla kutsuda. Seal istud sa maha, noored poisid toovad sulle beduiini kohvi (maitseb jäledalt, nagu lahja ning lahtunud filterkohvi), pärast mida tuuakse teed. Mingi hetk saabub toit. Sellest saab aru püssilaskude järgi.<br />
<br />
Toit on mensaf. Traditsiooniline riisiroog lambaga, kus on ka seemned ja imehea kaste. Süüakse kätega suurelt kandikult. Pärast söömist lähed pesed käed ära ja naudid oma teed. PS! Naisi sinna ei lubata, see üritus on ainult meestele.<br />
<br />
Meie beduiini elu läheb edasi. Talle tulevad sõbrad külla ja ka mitte-sõbrad. Ehk beduiinidel on kohustus kõiki külla kutsuda ja olema head peremehed. Nad peavad andma sulle süüa-jüüa ning peavarju kolm päeva tasuta. Kui peaks tulema sõda, peavad nad sind kaitsma nagu oma pere liikmeid.<br />
<br />
Nad pakuvad sulle kohvi. Keedavad seda lausa kolm korda. Esimese tassi valab ja joob ära peremees - et tunda end ohutult. Teise tassi valad ja jood ära sina ise - et sina tunneksid end ohutult. Kolmanda valab peremees sulle. Ning sa jood ära. Ning ta valab jälle. Ning ta jääbki valama, kui sa just ei võta tühja tassi, ei pane enda peopessa, kata teise käega ning jõnksutad vasakule-paremale. See tähendab, et aitab kohvist.<br />
<br />
Kui abielu läheb luhta, siis beduiinidel ei ole see patt (nagu on kirtlusest või enamus moslemitel. Teate te, et moslemid usuvad, et inimesed ei peaks abiellu armastusest vaid armastus peaks kasvama abielu tulemusena?). Elu läheb edasi. Lahutust võib algatada nii naine kui ka mees. Aga naine peab minema tagasi oma isa juurde pärast lahutust. Või mõne muu meessugulase.<br />
<br />
Kui beduiin sureb, siis matused on väga lihtsad. Mingit uhket hauakivi ei ole, suvaline kivi jalgade juurde ning suvaline näo juurde. Beduiini peab matma 24 tunni jooksul. Tema riided jäetakse haua juurde, et neid saaks võtta keegi, kes vajab neid rohkem. Iga kord, kui nad tulevad haua juurde, võtavad nad jalanõud ära, palvetavad ning söövad ühe puuvilja. Kui seal lähedal on lapsi, tuleb neile midagi magusat anda.<br />
<br />
Mis siis ikka, tulge Wadi Rumi!</div>
nikitheonehttp://www.blogger.com/profile/15328046288974452998noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-89888758645527714742015-02-14T12:47:00.001-08:002015-02-14T12:47:49.788-08:00Vahepeal on meid taas tabanud "ekstreemsed ilmastikuolud". Siiani on see tähendanud vihma, jäidet ja mingil määral ka lund.<br />
Sel korral algas kõik tuulega, mis kogu liiva, tolmu ja kilekotid Ammani kohale kokku kogus, et need siis järgemööda üle linna laiali laotada.<br />
Omaette seiklus oli Sahabis sellise tuulega liigelda. Veerandtunnise jalutuskäigu tulemuseks olid liivainimesed - kogu tolm ja liiv oli silmades, ninas, suus, kõrvades ja oh neid juukseid! Tuustid, täielikud.<br />
Aga veel omaette seiklus on siis, kui takka tuleb ka vihma. Vihma, mis kogu selle liiva-tolmu-sodi segu taevast alla toob. Mis tähendab, et kõik, mis lageda taeva all on, saab kaetud liivaga. Nii saigi meie suurest ja avarast terrassist hoopis rand.<br />
Ja nagu rannaski käies, on ka siin, et veel päevi hiljem leiab liiva kõikjalt.<br />
Et meie tolmuimeja ka sädemeid loobib ja igasugusest puhastamisest ei saa juttugi olla, nühime pisiekse harjaga mööda vaipasid.<br />
Kuigi, tundub, et see lihtsalt keerutab tolmu üles, mis varem või hiljem jälle oma koha leiab.<br />
<br />
Ma olin küll endale kinnitanud, et olen kogu selle tolmu ja kuivusega harjunud.<br />
Ei ole.<br />
<br />
Meie korter asub ka maja kõige kõrgemal korrusel. Kuigi see annab suurepärase vaate Ammani kesklinnale ja Citadel'ile, annab see veelgi parema võimaluse tuulel tuppa pugeda. Hoia või tekist kinni, et tuul ära ei rebiks. Seepärast on meie korter viimastel päevadel pigem iglu eest olnud. Tuul kolistab kõigega, mis ette jääb ja seda, mis ette jääb, on palju. Alustades lahtise prügiga (pudelid, purgid, plastik) ja lõpetades veepaakide kaantega, antennide ja aknakatetega.<br />
Imestasin, et hommikul terassimöödel alles oli.<br />
<br />
Nüüdseks on olud vaibunud ja jäänud on mõningad vihmapilved ja jahedamad kraadid.<br />
Mis tähendab, et homsest algab uus nädal uute tundide ja bussisõitudega.<br />
<br />
Täna pidasime maha ka mansafi-peo, kus meie kohalikud tuttavad ja araabiakeele õpetaja jõud ühendasid ja kokkasid. Mansaf kui Jordaania ilmselt kõige traditsioonilisem roog koos riisi, lavašši ja lambalihaga, tegi kõhu õnnelikuks ja keha väsinuks. Millegi pärast jaksasid inimesed pärast seda ka kohalike tantse tantsida. Miks ja kuidas - ma pole siiani mõistnud.<br />
Kui Jordaanias süüa tehakse, siis seda tehakse tervele naabruskonnale. Suurte metallist kandikutega kantakse ette kodukokkade suurteosed ja lase aga heal maitsta. Tavaliselt kätega.<br />
Kui me koju tuleme, teeme mansafi-peo ja vot, vot siis te saate aru, mida tähendab ülesöömine või et kuidas saab laud toidu all lookas olla.<br />
<br />
Mis veel.<br />
Soolaleivapidu tegime koos kartulisalati ja -krõpsudega. Puhas Eesti värk, kuigi hapukoort ja hapukurke Jordaania ei tunne. Siiski, täiesti arvestatav kartulisalat Jordaania stiilis.<br />
Oli ka neid, kes end rummist päris piraadiks jõid, ent oli ka neid, kes piraadid kajutisse saatis. Kuigi plekid koridori põrandal annavad aimu, et enamus joogist loksus üle parda <i>(hehe, see what I did here).</i><br />
<i><br /></i>
Järgmisel päeval jätkus traditsiooniline hommikusöök <i>Waffle House</i>'is, mis järgnes kiirelt lõunasöögiga. <i>Waffle House</i>'is. Ja oh kuidas ma olen mõelnud, et meie emadele meeldiks siin. Ükskõik, mida sa ka ei telliks, kõiges on oliive. Ja mitte üks-kaks või nipet-näpet, pigem on raske oliivide vahelt omlett üles leida.<br />
Märkus: kui ma olen hakanud taluma praetud oliive, kas see on märk, et ma hakkan täiskasvanuks saama? Käivad jutud, et kui õpid armastama oliive, oled saanud täiskasvanuks.<br />
<i>Half way there! </i><br />
<i><br /></i>
Mingisse päeva jäi ka kohalike kaltsukate puistamine. Neiud, te ei kujuta ettegi, kuidas siit võib 2 JD eest täisnahast ja päris korralike saapaid leida. Just selliseid, mis meie mõistes kuum kaup oleks, lebab siin kaltsukates. Aga et ma piiratud pagasiga olen, tuleb need ka sinna lebama jätta.<br />
Eesmärk oli uued ketsid leida.<br />
Ei leidnud, sest siin on ainult täisnahast, odavad, korralikud ja ilusad saapad<i> (first world problem it is).</i><br />
<br />
Vahepeal oli mul au osaleda ka <i>the gentelmen's club</i>'i kohtumisel. Nagu välja tuleb, olen ma meie meesvabatahtlike arvates piisavalt okei, et nendes osaleda. Mitte, et ma saaks aru, mida see tähendab. Et ma ise end ei kutsunud, aga mind oodati, leidiski ühel õhtusel ajal meie rõdul aset meeste klubi kohtumine.<br />
On etem kui naiste oma, <i>by far</i>.<br />
<br />
Ja õhtu-kaks pärast seda olin taaskord daam, kes hädas, et jumala eest mees talle kiiresti vastu tuleks. Ühel pimedal tänaval haakisin endale sappa 5-6 kohalikku noormeest, kes pärast oma inglise keele oskuse demonstreerimist mind saatma hakkasid. Ja nende inglise keele oskus oli midagi, mida ükski naisterahvas pimedal tänaval kuulda ei tahaks.<br />
Jõudsin muidugi enne koju, kui Niki mulle vastu jõudus <i>(püstitades sealjuures uue rekordi kiirkõnnis). </i><br />
<i><br /></i>
Kaks ja pool kuud hiljem ning mul on tõsiseid raskusi oma keele taltsutamisega. Kui palju püütakse me tähelepanu, vahepeal täiesti jõhkralt ja julmalt omavahelistesse vestlustesse sekkudes, kui palju on seda paganama <i>welcome'</i>i, mida ma juba jälestama olen hakanud, kui palju on igasuguseid käemärke ja tuututamisi. Autod aeglustavad, et sõita sinu liikumistempos, et siis totakalt otsa vaadata ja oma <i>"How are you?"</i> välja puristada.<br />
Kaks ja pool kuud hiljem pole ma aru saanud, mis oleks parim reaktsioon sellele. Ilmselt polegi sellist asja.<br />
Aga ilmselgelt on mu kannatus kadunud, kui jään juba seisma ja hakkan oma ingliskeelset monoloogi pidama, mis ei ole just kõige ilusam tundeavaldus.<br />
Seda ei tohiks juhtuda.<br />
<br />
Ega ma pole kunagi just oma kannatlikkusega eeskujuks olnud.<br />
<br />
Õnneks on meile Sahabi juurde määratud ka igal korral vähemalt üks noormees. Ja see päästab. Nii paljust!<br />
<br />
Ikka veel rõhutan üle, et vaid ühel korral olen tundnud, et vot nüüd pole asi kontrolli all <i>(aga siis ma ka helistasin Nikile ja tegin kiirkõnni rekordi), </i>vaieldamatult on tegu pigem tähelepanu saamisega ja võimalusega, et hiljem saaks öelda <i>"ma nägin naisvälkareid"</i> või et <i>"rääkisin täna eurooplasega juttu"</i>.<br />
Ilmselt kui pisutki väsinud olla, mõtteis vaid koju jõudmine, on see kurnav ja mõnikord lihtsalt tahaks tõesti keskmise sõrme püsti lüüa.<br />
Mitte et sellest kasu oleks, siin sellist märki ei eksisteeri, vähemalt mitte sellisel kujul.<br />
<br />
Kui vahepeal olid täiesti arvestatavad motivatsiooniprobleemid, olen need nüüdseks selgeks mõelnud ja valmis edasi liikuma. Nii ootabki mind homme taaskord Sahab.<br />
Kuigi see pole pagulaslaager, on ka seal palju pagulasi. Nii palutigi meil asuda õpetama ka Süüria pagulasperekonnas, kus lapsi on palju aga ... aga võimalusi pole ühtegi.<br />
Katie, meie emotsioonitu ja igati tugev briti vabatahtliku, andis nende olukorrast väga detailse ülevaate ja no ... no ma isegi ei tea.<br />
Pea ainsaks sissetulekuks on taara kogumine. Lapsed ei käi koolis <i>(seda mitmetel põhjustel) </i>ning mõningad neist ei oska lugeda-rääkida ka araabiakeeles. Nende seas ka üks laps, kes pidi pealt nägema, kuidas ta isal pea maha raiuti. Nagu ma aru olen saanud, puudub neil kodust pea kõik.<br />
Lihtsalt ei ole ja lihtsalt ei saa ka kusagilt.<br />
Siin riigis ei ole ka meie mõistes lastekaitsetöötajaid või sotsiaaltöötajaid. Muidugi, on seadused ja on igasugused uhked konventsioonid ja allkirjastamised, aga ... Kui pole kedagi, kes aitaks neid seadusi-käske täide viia, siis on ikka nii nagu on.<br />
Kui laps peaks pöörduma politsei poole, kuna teda kodus pekstakse, siis seesamune politsei viib ka selle lapse koju tagasi, tihtipeale küsides veel, et mis poiss tegi, et peksa sai.<br />
Olles viimased paar aastat seotud olnud laste õiguste ja laste ja noorte kaasamisega, on see päris hea <i>reality-check.</i> Laks vastu nägu.<br />
Ja ainukene mida me siin neile pakkuda saame, on oma aeg ja tähelepanu.<br />
<br />
Et see kuidagi kurvale toonile läks, siis siin on pilt meie mansafist. Ja otseloomulikult ei ole pildilt aru saada, kui suur ports see tegelikult oli.<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8XntL1h0d8EU-51LSgdmfrrPcEe0KK6EU7S2-Hikev2mQzuF-80GKLnvGf8zDgERos0YyomdE4cAOM34FKttX0Nqdn0nNSwzW_dL1sL2Kg0iwxQfor2CsbEqXCs2Zetwa9MY76sMQNXs/s1600/DSC_0063.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8XntL1h0d8EU-51LSgdmfrrPcEe0KK6EU7S2-Hikev2mQzuF-80GKLnvGf8zDgERos0YyomdE4cAOM34FKttX0Nqdn0nNSwzW_dL1sL2Kg0iwxQfor2CsbEqXCs2Zetwa9MY76sMQNXs/s1600/DSC_0063.JPG" height="223" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-28248993497730459392015-02-09T01:36:00.003-08:002015-02-09T01:39:15.666-08:00Oleme laisaks jäänud, tunnistame.<br />
Teisalt, pisut raske on ka sammu pidada, oli hetki, kus oli vaja kirjutada kolm artiklit ning ükski neist polnud selle blogi jaoks mõeldud.<br />
Nii, et anname andkes ja läheme edasi.<br />
<br />
Või tegelt, kõigepealt läheme tagasi.<br />
<br />
Veel enne, kui <i>so-called </i>ISIS avaldas video Jordaania piloodi Muathi elusast põletamisest, käisid suured spekulatsioonid, kas Muath veel elus on ning kui on, siis kas vahetuskaup, mille taaskord <i>so called</i> ISIS välja pakkus, läheb õnneks. Mingis mõttes oli Muathist saanud Jordaania sümbol võitluses terrorismi vastu. Vahetuskaubaks pidi minema 2005.aastal Jordaanias enesetapurünnakus <i>(ilmselgelt ebaõnnestunult) </i>osalenud naisterahvas või nagu Eesti meedia teda nimetas, naispommar. Hiljem selgus huvitav fakt, et viimane on ühe ISISe asutaja õde.<br />
Aga siis tuli see kuradima video. Ja kogu riik, päris tõsiselt, kogu Jordaania oli täiesti jalust löödud.<br />
Ja kuigi Jordaania kuningas oli tol hetkel, kui uudised tulema hakkasid, visiidil USAs, katkestas ta sealsed plaanid et kodumaale tulla ja vastutasuks hukkamine läbi viia.<br />
Nii tehtigi, mõningad tunnid pärast video levimist, oli kuningas koduteel, et järgmise päeva varahommikul kahe surmamõistetu hukkamine läbi viie. Žest, et Jordaanial ei ole suva ja et Jordaania tahab kättemaksu.<br />
Algasid ka demonstratsioonid. Esmalt selleks, et mälestada Muathi. Inimesed seisid, käes pilt Muathist ja Jordaania lipp. Ei mingit vägivalda, ei mingit terrorismi <i>(ilmselgelt on oluline seda rõhutada).</i><br />
Päev hiljem ilmusid uudised, kuidas kuningas isiklikult juhtis rünnakut ISISe positsioonidele <i>(paistab, et ISIS vihastas vale inimese välja)</i>. Jordaania <i>bad-ass</i> kuningast saad lugeda <a href="http://toprightnews.com/?p=8221">siit</a>!<br />
Sellele järgnesid juba uued demonstratsioonid, mis lisaks Muathi mälestamisele tähistasid ka toetuse avaldamist Jordaania valitsusele seoses võitluses ISISega.<br />
Kui ma reedel lõunapaiku oma kohvi nautisin, tõusid ihukarvad püsti. Et elame täiesti südalinnas, oli tunne, nagu toimuks demonstratsioon maja ees tänaval. Siiski, pisut eemal, aga rahvamasse oli küllaga. Ise ei näinud ning kuna meil paluti säärastel üritustel mitte osaleda <i>(turvaküsimusd, millegi pärast), </i>ei hakkanud ka kohapeale minema. Piisas rahvamassi kuulmisest, mis kajas Ammani mägede vahel.<br />
Taaskord rõhutan, et tegu oli rahumeelse ühtsusmarsiga läbi südalinna.<br />
<br />
Ja üks asi veel. Ma ei ole ammu, kui üldse, näinud, kuidas ühe riigi inimesed seisavad külg-külje kõrval ja jäävad vankumatuks, toetavad üksteist ja mõistavad. See on uskumatu. Ja see on midagi, mida peaks iga inimene kogema.<br />
<br />
Aeg-ajalt lendasid meie maja kohalt küll hävitajad üle, ent needki tiirutasid Muathi mälestamiseks. Ei mingit sõda, ei mingeid terroriste ega midagi. Meiega on kõik korras ja muretsemiseks ei ole põhjust.<br />
<br />
See-eest sai Katie, meie briti vabatahtlik, uskumatus koguses e-maile lähedastelt ja tuttavatelt üle maailma. Sest Briti meedia oli teinud oma versiooni sellest, mis siin toimus. Ajakirjanik olevat olnud taaskord ühel demonstratsioonil <i>(kus osales ka Jordaania kuninganna,keda kõik armastavad, sest ta on nii ilus ja äge), </i>ent rääkinud, et siin avaldatakse toetust ISISele ja et iga hetk võib kusagil pomm plahvatada, et kõik on terrorismiohust paanikas jne.<br />
<i>Not cool! </i>Ja ei vasta mitte kudagi tõele.<br />
<i><br /></i>
Taaskord, terrorismioht on siin sama suur nagu igal pool mujal maailmas, selle vastu ei saa. Mingeid plahvatusi või mässe seoses ISISe toetamisega siin ei ole ja ilmselt ka ei tule. ISIS suutis Jordaania kapitaalselt välja vihastada ja sellega kaevas ISIS hoopis endale augu. Ja arvestades Jordaania meetmeid terrorismiga võitlemises, ei näe ma, et muretsemiseks põhjust on.<br />
<br />
Nii. See osa sai selgeks, ma loodan.<br />
<br />
Muidu elame oma igapäevases rütmis. Laagrid, araabia keel, erinevad grupitööd ja kohtumised. Ilmad on niivõrd kuumaks läinud, et päevasel ajal on võimatu rõdul ollagi. Päike niidab.<br />
Ja päikeseprillid peaks ka hankima. Eesti silm, mis on hämaruse ja poriga harjunud, ei pea kuidagi sellele eredusele vastu.<br />
<br />
Muidugi, tihtipeale võitlen ka motivatsiooniga. Ma pole veel enda jaoks selgeks saanud, et mis see inglise keele õpetamine meie "õpilastele"annab. Julmalt ümardades võib öelda, et pooled õpilastest ei lähe kunagi tööle - selle jaoks nad inglise keelt ei vaja.<br />
Siin tundub, et inglise keele oskamine on ... on väike <i>show-off</i> ja et igapäevaelus nad seda väga ei vajagi. Okei, mul on tunnis ka üks neiu, kes vajab seda ülikooli jaoks. Olles näinud aga, mis on ülikooli inglise keele tase, siis ma ei ole veel välja nuputanud, kuidas ta selle eksami ära teeks. Katie annab talle ka eratunde, et enamvähem kuu ajaga upitada algaja suhteliselt akadeemilise inglise keele tasemele. Kuidas? Pole õrna aimu ka. Aga me anname endast parima.<br />
Ühes tunnis, kus kummalisel põhjusel osales vaid neli täiskasvanut <i>(tavaliselt on neid ca 15-20), </i>keskendusime ingliskeelsetele väljenditele (<i>not my cup of tea, it's raining cats and dogs, etc.), </i>vaadati meid pirtsakalt ja öeldi, et seda ei taheta. Tahetakse ainult kõnekeelt, et saaks piisava taseme vestlusteks. Eelnevalt tehti ka selgeks, et ka inglise keele grammatikat ei taheta jne. Seisime Katie'ga, täiesti nördinud ja segaduses, et mida me veel saaks teha.<br />
Järgmine tund otsustasime ikkagi oma väljendid ära õpetada ja tunni alguses vabandas ka seltskond oma käitumise pärast.<br />
Sul ei ole võimalik keelt õpetada nii, et jätad mingid osad katmata. Neile ei meeldi ajad, neile ei meeldi grammatika ja neile ei meeldi väljendid. No aga kuidas kurat sa ootad siis, et sa keelt rääkima hakkad?<br />
Püüame endast parima anda, aga mõnikord tundub see pisut peaga vastu seina jooksmise moodi pigem.<br />
Ja pole ka ime, et siis motivatsiooniküsimused tulevad, vist.<br />
Mulle tundub, et ma oleksin võimeline rohkemaks, tegema midagi suuremat ja mõjuvamat. Noh, võiks ju foorumteatri ja rõhutute teatri letti lüüa. Aga arvestades, et siin riigis käib salapolitsei ka meie inglise keele tunde kontrollimas, siis ma ei näe, et meil foorumteatriga paremini läheks.<br />
Iseenesest on meil kolmapäeval töötuba tulemas. Kui me inimesed kokku saame <i>(sest millegipärast tundub 10 inimese leidmine tõeline väljakutse praegu)</i>, mis siis, et ainuüksi vabatahtlike on lisaks meile veel 16.<br />
<br />
Ja teisalt ma mõtlen, et EVS on ka ju see aeg, kus sa õpid enda kohta. Ja seda teen ma siin täiskohaga.<br />
<br />
Lihtsalt, tahaks midagi vastu anda. Midagi suuremat, muutvamat ja püsivamat.<br />
<br />
Sest kui me uurisime oma Sahabi grupilt, mille jaoks nad inglise keelt tahavad, siis vastuseks oli, et suhelda teiste araablastega <i>(kes räägiksid ka araabia keelt)</i>.<br />
Ootasime, et äkki keegi mainib ära, et nii saab ka välismaalastega suhelda, aga tundub, et see neid väga ei huvita.<br />
<br />
Et .... nagu .... milleks siis?<br />
Ja see ajabki segadusse.<br />
<br />
Aga võib-olla taandubki kõik enesekindlusele ja erinevate kultuuride mõistmisele. Sest ka nemad õpivad meilt päris palju, et kuidas Euroopas asjad käivad ja missugused need Lääne inimesed siis on.<br />
See teema on meil täiega kaetud, ajee!<br />
<br />
Nii on.<br />
Araabia keel hakkab juba täiesti ebaloomulikult raskeks minema ja tundides ei saa ma kunagi midagi aru. Kodus, kõik üksipulgi ja rahulikult läbi võttes on kõik selge jälle. Kuni järgmise tunnini.<br />
<br />
Alusatsime ka uue traditsiooniga. Reedesed hommikusöögid võtame vastu <i>Waffle House</i>'is. Asub lähedal, seal töötab meie sõber Ozi, keda muul ajal on raske kohata <i>(sest ta töötab 7 päeva nädalas) </i>ja toit on maitsev ning hinnad talutavad.<br />
<br />
Ja Ukut ootame ka.Siis tuleb tubli nädalane puhkus, mille ajal saab jälle kõrbe minna <i>(uus lemmikhobi)</i> ja Jordaaniat avastada.<br />
<br />
Ning kui ma praegu millestki puudust tunnen, siis on see paljajalu muru peal käimine. Kuigi Jordaanias on praegu ilmselt kõige rohelisem aeg, ei ole siin just palju parke ja haljasalasid. Ja et päike paistab, ütleb aju koheselt, et otsi park või järvekallas. Siin ei leia kumbagi.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-17685127838468065672015-01-28T07:20:00.003-08:002015-01-28T08:05:06.515-08:00Esimene ahistamine - checked!Jep! Tuli ära!<br />
<div>
Kui teised vabatahtlikud on ahistamisest õuduslugusid rääkinud, mis nendega juhtunud on või kuidas ikka ja jälle haagitakse keegi endale sappa, siis minu kohalik elu sellist kogemust ei jaganud. Ilmselt ka seepärast, et enamjaolt liikusin ringi koos Niki ja Kristofiga - meeste seltskond on parim kaitse, mis võimalik on. </div>
<div>
Aga et ei Niki ega Kristof ei käi Sahabis, õigemini ei käi seal ükski noormees, siis nende võim Sahabisse ei ulatu.<br />
Nii olimegi, mina, Katie (britt), Dace (lätlane) ja Ana (sloveenlane) võtmas ette järjekordselt marsruuti bussipeatus-pagarikoda-keskus. Väidetavalt on Sahabis, nagu ka igal pool mujal väiksemates kohtades, suurepärane pagar, seepärast ka kohustuslik saia-paus. Samal ajal võtan mina kotist õuna ja kinnitan kõigile, et see on pitsa<i> (jep, gluteenivaba elu iseärasused)</i>.</div>
<div>
Võtsime suuna keskuse poole (ca 15-20 minutiline jalutuskäik Sahabis). Nagu ikka, autod signaalitavad, inimesed karjuvad (kohati araabia keeles, kohati <i>welcome!</i>), möödasõitvad autod aeglustavad, kõigil pead aknast väljas. Ikka welcome ja welcome. Oleme õppinud, et parim võimalik vastus sellele on <i>"Haale biich" .</i></div>
<div>
<i>Haale biich - tähendusega tere, ainult selle niššiga, et see tuleb beduiinide araabia keelest ja uskuge mind, kesiganes hüüab welcome, ei oska eluilmaski ette kujutada, et keegi välismaalastest, eriti veel naisterahvastest, tunneb beduiinide keelt. Seega - haale biich ja kõigil on suu kinni). </i></div>
<div>
<i>Works every time. </i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Jätkame jalutuskäiku. Mõnikord ikka juhtub, et keegi haagib end sappa, ent kui ta mõistab, et me olulist tähelepanu talle ei anna, loobutakse. Seekord haakis sappa 5 puberteediealist noormeest. Ja oh seda araabiakeelset möla - nagu rafaello. Rohkem kui tuhat sõna.</div>
<div>
Manan näole eriti kurjakuulutava pilgu<i> (ehk aitab natukenegi kaasa noormeeste arusaamale, et nad poel väga oodatud). </i>Ei midagi.<br />
Seega, neli välismaalast ja viis noormeest, kes korda-mööda su nina alt läbi keskivad ja emotsionaalset rääkida vuristavad <i>(kuigi, kui ma mõtlema hakkan, siis monotoonset araabia keelt vist ei olegi olemas)</i>. Olles harjunud eestlasliku mentaliteediga- mind ei huvita ja sind ka ei huvita - on minu jaoks olukord ebamugav. Mitte ohtlik, nad ei teinud ju iseenesest midagi, aga ... aga ma vist kunagi ei harjugi selle tähelepanuga, mida Jordaanias välismaa neidudele pakutakse. </div>
<div>
Aga siis läks asi üle piiri ja üks noormeestest oli Dace't katsunud. On oluline mainida, et Dacel on pikad heleblondid juuksed, mida kaunistavad ilmselt liigne meigikiht näol. Seega - ideaalne sihtmärk. Nagu ma aru sain, katsuti teda käest, mis ei tohiks ka just kõige suurem asi olla. Mis selle aga suureks muudab, on asjaolu, et siin riigis on täielik <i>haram (patt, keelatud asi) </i>naisterahvaid katsuda. Kui keegi peaks tänaval kohalikku naisterahvast katsuma, on võimalik korraldada sellest mäss, kus kannatajaks jääb ikkagi noormees. Seda lihtsalt ei tehta.</div>
<div>
Ja meie jaoks ei ole okei, et noormehed usuvad, et välismaa naisterahvaid võib katsuda. Seega, pistsime kisama, enamus inglise keeles, mina eesti keeles. Korraks noormehed ehmusid, astusid eemale ning jälitamine jätkas paarimeetrise distantsiga. Kuuldavasti oli Dace tollele noormehele ka vastu nägu virutanud. </div>
<div>
Hetked hiljem peatus üks möödasõitev auto, kust astusid välja kaks kohalikku meest. Mehed ajasid karja poisse laiali, mitte küll väga edukalt. Poisid jooksid ümber ühe lähedaloleva maja ja olid hetked hiljem taas platsis. </div>
<div>
Siiski, südantsoojendav, et ka kohalikud, veidi vanemad noormehed, püüavad meid välja aidata. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Seejärel, noormehed ikka sabas, algas arutelu. Kuidas reageerida või kas üldse? Meil on ka varem olnud arutelu, et kuidas reageerida, kui sa näed või koged asju, mis pole okeid. Nagu need kaks pisikest tüdrukutirtsu Gaza laagrist, kes kättpidi koos olid ja pidevalt kaklesid. Minu jätkuv seisukoht - nii kaklemisele, kui ka taolisele <i>haram</i>ile, et keegi sind katsub - on, et reageerida tuleb. Missugune reaktsioon kõige tõhusam on, see on omaette küsimus, aga kaks kätt taskus, edasi marssida, on kõige halvem asi, mida selles olukorras teha.<br />
Ka elus üleüldse, kui sa näed, et asjad ei ole okeid, kui ei ole läinud päris nii, nagu su esialgne plaan oli, tuleks sekkuda ja olukorda muuta. Vastasel korral ei muutugi midagi ja kõik jääbki allamäge veerema. </div>
<div>
Miks peaks siis siin teisiti tegema?<br />
Ja see pole kohe üldse esimene selle-teemaline arutelu, mis me siin pidanud olema. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Arutelu lõpuks olid noormehed küll tahapoole jäänud, ent see-eest otsustas suuremavõitu kaubik saata meid. Seega - kõnnid tee äärel ning sinu kõrval veereb kaasa veok, mille juht ja kaasreisija sul pingsalt pilke peal hoiavad. Ikka lai naeratus ja <i>welcome</i>. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Keskuse ette jõudes jätsid kambad meid rahule. Otsustasime muidugi tol hetkel, et kuna meie fänniklubi inglise keel oli kehvavõitu ja juhuslikult õpetame meie siin inglise keelt - kutsugem nad siis kampa. Meie poolne reageering, mis pälvis fänniklubi laiali mineku ja eemalt, maja nurgast jälgimist. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Haale biich.</i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Sahab on Ammani äärelinnas, tuntud oma vaesuse poolest. Iga kord, kui keegi küsib, kus sa käid või mis sa teed, on neil suu lahti, kui mainid Sahabit. <i>Leeeš (miks), on nende ainukene reaktsioon.</i></div>
<div>
Kuigi oleme Sahabis korduvalt käinud ning mitte kunagi üksinda, vähemalt pärast seda mitte, kui Katie sai kapitaalselt ahistatud. Veebruarist lisatakse Sahabi seltskonda ka noormees. Kordan üle, et tegu pole mitte niivõrd ohtliku olukorraga <i>(mitte miski ei ähvarda me elu või tervist)</i>, vaid ebamugavuse ja pingega.<br />
Iseenesest on Sahabis grupp väga motiveeritud täiskasvanuid, kes õhinaga püüavad inglise keelt selgeks saada. Nende seas ka üks Süüriast pärit inglise keele õpetaja. Et ta Jordaanias pagulase staatuses on, ei ole temal lubatud õpetajana siin töötada. Samas, tuleb tunnistada, et kuigi ta inglise keel on peajagu üle teiste omast, ei saa öelda, et see oleks inglise keele õpetaja tase.<br />
Aga eks see näitab pigem siinse piirkonna haridussüsteemi ja -taset.<br />
<br />
<br /></div>
<div>
Peale ahistamise, saime endale ka uue kodu. Juhtus ka see ära ning enam ei ela me Saudi-tädiga ning on päris suur tõenäosus, et siia korterisse ka ei satu ühtegi.<br />
Korteriotsingud olid meil põnevad. Eelarvet teades ei olnud ootused just teab, mis kõrged. Esimesena pakuti meile korterit vaid kahe peale, Jordaania Ülikooli Keeleinstituudi juures, mis tähendab, et see oleks veel kaugemal kesklinnast, kui on 7.ring. Ja et me seal kahekesi oleksime elanud, oleks see veel rohkem meid teistest eraldanud. Me polnud hästi nõus sellega.<br />
<br />
Ja siis. Üks õhtu Ozi ja Bilali poksijast vennaga mõdu mekkides, sattus seltskonda ilmselgelt liiga pikka kasvu ameeriklane George. Ja täiesti juhuslikult elab ta korteris, mis üksinda elamiseks pisut suur oli. Ja täiesti juhuslikult otsisime meie korterit, kuhu kolida. Mõdu hiljem, jalutasime juba George'i korterit uurima. Esimese ringi vahetus läheduses <i>(ca 2-3 minutiline jalutuskäik Rainbow tänavale) </i>asus tagasihoidlik, ent siiski kõikide mugavustega korter, pealekauba sai ka klappiva huumorisoonega California-ameeriklase George'i, kes õpetab ülikoolis sotsiaalset innovatsiooni.<br />
Kuigi me pea veendunud olime, et just sellest saab meie uus kodu, ei andnud me oma lõpp-sõna. Järgmisel päeval pidime minema vaatama korterit, mille Lauma meile leidis. Samuti kesklinnas ja samuti koos ühe kaasüürilisega.<br />
Kuigi tundus pisut mõtetu seda vaatama minna <i>(George'i koht sobis meile suurepäraselt)</i>, otsustasime ikkagi minne. Mine sa tea, eksole. </div>
<div>
Järgmisel päeval kell 19.00 olime platsis. Rainbow tänava ääres ootasid meid Nadia ja Oasis. Oasis on Lauma sõber, kes otsis korterikaaslasi - ema Tiibetist, isa Jordaaniast, mõjus ta välimus väga kirevalt. Nadia oli aga Oasise sõbranna, kelle kaudu ka korterikaaslasi otsiti.<br />
Korter oli veidi hubasem ja mugavam kui George'i oma, pealegi oli meile ette nähtud toas tubli viis korda suurem voodi, kui meil 7.ringi juures oli. Kõlab nagu <i>done deal</i>?<br />
Pärast külastust lubasime tunni jooksul teada anda, kumb korter võidab.<br />
Ja siis läks aruteluks ...<br />
George või Oasis. Asukohad on mõlemal suurepärased, seega see faktor on mängust väljas. Renti küsitakse sama palju, taaskord asi, mida pole mõtet vaadata. George esindas pigem sellist ... kindla peale minekut ja muusikust Oasis .... noh, käivad legendid, et ikka peokunn. Vähemalt kõik teised vabatahtlikud juba teadsid, kellega on tegu ja mis tüüp on.<br />
Ehk siis: kus sa tahad veeta järgmised neli kuud?<br />
Tund aega hiljem polnud otsust.<br />
<br /></div>
<div>
Pärast õhtusööki ja konsulteerimist, helistamist ja nõu küsimist langes kausikaal Oasise poole.<br />
Et noh ... kui George'i korter oleks olnud kindla peale minek, turvaline valik ja pigem tagasihoidlikum elu, siis Oasise korteri puhul tõstaksime tõenäosust unustamatuteks hetkedeks ja suurepäraseks kogemuseks oluliselt.<br />
Helistasime, andsime teada ja mõtlesime pakkimise peale. Kokkuleppeks jäi, et 1.veebruaril kolime sisse.<br />
Andsime ka George'ile teada, et paraku loobume tema korterist. Valus hetk, sest George tõesti oli tore. Ja taaskord, suurepärase musta huumoriga, mis meile väga istus.<br />
<br />
Kaks päeva hiljem, pärast korteri valimist, helistas Nadia ja andis teada, et Oasis canceldab diili. Olevat parema pakkumise saanud .<br />
Noh, tagasi George'i juures ..... not! Ka tema oli juba uued üürilised leidnud.<br />
<br />
Olime ka 7.ringi korteriomanikule öelnud, et kolime välja <i>(põhjendades seda peamiselt vajadusega olla teistele lähemal, mitte sellega, et Bilal on tropp, kuigi no.... eks me vihjasime ka sellele, vist)</i>.<br />
Seega, kuupäevad tiksusid, kodu ei olnud.<br />
<br />
Ja nüüd elame Nikiga südalinna korteris, kus on suur ja avar terrass <i>(sobib hästi päevitamiseks, kuna ümbruskond terrassile ei näe) </i>ja millelt avaneb vaade nii <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Amman_Citadel">Citadel</a>'ile kui ka <i>downtown'</i>ile, saame vaadata palmide tippe ja Ammani üles-alla jooksvaid tänavaid. Korteris on suur dušš ja veel suurem voodi, koos laua ja vajalike riiulitega. Meie toast leiab ka õhk-soojus-pumba, mis hetkeda toa soojaks kütab või vajadusel jahutust pakub. Hetkel on ka kogu korter meie päralt! Väidetavalt üüris teise magamistoa välja keegi saklane (meessoost, ajee, ma jätkan noormeestega draamavaba kooselu!), kes jaanuari eest ka üüri tasus, ent kes pole veel sisse kolinud.<br />
Korteri omanikuks on Ramsey George, Ameerika-Jordaania segu kohalik, keda isegi ei huvitanud meie abielutunnistus. Ilma selleta on siin tavaliselt pea võimatu põhjendada kooselu (muidu oleks see üks suurimaid <i>harame</i> üldse ja ilmselt ootaks mind autapmine). Nagu ta lubas, lahendas ta esimese probleemi - katkine pump. Täna käis parandaja-mehike külas, kes pärast mõneajast uurimist tunnistas tõesti, et pump katki on <i>(ahaa, vat kus lomps, poleks uskunudki!). </i>Seejärel ta lahkus, et tagasi tulla ja pump korda teha.<br />
Iseenesest on siin veidi jahendam, kui 7.ringi korteris, aga eks ole ka inimesi vähem ja iseenesest on meie ainukeseks kasutatavaks küttesüsteemiks praegu lahtised terrassiuksed. Ilm on siin paras, et päevalgi juba päevitada ja D-vitamiini laadida.<br />
<i>Siinkohal tekivad paratamatult mõtted, et kuidas ma järgmise talve üle elan. Juba -2 kraadi pakub väljakutset, kuna keha on sooja ja päikesega parajasti harjunud. Elagu Jordaania jaanuarikuud! </i><br />
<br />
Omaette elamus oli muidugi ka kolimine. Pakid oma seljakoti kokku ja avastad, et kuigi sa ainult sellega siia tulid, vajaksid vähemalt ühte suurt kohvrit veel. Reality-check 1-2, Keku - sul on liiga palju asju!<br />
Nii, et kaks seljakotti (üks matkakott ja teine väiksem, igapäevaseks kasutamiseks), Kristofi suur kohver ja umbes 5-6 kilekotitäis asju (enamus neist olid muidugi ka toiduasjad, mille kaasa lohistasime). Arvestades gluteenivaba toodete hindu, ei saanud midagi maha jätta.<br />
Ja korraks mulle tundus, et meie Saudi-tädi oli isegi päris kurb, et me lahkume.<br />
<br />
Veel eile käis ka Kristof uuesti külas. On näha, et tal on mõningad sisemised võitlused seoses meie kolimise ja tema ning Gregi jätkamisega 7.ringil. Taaskord oli nende korteris vesi otsa saanud <i>(pole ka ime, kui pool Bilali perest seal peatub) </i>ja kuigi Greg oli veendunud, et neil ei teki veeprobleeme, ei aita veeta olek Gregi seisukohale just kaasa. Ja et Greg kapitaalselt kolimise vastu oli, ei olnud vist variantki meid kõiki nelja kolida. Aga tuletasime Kristofile meelde, et ta on alati siia oodatud ja meie elutoa diivanid moodustavad suhteliselt mugava magamisaseme.<br />
<br />
Kõigist olemasolevatest variantidest oli see suure kaarega parim võimalik asi, mis juhtuda sai.<br />
Paistab, et Allah on meid omaks võtnud ja kaitseb meie seljatagust. Sest minu meelest on ääretult äge, kuidas asjad omavahel kokku jooksid ja mis see lõpptulemus oli.<br />
Nii, et sellega on korras.<br />
<br />
Ja need vabatahtlikud, kes on jõudnud juba külas käia, astuvad korterisse sõnadega <i>"f*ckers!" </i>Ainult sellist reaktsiooni me neilt ootasimegi. Varasemalt kasutasime samu sõnu siis, kui meie neil külas käisime. Ka neil on suurepärased korterid katuste ja elutubadega.<br />
Oleme korduvalt rõhutanud, et kogu meie elamine on neile alati avatud <i>(meil on suurepäraselt avar ja madratsite-patjadega kaetud elutuba, kus tšillida ja vajadusel ka öö veeta)</i>.<br />
<br />
Millegipärast on mul tunne, et nüüd me EVS alles algab.<br />
<br />
Muidugi oleme jooksvalt tegelenud ka laagripäevadega, käinud Sufis ja Sahabis, õppinud araabia keelt ja proovinud ikka silma peal hoida, et mis elu teised vabatahtlikud elavad.<br />
<br />
On näha, kuidas on tekkinud juba ka pingeid vabatahtlike vahel. Ka minul, muidugi, on iga vabatahtlikuga omad kogemused. Aga kui me räägime korterist, kus osad inimesed ei räägi omavahel või kuidas inimesed kurdavad, et alates siia tulemisest on neid järjest ühest jamast teise veetud ja muud polegi kui üks suur jama, siis ... <i>käes on draama aeg!</i><br />
<br />
Aga käes on ka see aeg, kus ma hakkan mingisugustest kultuuri-religiooni normidest paremini aru saama. Sõitsime taaskord bussiga Sahabisse, ostsin pileti ning pidin tagasi saama tubli 0,7 JD-d. Saingi. Aga need mündid visati ükskõikselt minu peopesa suunas nii, et enamus neist istmete alla ja vahekäiku veeresid. Tuleb välja, et see on viisakas variant raha tagastamisest, kuna sel moel ei puudutata sinu kätt. Iga korraga olen juba paremini püüdma hakanud, ajee!<br />
Olen märganud ka, et paljud kohalikud naisterahvad kannavad kindaid <i>(ennekõike just need, kes <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Burqa">burkasid</a> kannavad), </i>aga ma pole veel mõistnud, et kas kindad tulevad mängu just bussis ja mujal, kus võib olla käelist kontakti või varjatakse nendega lihtsalt oma ihu. Ilmselt viimane variant, tundub loogilisem.<br /><br />
Olen märganud ka seda, et kui pungil bussi siseneb naisterahvas, organiseerivad noormehed end sekunditega ümber nii, et tekiks vaba koht, kuhu daam istuda võiks. Eestis võid sa ilmselt ka raseda naise pungil bussist seismast leida. Siin seda naljalt ei juhtu, ka välismaalastega mitte. Iga kord on Sahabi buss piisavalt täis, et taaskord mehed end organiseerima peavad ja meie vabatahtlikud endale kohad saavad.<br />
Üleüldine, meie mõistes viisakus naisterahvaste suunas, on siin väga heal tasemel. Kuigi, minul on vist ebaõiglane säärast asja hinnata. Olles Euroopast ja olles naisterahvas, julgen eeldada, et viisakus, mis mulle on omaks saanud, ei leia teed kõikide teiste kohalike naisterahvasteni.<br />
<br />
Ühel reedesel pärastlõunal käisime külas meie vastuvõtva organisatsiooni juhataja abikaasal. Katie viib temaga läbi eratunde inglise keele õpetamiseks ning meie rolliks oli mängida juhtkonna koosolekut. Meie külaskäik koosnes kahes selgesti eristatavast osast: söök ja töö.<br />Söögiks pakuti kohaliku rahvustoitu, mille nimi on mul, nagu ikka, juba ammu meelest läinud. Tean ainult, et roog ise koosnes riisist, kanast, kartulist ja lillkapsast. Ilmselt oli tegu ka parima toiduga, mis ma siiani Jordaanias saanud olen ja üheks parimaks elamuseks oli süüa riisi, mis oli maitsestatud kaneeliga. Juba tegelen ka retsepti saamisega, mis ilmselgelt kuulub jagamisele.<br />
<br />
<i>Siinkohal tulebki meelde, et olen unustanud jagada teiega meie "kui-sul-pole-kodus-hõõgveini-aga-tahaks-sooja-juua" retsepti.<br />Ühel lauamängude õhtul jagati meiega ideed hõõgveini aseainest. </i><br />
<i>Kuumuta õunamahl. Päris keema pole mõtet lasta, aga ka leige jääb lahjaks, ikka kuumaks. Seejärel lisa mahla sisse pisut rummi ja kaneeli.<br />Maitseb nagu jõul!<br />Ja hoiab sooja! </i><br />
<br />
Teine osa kohtumisest koosnes Iraagi, Süüria ja Jordaania küsimustest kui ka üleüldisest araabia riikide poliitilisest olukorrast. Ja salapolitseist, muidugi.<br />
Sest nagu ma aru sain, on salapolitsei võtnud vaatluse alla ka meie vastuvõtva organisatsiooni, seda juba pikemat aega. Ilmselt pakub neile huvi asjaolu, et antud organisatsioon võtab pidevalt vastu vabatahtlike üle euroopa ja Lääne maailma. Ja et sellega ka kodanikuaktiivsust ja inimõigusi levitatakse, tekitab see teatud osapooltes suurt huvi.<br />
Täiesti veendutud ollakse ka selles, et salapolitsei jälgib ka meie tegevust siin. <i>Kahju, et nad midagi superpõnevat enda jaosk ei leia. </i><br />
<i><br /></i>
See on siis viiamase pea kahe nädala kokkuvõte. On ilmselge, et tuleb rohkem tähelepanu suunata postituste sagedusele, see on järeldus, milleni ma postituse jooksul jõudsin.<br />
<br />
<br />
Ahjaa Uku!<br />
Saime teada, et Jordaanias on tavaks, et veebruari lõpus ja märtsi esimesel poolel käib veel üks torm üle. Lubati lund ja kõike! Tavaliselt pidi see kestma ühe nädala.<br />
<i>Welcome to Jordan! </i><br />
<i><br /></i>
Ja väidetavalt ootab meid järgmine torm juba lähipäevil, veebruari alguses. Midagi hullu ei tohiks tulla, ilmselt pisut vihma ja tuult.<br />
Mis Jordaania mõistes vist tähendavad, et võib oodata rohkem vabu päevi, kuna tegevused jäetaks ära seoses ilmastikuoludega.<br />
<br />
<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-44226997079708046462015-01-16T07:44:00.000-08:002015-01-16T07:44:53.483-08:00Hakkame aga otsast peale ... Niisiis.<br />
Täna astus uksest sisse ei keegi muu kui meie Saudi-tädi, Bilali ema. Kaasas suured kohvrid ja kotid. <i>How are you, Kuukaa!</i><br />
Oleme tagasi alguses ja hakkame aga otsast peale.<br /><br />Jutud tema tuleku ümber käisid viimased kaks päeva, aga need jutud olid ka täpselt sellised, et keegi tuleb. Pole aru saada kas Bilali vend või tema ema või mõlemad.<br />Kinnitan, mõlemad. Kuigi tundub, et Bilali vend ise siin ei ööbi. Väidetavalt on neil siin kusagil perekonna maja <i>(mitte, et ma saaks aru, miks Bilal ja ta ema siis peatuvad).</i><br />
<i><br /></i>
Esimesel korral, kui jutte kuulsime, võtsime ka Laumaga ühendust. Sest kui siin peatub rohkem kui viis inimest, algavad taaskord jalutuskäigud Galleria tualetti ja dušid, kus vesi saab enne otsa, kui seep kehalt.<br />
<br />
Ja Bilal ka, noh. Jutte ema tulekust kuulsime kõikjalt mujalt, kui Bilalilt endalt. Küsimusele, millal siis täpsemalt, vastati, et kas homme või järgmisel nädalal või millalgi. Mida kuradit.<br />
Bilal sai me nägudest aru, et miski pole korras. <i>No shit. </i>Sellest arusaamiseks ei pea ekspert olema.<br />Väidetavalt ostab Bilal ise suure veemahuti, kui meil uuesti veeprobleemid hakkavad.<br />
Nagu ma usuks ühte sõna ka, mis selle noormehe suust välja tuleb :)<br />
<br />
Et ei jääks vale mulje, kordan üle, et Bilali ema ise on väga armas ja soe inimene, kogu oma heatahtlikuse ja lahkusega. See on ilmselge, kui sa talle silma vaatad.<br />Aga <i>(nagu ikka on aga).</i><br />Kui ema on majas, tunnen, et käin kikivarvukil ringi. Köögis olen siis, kui teda pole<i> (sest muidu ei saa ma teha seda, mida mina tahan, vaid seda, mis tema arvab, et on parem)</i>. Koristan siis, kui teda pole <i>(sest muidu ma koristan valesti, nagu ma aru olen saanud). </i><br />
Ma tean, et ta tahab head, aga ta ei tea, et ma tahan teha asju nii, nagu mina tahan. Ja see korter on siin peaks minu jaosk olema esimene koht tegemaks nii, nagu ma olen teinud, nagu ma teen ja nagu ma ka jään tegema.<br />
Muidugi, seni kuni ma kellegi teise heaolu ei riiva, arusaadav.<br />
<br />
Hetkel on meil Laumaga kokkulepe, et ta tuleb lähiajal siia ning arutame seda küsimust. Esmane jutt on, et kui kolme päeva pärast ei lähe korter tühjemaks, hakkavad taaskord-taaskord .... kolimisjutud. Arvestades ema kohvreid, ei saa siin kolmest päevast juttugi olla, rohkem ikka kuu aega või nii. Seda enam, et ta tuli Saudi-Araabiast, mitte naabertänavalt.<br />
<br />
Kui mina ohkan, siis Gregor ohkab ka, ilmselt kergendusest. Nälg on möödas! Ema on tagasi, et süüa teha ja meeste tagant koristada, <i>aaa-f*king-jee! </i><br />
Meil on viimasel ajal, täpsemalt pärast jõule, olnud probleeme, et Bilalile ka ei meeldi enda järelt koristada. Noh, ta ema pole seda ilmselt kunagi lasknud teha, ei saa ette heita.<br />Aga kui kraanikauss ujub rasvast, mis tema nõudepesust tuli, ning kogu see krempel jäetakse sinna seisma - <i>not cool! </i>Ja kui Kristof sellele tähelepanu suunas, oli Bilali vastuseks <i>"äh, ma eile ju koristasin!". </i>Aga rämpsu toodad sa iga päev.<br />
<br />
Ma tean, et kui ma päris kisama hakkaks, eks siis me ka välja koliks, aga ... aga eks ma pean ka veel oma piire otsima. Eks alati annab natukene siit ja sealt pigistada või juurde venitada.<br /><br />
Ja võib-olla peaks nüüd kohe, esimesel võimalusel selgeks tegema, et minust tõesti ei saa mosleminaist.<br />
<br />
Muide, postituse jooksul on korterisse lisandunud ka Bilali teine vend.<br />Seega, kaks sloveenlast, kaks eestlast, Bilali ema, Bilal ja kaks Bilali venda. Taaskord, eeldan, et viimased ei peatu siin.<br />Aga teate?<br />Jordaanias ei või kunagi teada!<br />
<br />Näiteks eile.<br />
Sõitsime taksoga bussipeatusest koju. Taksojuht tegi sõidu ajal ühe peatuse, uuris kas me kohvi tahame - <i>la, shukran (ei, aitäh). </i>Hetked hiljem olid meil Nikiga kohvid käes - naisterahvad joovad siin Nescafed, nagu ma taksojuhist aru sain ja mehed, mehed joovad lihtsalt nii räigelt magusat kohvi, et keel põhimõtteliselt kleepub kurgulakke kinni. '<br />
Jätkates sõitu, oma kohvidega, mille eest maksis taksojuht omal soovil ise, pakuti otsa veel sigaretti. Et noh, sõidad taksos, jood kohvi, teed suitsu.<br />Meie jutu peale, et vabandust, me ei suitseta, vaadati vist korraks segadusttekitavalt ja läideti enda sigarett.<br />
<br />
Miks ma ikka veel üllatun, ma ei saa aru.<br />
<br />
Käisime eile õhtul veel ka Bilali sõbra Ozi <i>(tegelt ka, väga äge tüüp, aga keegi ei usu seda, kuna ta on Bilali sõber) </i>sünnipäeval.<br />
Ma pean ütlema, et ma ei ole veel nii toredal peol siin olles käinud. Kõik olid ülevas meeleolus <i>(enamus ei joo siin alkoholi, seega ei tasu seda süüdistada)</i>, laulsid karaoket ja vähegi ägedama laulu ajal roniti toolidele tantsima-laulma ja kätega kaasa vehkima. Üli. Kõva.<br />
Kohtasin seal ka väidetavalt Jordaania parimat trummarit, kes on valmis mind vabalt õpetama ja juhendama. Lubas isegi mulle mõned muusikud saata, kellega koos jämmida. Tjah, jagab muusikuid nagu ... nagu lendlehti. <i>Säh, võta mõned.</i><br />
Elame-näeme, mis sellest välja tuleb.<br />Tavaliselt, kui asi tundub siin imelihtne, on see just kõike vastupidist.<br />
<br />
Mis veel.<br />Ahjaa, <i>upgrade</i>'isin oma magamiskostüümi. Kahe teki all magan nüüd maika ja pükstega, peal veel sviiter ja villane kampsun ja jalas ema tehtud villased sokid. Kohati on ikka jahe.<br />
Kristi, kes sa meid selle eest hoiatasid - nüüd ma mõistan täielikult, mille eest see hoiatus oli. Nikil pole häda midagi, magab nagu karu ja ei tea külmast midagi.<br />
Korter on uskumatult külm. Ja mina, naiivne, uskusin alguses, et noh, enam külmemaks ei saa minna.<br />Riietevahetus käib nagu aja peale ralli. Mitte, et see midagi muudaks, sest kapist võttes on riided sama külmad kui kogu tuba, aga see jätab lootuse.<br />
Eile teistega kohtudes sain teada, et osad vabatahtlikud lähevad magama nii, et kaissu võetakse pudel äsja keedetud veega. Hea soe kaisutada.<br />
Ja eile teistega kohtudes sain taaskord aru, et on kuradima hea elada noormeestega koos. Ei mingit draamat, ei mingit <i>"kas sa tead, mis ta minu kohta rääkis"</i> või <i>"kas sa tead, et ta ei julgenud seda mulle isegi näkku öelda". </i><br />Okei, koristamist on ehk tiba rohkem, kui muidu oleks ja okei, Bilali ema satub ka siia, nii aeg-ajalt, aga... ei mingit klatši või solvumist või ükskõik mis tüdrukute-mänge.<br />
<br />
Ja üks upgrade on veel. Kuna tubased päevad naelutavad diivanile ning mingisugune trenni tegemine on siin oluliselt raskendatud <i>(sest naised lihtsalt ei käi tänaval jooksmas ja spordiklubid ei kuulu minu eelarvesse)</i>, ostsin hüppenööri. Vot nüüd hakkan hüppama.<br />Sest hommikuti on keha tehtud puidust ja liigesed on kõik roostes. Nagu autovrakk käid siin ringi.<br />
Seda peaks muutma.<br />
<br />
Paar päeva olin ka rivist väljas.<br />
Püüan siiani oma keha veenda, et gluteen on okei.<br />Aga nagu välja tuleb, ei võta keha seda mõtet omaks ja jonnib vastu, tekitades kõrgematasemelisi maokrampe. Nii hull pole asi veel olnud.<br />
Seega.<br />Nüüdest, üllatus - oleme tagasi nulltolerantsi peal.<br />
Välja arvatud (<i>sest alati on aga, hahaa) </i>kui me Sufi laagris oleme. Sufis pakutakse alati meile falafelit või mõnusat lõunat, kus rebid kätega saia ja kastad seda hummusesse või muudesse asjadesse, mille välimus pole küll paljulubav, aga ainuüksi maitse pärast ei oma see mingit tähendust.<br />
Sest kuna ma alati olen seal söönud <i>(sest seal on head toidud + see on tasuta, ärgem unustagem, et rikkad me siin just ei ole), </i>tunduks praegu eriti nõme hakata neile seletama, et <i>"kuulge, tegelikult on nii et ..". </i><br />
Juba minu jaoks tundub see mõnitav.<br />
Ja ma pole kindel, kuidas õnnestub siin seletada, et <i>"sorri, keha ei saa sellega hakkama"</i>.<br />
<br />
<i>Ja selle lause kirjutamise ajal astusid köögist välja Bilali vennad, veendmaks meid ühinema nende õhtusöögiga. Pakutakse pastat. </i><br />
Ahvatlused. Ahvatlused igal pool!<br />
<br />
Muidu kulgeb meie elu siin igapäevarütmis, niivõrd kuivõrd see võimalik on. Tunneme end hästi ja oleme õnnelikud.<br /><br />Seda enam, et meie poole alustas teekonda kaks pakki kohvi, koos köharohu ja šokolaadiga. Turvalist teekonda ja jõudke ikka meieni!<br />Ilmselt pakub see mulle rohkem elevust, kui peaks.<br />Aitäh ema!<br />
<br />
<br />
<br />
<br /><br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-16549423606018893012015-01-11T05:38:00.001-08:002015-01-11T05:38:31.138-08:00It is more or less on ... update nr 2 Tubased päevad on laisaks muutnud ja unegraafik on ammu juba täiesti lootusetult paigast ära.<br />Muide, siiani kehtivad ametlikult vabad päevad ning ilmaennustust uurides on meil kahtlane tunne, et neid tuleb veel.<br />Vahetult pärast meie kolmapäevast postitust algas meil lumesadu koos äikese ja müristamisega. Midagi, mida minu meelest Eestist väga ei leia. Muidugi, tubli tuul oli ka ja ei läinud kaua, kui maa valge oli. Palmid ja lumi.<br />Et ametkonnad olid selleks valmistatud, tekkisid tänavatele buldooserid, kes lund lükkasid. Mitte sahad, eiei - täiesti pesuehtsad buldooserid. Enamjaolt said nad oma ülesannetega hakkama ka, jättes asfaldile vaid õhukese kihi sulalund<i> (mis ilmselt esimesel võimalusel siis ka jäätub)</i>. Tuule vaibudes ajasime Kristofi ja Oziga <i>(kohalik, Bilali sõber, äge tüüp, kes poolekohaga meil elab) </i>riided selga ja läksime ümbruskonda uurima. Eeldasime, et leiame eest surnud linna.<br />
Peatänaval liikusid mõningad autod, kordades vähem, kui neid igapäevaselt näha on. Muidugi, kui tavapäraselt tuiskavad nad mööda tänavaid, siis nüüd ukerdasid nad vb 30-40km/h kiirusega, igaühel ohutuled vilkumas, andmaks märku, et hei, lund sajab ja libe on! Nagu tõesti ei suudaks teised autojuhid seda ise märgata. Nii nad seal kulgesid, nagu jõulupuud, sest ohutuled võivad ka siin olla muud värvi peale oranži.<br />Ühel hetkel lasime kuulmisel end juhtida ja leidsimegi päeva esimese saagi - kohalikud driftijad, kes olid leidnud ühe maalapi kõrvaltänavatel. Esimene lumi ja poolsula olid "parkla" piisava mudakihiga katnud ja nii nad seal siblisid. Enamus autod olid oma esipamperid ära võtnud, ilmselt jäid nad liiga madalaks. Muidugi, pidevalt käis igasugune pildistamine, selfide tegemine ja filmimine. Täiesti kummaline - ilmselt olid enamsu autod koos vaid Allahi ausõnal ja erilist autoilu seal kohe kindlasti ei olnud, ent see ei olegi vist siin peamine teema.<br />
Mõne aja pärast ajas end parkla äärele ka üks suuremat sorti Toyota, millest tubli keskealine mees välja astus ja filmima asus, vahepeal teiste küsimustele midagi vastates.<br />Jodaanias ei usaldata teisi kohalike. Kuna millegi pärast on siin väga levinud, et eraisikud, kel on oma töö ja pere ja kodu olemas, töötavad politsei heaks nuhkides. Uurisin Ozilt pisut, et mis selle tagamaad on - milleks on vaja niivõrd palju "nuhke", et ... et mida nad leida tahavad. Ja ainuke, mis Ozi mulle vastas, oli, et näha lihtsaid seaduserikkumisi. Kui sa autoga sõidad ja märkad politseinike, on su käitumine ilmselt kooskõlas kõikide seadustega. Kui aga politseid silmapiiril pole - mis sa siis teed? Ka pidude puhul - naljalt võõraid seltskonda ei lubata ja ka Bilal on meile korduvalt meelde tuletanud, et Jordaanias peab olema ettevaatlik, ei saa igaühele kõike rääkida.<br />Mitte, et ma oleks veel aru saanud, mida me siin siis niiväga varjama peame.<br />Driftijad küsisid Toyota-mehelt, et kas ta on politseist, Mees vastas et ei ole, driftige edasi, ma lihtsalt filmin.<br />Ju siis nii lihtsalt see usalduse võitmine käibki. Ei, ma ei ole politsei.<br />
<br />
Tagasiteel koju hakkas taaskord lund langema ja õhtuks läks asi päris hulluks. Neljapäeva võtsime taaskord lumega vastu. Lumi ja tuul koos natukese tuule ja lumega.<br /><br />
Kõik vabatahtlikud peale meie, elavad täitsa kesklinnas. Et hetkel on takso leidmine üpriski hea väljakutse, oleme pigem tubased. Sest isegi kui me sinna saame, peame ka tagasi saama. Pealegi, kesklinnas ei lähe just nii hästi kui meil. Enamus kohti on ikka täitsa kinni ja neil on ka elektriga probleeme olnud. Meil on lähedal suur kaubanduskeskus, mille toidupood on lahti olnud. Leiva-saia letid on küll tühjad, aga kõike muud paistab ikka jaguvat.<br />
Nii oleme me ära vaadanud enamus Star Warsi osadest<i> (Kristof ei olnud neid näinud ja muidugi me rääkisime ta sellesse maratoni sisse)</i>, <i>Doomsday'd</i> vaatasime, kordaisme üle ka <i>Figthclub</i>'i ning ka <i>Guardians of the Galaxy</i> (mis on valus pettumus Marveli filmides). Niki on kõvasti pokerdanud, mina istun oma sketchbook'i taga ja joonistan. Käisime üleeile<i> (ja eile, kuna üleeile olid kõik kohad kinni) </i>veel joonistamisvarustuse jahil. Nüüd on kõik vajalik olemas ja otsustasin, et hakkan hoopis kunstnikuks, mis seal's ikka.<br />
<br />
JordanTimes annab teada, et tormi käigus on hukkunud kolm inimest <i>(nendest üks oli 18-kuune imik), </i>kõik seoses liiklusõnnetustega. Õnnetusi ise on olnud üle viiesaja<i> (esimesed sada tekkisid reedel, ajavahemikul 17.00 - 18.00)</i>. Kuna nii Amman kui ka kogu Ammani lähiümbrus asub mägisel alal, on enamik teid kas otse üles või otse alla. Kuna kraadid on läinud pisut alla nulli ning on ka jäidet sadanud, peab ikka päris suur kriisiolukord olema, et oma suverehvida ja väsinud autodega praegu teedele ronida. Ma ei seisa kahel jalalgi püsti siin. Seepärast on ka kõik välja surnud - lihtsalt võimatu on liigelda. Ja seepärast me ka kahtlustame, et see paar päeva veel nii ka jääb.<br />
<br />
Seega, mina olen kodus olnud alates teisipäevast, kui minul tunnid ära jäid. Eile pidavat meil olema ka koosolek ja araabiakeel, aga oh üllatust - ilm ei lubanud. Taevast langes pisut lund ja võib-öelda, et enamik teidki olid puhtad, ei jääd, ei lund, puhtalt vesi. Ma ei tea, miks ma siia maani veel üllatund, kuidas pisut kehva ilm jätab kõik kohe ära.<br />
<br />
Ja et me oma seltskonnaga siin 7. ringi juures tubased oleme, on nüüdseks tekkinud teema, et Bilalil on vähk. Et tal kõht ja selg valutavad, käis ta arsti juures ning andis nii vere- kui ka uriinirpoovi. Tehti ultraheli ja öeldi et vot nüüd pead hakkama olema jumalale hästi lähedal.<br />
Kuidagi said sellest teada ka Bilali vanemad ja nüüd muud polegi, kui pidev helistamine ja pidev silma peal hoidmine.<br />Bilal käis eile ka teises haiglas, nii igaks juhuks <i>(kuna on võimalus, et esimene arst proovib temalt lihtsalt raha saada). </i>Seal ei võetud teda jutule, vähemalt mitte enne, kui pole lõplik diagnoos ja nii. Tagasiteel oli ta koos sõbraga, kes ilmselt oli pettunud meie leiges reaktsioonis Bilali ja vähi osas. Nii proovisid kaks eestlast ja kaks sloveenlast selgitada, et ... et no ei käi päris nii, et võetakse verd ja tehakse ultraheli ja boom - vähk. Ja samuti ei käi nii, et sul hakkab kõht valutama ning see kohe vähk on. Ja no, olgem ausad, ilma koeproovita ei öelda mitte midagi, millega tegu või millega mitte.<br />
Ja räägi seinaga noh, mitte midagi. Jäime süüdi selles, et me ei võta seda piisavalt tõsiselt ja oleme põhimõtteliselt südametud.<br />
<i>Tõesti, proovi siin riigis midagi seletada. </i><br />
<i>Märkusena tasub öelda, et Bilal on 19-aastane noormees, täie tervise juures täkk, kes käib oma muskelid jõusaalis silumas. </i><br />
<br />
Koos Bilali ja ta sõbraga saabus korterisse ka neli suurt pitsat. Neli suurt ja uskumatult head pitsat koos suure pepsiga.<br />
Ja kuigi me selle Bilalil-on-vähk-ja-appikene teema suutsime üle elada, ei suutnud ei mina ega Niki üle elada geide teemat. Kuidagi me selle teemani jõudsime ja no .... inimesed hakkasid oma seisukohti avaldama. Täiesti okei.<br />
Bilalil ei ole iseenesest mitte midagi geide vastu, aga võimalusel koguks ta kõik geid kokku ja põletaks maha. <i>Sest nii sul tõesti pole midagi geide vastu. </i><br />
Tundus, et ta sõber on sama meelt, sest iga inimene ise valib, kas ta on gei või mitte.<br />
<br />
Ja nii me vaidlesime selle üle, kas geiks olemine on valik või mitte. Ning ükskõik, mida me ka ei öelnud, taaskord - räägid seinaga.<br />
Mingi hetk me lihtsalt loobusime, sest asi läks liiga tuliseks ja noh, ükskõik mida me ka ei öelnud või mis fakte ette ei ladunud, öeldi vastu, et nemad ei tea sellest midagi ja ju siis on see info täiesti vale.<br />
Ma pole ammu millegi peale nii närvi läinud, kui nende kahe tüübi. Et me Nikiga puutusime oma Eesti-elus igapäevaselt rohkem või vähem kokku inimõigustega, on väga raske hakkama saada suhtumisega, et "kogume kõik kokku ja põletame maha".<br />
Otsustasime, et kui selline pull siin igapäevaseks muutub <i>(et käiaksegi rääkimas, kuidas kõik Bilalile mitte-loomulik tuleks maha põletada)</i>, on asi juba tõsisem. Me võime kõige muuga hakkama saada, kogu selle Bilali jamaga <i>(see on uskumatu, mis s*tta selle tüübi suust välja tuleb) </i>ja tema sõprade ja ükskõik millega, aga ma (ja ma arvan, et ka Niki) ei saa hakkama niivõrd vaenuliku suhtumisega teiste inimeste osas. Seda enam, kui see puudutab inimõigusi.<br />
No muidugi, eks Bilal räägib ainult sellest ja kokkuvõttes räägib ta üleüldse väga palju pahna, aga täpselt niimoodi asjad ka algavad. Alguses räägitakse, hiljem ka tehakse.<br />
Seega, ei saa olla lihtsalt mitte midagi tegemata. Eriti Bilali puhul, sa pead talle mõistma andma, et "aitab, see pole okei enam".<br />
<br />
Mul on tunne, et see polnud viimane kord, kui me sel teemal rääkisime. Ja noh, ilmselt on siin kultuuris üleüldse väga vara sellistest teemadest rääkida, seda peab ka arvestama.<br />
<br />
Aga mis seal ikka, kuidagi peab hakkama saama. Ilmselt saab siin mu suurimaks väljakutseks Bilal ise. Keku ultra-super-turbo-tolerantsus programm alaku!<br />
<br />
Tagasi välise tormi juurde, täna lubatakse paduvihmasid. Aeg-ajalt on kuulda sireene üle linna. Kui ma kogu aeg arvasin, et nonii, kusagil on jama, siis täna jagas üks vabatahtlikest infot, et sireenidega antakse inimestele märku, et autoga ei tasuks kusagile minna.<br />
Jep, kuues päev tormi.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Lumi ja palmid! </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL7cFFXBnN0AVEV1OY8BAaLVxmjhGyKkUEIzGM9gTNuJXARc1KID-jCp2RxRfnmZhq3fKiKhQ8wdqPvlUoRxjmrCPwsGpm6dsWZMVm0uIQpje6gjEVQ-wwtCTWLAcOorRw_VL0KEhYGsc/s1600/DSC_0022.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL7cFFXBnN0AVEV1OY8BAaLVxmjhGyKkUEIzGM9gTNuJXARc1KID-jCp2RxRfnmZhq3fKiKhQ8wdqPvlUoRxjmrCPwsGpm6dsWZMVm0uIQpje6gjEVQ-wwtCTWLAcOorRw_VL0KEhYGsc/s1600/DSC_0022.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaQmjT4IGxPxfqIxZZWEF4I7n5UhT_iZvTfQmCyrLzabYX3X6lvSXSNJ3GHBYoGwf5q06Nel4dnKhQQNWa8ZaQ3LONnwjWNRLugnqhnJdLy5tkTsBaNagtYHeFAPM5kqT0xDgZsSxyeO0/s1600/DSC_0031.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaQmjT4IGxPxfqIxZZWEF4I7n5UhT_iZvTfQmCyrLzabYX3X6lvSXSNJ3GHBYoGwf5q06Nel4dnKhQQNWa8ZaQ3LONnwjWNRLugnqhnJdLy5tkTsBaNagtYHeFAPM5kqT0xDgZsSxyeO0/s1600/DSC_0031.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinF3iRiRXyLnU5bZj33Rf9w9yJqwsZ9DssAmtJmTIeyMKl3K3eOy78EOE9Q-dCUC1sl5dEe8k7y9GwTaa8BsjtI00mKtT0wpJuq4OL_4r_b5CYsGVvpSnQEKxquYavv28uYJYixJvl1_I/s1600/DSC_0033.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinF3iRiRXyLnU5bZj33Rf9w9yJqwsZ9DssAmtJmTIeyMKl3K3eOy78EOE9Q-dCUC1sl5dEe8k7y9GwTaa8BsjtI00mKtT0wpJuq4OL_4r_b5CYsGVvpSnQEKxquYavv28uYJYixJvl1_I/s1600/DSC_0033.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Driftijad. Ja Ozi. Ja pisut Toyota-meest ka! </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlvoAWcDsUuzn3eJ1zQzrDOWYOUkrOIXTrBeDB6RRVfHZW2iQpE8AIKjhI4VHqi3nNJS1aNsw0PA1l7d79iBIPaeMpWR9GjYlfEWQfjTZqiQojpdqHz0ofhGIJaiRFW73n_jeb4i9sTvY/s1600/MOV_0030.mp4" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlvoAWcDsUuzn3eJ1zQzrDOWYOUkrOIXTrBeDB6RRVfHZW2iQpE8AIKjhI4VHqi3nNJS1aNsw0PA1l7d79iBIPaeMpWR9GjYlfEWQfjTZqiQojpdqHz0ofhGIJaiRFW73n_jeb4i9sTvY/s1600/MOV_0030.mp4" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
Ja kuigi ma tunnen, et keha tahaks liikuda ja on mingit motivatsiooni vaja, et end voodist välja ajada, on see pea nädalane puhkus täiesti ära kulunud. Kõik see, mille ma olen edasi lükanud just seoses aja puudumisega, saab nüüd tehtud.<br /><br />
Ja ma pole ammu end niivõrd hästi tundnud.<br />
<br />
Muide, meil on ikka veel lumi maas!<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-56417279525277248922015-01-07T03:32:00.000-08:002015-01-07T03:32:07.649-08:00It is still on ... update nr 1Elasime öö üle.<br />Akna taga ulub kõva tuul ning arvestades, et kui juba igapäevaselt tuleb aknast niivõrd palju tuult sisse, et paneb seelikugi lehvima, on korteris veelgi külmem, kui muidu. Tuul logistab aknaid ning aeg-ajalt on kuulda katuselt mütse ja kolinat. Palusin veel öösel poistel üles minna, kuna juba pikemat aega oli katuselt kuulda mütsatusi. Eelnevalt oli vist ka meie egiptlasest majahoidja katusel käinud, kartsin, et äkki temaga juhtus midagi. Ei midagi, üks uks oli lahti jäetud, mis tuule käes vabalt lehvis. <div>
Aeg-ajalt tuleb vihma ning jäidet. Lihtsalt sajab jääd. </div>
<div>
Kesklinnas on ka lumi maas, mitte küll Eesti mõistes hanged, aga maa on valge.<br />Eilsest õhtust saadik on tänavad tühjad, võib-olla 2-3 autot oleme täna näinud. </div>
<div>
Hommikuks oli naabrite maja ees asfaldile suurem kivi kukkunud <i>(kust või kuidas - pole õrna aimu ka), </i>laotades paarimeetrisesse raadiusesse kivikobakaid. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Uudised väidavad, et torm kestab vähemalt laupäevani. Hüppeliselt on tõusnud toiduainete, kerosiini ja bensiini, radikate ja puhurite ning filmide ja telesarjade müük. Et noh, tulevad ju tubased päevad.<br />Siiani on meil elekter ja kõik olemas. Toitu peaks ikka korralikult jaguma, vajadusel on ka mõningad poed lahti <i>(nii väidetakse). </i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Valitsus jagab soovitusi ja nõuandeid, kuidas kaitsta oma majapidamise veevarusid ekstreemse külma eest <i>(praeguse info järgi maksimum miinus 4 kraadi), </i>kuhu autosid mitte parkida <i>(hoidmaks peamised teed vabad) </i>ning pidevalt on kinnitused, et poodidest ei saa toit otsa, ei tasu muretseda. On korduvalt rõhutatud, et kõik peaksid jääma siseruumidesse ja lahkuma vaid hädaolukorral. </div>
<div>
Et meil majahoidja on, siis eeldan, et tema tegeleb selle veevärgiga. </div>
<div>
Noh, võiks ju vee kergelt voolama/tilkuma jätta, aga et siin hoitakse igal tilgal silm peal, siis ei ole see soovitus vist okei. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Et ma eile endale suure sooja bleedi hankisin, magasin täna öösel rahulikku ja sooja und, kordagi külma peale ärkamata. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Stiilinäiteid: </div>
<div>
<br /></div>
<div>
http://jordantimes.com/authorities-announce-state-of-maximum-alert-for-expected-blizzard</div>
<div>
<br /></div>
<div>
http://jordantimes.com/jordan-braces-for-harsh-weather</div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-60735818176610577662015-01-06T07:28:00.000-08:002015-01-06T07:30:22.862-08:00It has begun .... Kui hommikul soojendas päike mõnusalt elutoa diivanit ja ma nagu kass päikeselaigus püherdasin, on nüüd raskevarustus välja toodud. Istun kahes paksus kampsunis <i>(ja ma mõtlen päris tõsiselt kahes paksus kampsunis, mitte hipsterite sviiterites), </i>jalas villased sokid ja suured lambavillased sussid.<br />
<div>
Taevas rühivad hallid pilved ja aeg-ajalt koputab tuul aknale. Iseenesest täiesti arvestatav Eesti jaanipäev. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Et ilm halvaks kisub, on tunnid ära jäetud. Eile soovitati meil tungivalt poodi minna ja toitu varuda, võimalusel ka gaasi. Ja no, kõike! </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Jalutasime siis Kristofi ja Gregoriga poodi.</div>
<div>
Julgen kinnitada, et inimesed koguvad endale süüa. Eilse seisuga olid osad poeletid tühjad <i>(Julie näitas meile poe saialeti pilti, kus peale tühjade riiulite muud polnudki, sama kehtis ka piimatoodete kohta). </i>Kuna akna taga paistab palmilehtedel tükk tegu olevat, et puu küljes püsida, otsisin kapipõhjast oma sügismantli välja. See juba tähendab midagi.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Poes nägin toidukärusid, mis minu üllatuseks kogu selle kraami all kokku ei vajunud. Suured kuhjad, meeletud kassajärjekorrad ja päris küllaga inimesi. Paistab, et asi on tõsisem, kui esialgu tundus. Inimesed ostsid restide kaupa mune, pakkide kaupa liha, no vähemalt ühe suure pere nädalase toiduvaru. Päris kehva tunne oli, kui oma piimapaki ja juurikad letile panin. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Karina käis eile, enne siia tulekut, poest läbi ja hankis plastiknõusid. Kassiir oli teda suurte silmadega vaadanud ja küsinud, et kas see ongi kõik? No, on kõik jah, rohkem ei midagi. Kassiir ikka, et .... aga torm on ju tulemas??? </i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Lohistame poest kotte koju, igal ühel vähemalt kolm. Tuul on tõusnud ja liikluses on ummikud. Kahtlane, tavaliselt tekivad ummikud ikka natukene hiljem, mitte päris keset päeva. Märkasin, et inimesed tänaval olid kuidagi ... tõsisemad. Kes pakkis kotte autosse, kes otsis parkimiskohta poe ees, samal ajal triivis rahvas poest sisse ja poest välja. Vahelduseks ei ole eurooplasest piiga Ammani 7. ringi juures enam kõige suurem tähelepanu. Isegi taksod, kes mööda sõitsid, ei tuututanud. Tavaliselt nad ikka tuututavad, sest kui sa tänaval kõnnid, siis sa kindlasti vajad ju taksot! </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Koju jõudes avasin Jordan Times'i ning seal ta oli - <a href="http://jordantimes.com/wednesday-declared-a-public-holiday-due-to-expected-weather-conditions">ilmast tingituna on homne päev puhkepäev ning kõik peaksid koju jääma. </a></div>
<div>
Sest ilmaennustus näeb ette 2 cm lund ja temperatuuri langemist kuni 0-kraadini. </div>
<div>
<br />
<i>Ei pea mainima, kuivõrd naeruväärne see eestlaste jaoks on. </i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga toitu meil nüüd on. Ja kohe on veel. Et Niki laagripäev toimus, on temagi juba koduteel ja teeme veel ühe ringi poodi. Et ma olen ära hellitatud, ei jaksanud ma kõike ise koju vedada ja pealegi, nii sain ma mõtlemisaega, et kas hankida endale 10JD eest umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! Olen kahel ööl juba üles ärganud, kuna külm on. Ma ei kujuta ette, kuidas Niki seda teeb, aga magades legginsite, maika ja sviitriga, ärkan ma öösel üles, sest mul on külm. Ja teadupoolest on minu puhul tegemist unega, mida ei võiks segada ka voodilinade varastamine. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Täiendus: nüüd on mul olemas umbes-täpselt maailma kõige pehmem ja soojem bleed! </i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Täiendus number kaks. Täna lülitatakse Ammanis elekter välja, räägib meie sõber Ozi. Kuna tuul pidi koguma superturbokiiruse, kardetakse, et tuul lihtsalt rebib elektriliinid laiali. Ei tea, millal vool ära võetakse, ei tea, millal vool tagasi antakse.Yay!<br />
Meie peamine soojusallikas siin korteris on õhksoojuspump, mis muidugi töötab elekriga.<br />
Küünlaid peaks otsima. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br />
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-92148972901155033712015-01-05T12:28:00.001-08:002015-01-05T12:29:03.269-08:00kiire tormieelne postitus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Ahoi semud!<br />
<br />
Teen kiire postituse Keku sünnipäeva ajal. Saime teada, et ilm läheb külmaks ja võib lumi tulla. No mis seal ikka, me oleme ju Eestist, eks?<br />
<br />
Aga tuleb välja, et siia poole on torm tulemas, nimega <a href="http://jordantimes.com/whats-in-a-name-impending-storm-dubbed-huda">Huda</a> ja asi võib hulluks minna. See tähendab seda, et mitte miskit ei toimu. Ehk arvatakse, et alates kolmapäeva õhtust kuni pühapäevani võib tulla lund ning linn on surnud.<br />
<br />
Surnud. Täiega surnud. Ehk taksod ei liigu, poed on kinni ja kõik on kinni. Süüa ei saa kuskilt. Ehk siis homme ma lähen poodi, ostan toiduvaru ning loodan, et elame üle. Kõige hullemal juhul kaob meil ära elekter ning ka gaas. Me praegu mõtleme, kust saada gaasivaru.<br />
<br />
Ehk, mis mu jutu mõte on - kui meid järgnevaid neli-päeva onlines pole, siis ärge muretsege. Me tõenäoliselt oleme elus ja sööme kiirnuudleid (kui on gaasi, kui ei ole, siis tunat). Head uut aastat semud!<br />
<br />
PS! Väidetavalt on enamus toidupoed juba tühjad ning leiba-saia enam ei saa. Eks homme näeb, homme on ikkagi tööpäev.</div>
nikitheonehttp://www.blogger.com/profile/15328046288974452998noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-59214715704903235342015-01-02T12:51:00.002-08:002015-01-02T13:10:10.704-08:00Palju õnne sulle, uus aasta! Ja lühike ülevaade Jordaania Kuningast Meie aastavahetuse programm algas kõigepealt Skype-kõnega oma inimestele. Viimastel aastatel oleme sõpradega tähistanud vana-aasta lõppu nii, et koguneme kõik kokku, küpsetame midagi suurepärast, oleme uhke laua taga, sööme-joome ning südaööks läheme linna. Seepärast oli eriti südantsoojendav näha kõiki meie Tallinna-elu peategelasi teisel pool ekraani.<br />
Just sellise hetked, kus sa räägid oma inimestega või näed, mis nad parasjagu teevad, panevad sind neid igatsema. Muidugi, me tunneme teist muidu ka puudust, absoluutselt, aga sellistel hetkedel tahaks ise koha peal, teie kõrval olla. Te kõik valmistasite meile palju rõõmu, aitäh!<br />
Ja Liisile soovime ka Jordaaniast palju õnne!<br />
<br />
Nüüd aga tagasi Ammanis.<br />
Et aastavahetuse peopaigaks sai ainuke võimalik parim variant - Ana korter - olin rahul. Selle kortermaja katuselt on ilmselt vaieldamatult parim vaade Ammanile. Ja no, et ilutulestik on täiesti kohustuslik ja asendamatu osa uue aasta vastu võtmisel, ei olnud muu variant mõeldav. Vähemalt minu peas.<br />
Kahju on aga sellest, et Jordaanias on ilutulestik keelatud. Mis tähendab, et nägime paar üksikut raketikomplekti ja kõik. Mitte midagi. Tänavad olid sama tühjad, kui mõnel muul nädalapäeval, ei pidu, ei läbu, ei mingeid rahvamasse. Noh, nii palju siis mu suurejooneliselt plaanist seista katusel, Ammani kohal ja imetleda kõikvõimalikku tulevärk taevas. Vähemalt oli Andres, üks vabatahtlikest, hankinud "mustalt turult" mõned saluudid ja lasime need veel mõned tunnid enne südaööd taeva poole. Parim võimalus 22 JOD investeerimiseks.<br />
<div>
See-eest oli laual küllalt toitu, küllalt head seltskonda ja liiga palju liiga imelike laulude laulmist. Jep, meil oli karaoke või no... Youtube'i karaoke. Vähemalt päris mikrofonide ja okeide kõlaritega. </div>
<div>
Korteri seinal ilutses ka suur <i>"New Year's Resolutions"</i> poster, marker kõrval. Seega, kõik oli olemas.<br />
Muidugi peale ilutulestiku. Üleüldse, mismõttes on riigis, kus tähtpäevadel tulistatakse suvaliselt õhku, keelatud ilutulestik? <i>Please do tell, why! </i><br />
Tagantjärele mõeldes oli meie aastavahetus üks rahulikumaid, aga igati vinks-vonks ja sobilik uue aasta vastu võtmiseks.<br />
<i><br /></i></div>
<div>
Õhtu edenedes arenes muidugi ka uus peatükk vestlustes : Bilal. Ja seepärast pühendangi tänase postituse Bilalile - Jordaania Kuningale. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<i>Keku uusaasta lubadus: To stop making New Year's Resolutions! </i></div>
<div style="text-align: center;">
<i>Niki ei jõudnudki enda lubadust kirja panna .</i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7lfmKBdWEkCYTPRBPiNioPbhD81MfgmubJmCEZWZ59fvnq_ep8Ah1ZZuVyz-DvI5URMqw-6wRSvWIAGeJbgaqmnMUnENrjep_Zhpr-iZ4PaLWCCVJVaCirY-vzqEED9WIWDm_HoU9_Dw/s1600/10407615_1580866775481950_5272330822080853267_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7lfmKBdWEkCYTPRBPiNioPbhD81MfgmubJmCEZWZ59fvnq_ep8Ah1ZZuVyz-DvI5URMqw-6wRSvWIAGeJbgaqmnMUnENrjep_Zhpr-iZ4PaLWCCVJVaCirY-vzqEED9WIWDm_HoU9_Dw/s1600/10407615_1580866775481950_5272330822080853267_n.jpg" height="320" width="179" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Bilal.</div>
<div>
Bilal on 19.aastane, sündinud ja kasvanud Saudi-Araabias, aga passi järgi jordaanlane. Õpib Madabas mingisugust insenerindust<i> (pole kindel missugust, sest mingi hetk vahetas ta ühe inseneri ala teise vastu, pealegi, et kogu Lähis-Ida õpib inseneriks, on neil ilmselt rohkem kui küll erinevaid õppesuundasid)</i>. Bilalil on ütlemata suur pere - kui õigesti mäletan, siis on perel kaheksa last. Tean, et üks Bilali vendadest on Saudi-Araabias meister poksimises (kehakaalu gruppi ei oska öelda). Bilali ema - too tädi, kes meil siin elas - otsis vahepeal minu vahendusel kaunist neidu Eestimaalt, kes sooviks Bilali vennale naiseks minna. Nii, et viimane meeldetuletus, neiud! </div>
<div>
<div>
<br /></div>
<div>
Välimus.<br />
Bilal näeb välja suhteliselt pesuehtne pleikar. Kodus käib ringi puuvillastes dressipükstes ning pusas, kui aga deidile minek, läheb mängu parim välimus üldse. Aeg-ajalt käib ta meie ees oma lihaseid demonstreerimas ja rõhutamas, kui väga ta ei taha mitte kunagi paks olla. Naistele ei meeldi paksud mehed. Naistele meeldivad lihased ja tal on lihased. Hetkel on ta ka suhkrudieedil - et veelgi vähendada tõenäosust kaalus juurde võtta. Muidu on ta tumedama nahaga, ikka pruunid silmad ja mustad juuksed. No nagu kõik siin enamjaolt. </div>
</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Bilal kutsub end Jordaania Kuningaks (täpsustan, et tema järgi on Niki Eesti Kuningas ja mina Eesti Kuninganna, Gregor on Sloveenia Kuningas ja Kristof tema turvamees-valvur - ma ei tea miks ja nüüdseks ma ei julge enam küsida). Kui Bilal tuppa astub, ajab ta rinna puhevile, käed laiali ja taarub läbi toa sinuni, surub kätt ja "Hello!". Iga jumalama kord. </div>
<div>
Bilalile meeldivad tüdrukud, ja kuidas veel. Oleme vist kokku loendanud tubli 3-4 neidu, kes temalt rohkem tähelepanu pälvivad. Ja Bilal käib nendega kohtingutel. Mäletan, et üks kord juhtus kohtingu jooksul midagi - vist oli keegi võõras mees/<i>undercover</i> politseinik (Bilal kirjeldas teda nii) , kes tuli Bilaliga mölisema. Ja kuigi Bilal tahtis talle öelda, et "ou, mees, kas sa tead kellega sa räägid? Ses mõttes et ma tunnen inimesi ja mul on kontakte ja ma võiks su pmts kinni saata", aga ta ei saanud. Sest muidu oleks tema kaaslasel - tüdrukul - probleeme tulnud. Mis kokkuvõttes tähendab, et tüdruku isal oleks Bilaliga probleem tulnud. </div>
<div>
Kui Bilali ema oli lahkumas (see periood oli umbes paar nädalat), rääkis Bilal, et voh, kui ema ära läheb, siis ta hakkab siia tüdrukuid tooma ja no .... teate ju isegi, khh-khh. Sest kõik tüdrukud tahavad Bilali .... <i>right. </i></div>
<div>
<br />
<i>Ühesõnaga, kas te teate, kes see Bilal on vä? Tal on nagu räigelt kontakte ja ta võib vabalt teid kinni saata, ärge temaga jamage! Aga tüdrukud täiega jooksevad ta järgi...</i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Mõnikord küsib Bilal ka suhtenõu. Et no, kuidas ta peaks tüdruku(te)ga oma probleeme lahendama. Ses mõttes, et talle ei meeldi, et tüdruk koos oma koolivennaga õpib. Mismõttes. Bilal võiks ju teda ise õpetada! Et kuidas tüdruk siis panna Bilali kuulama, et<i> not cool</i>! </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kuigi Bilal ise on suurest perest, soovib tema vaid kahte last. Ei, oota, nelja ikka. Nelja tüdrukut<i> (see on viimase info kohaselt)</i>. Ja tema neljal tütrel ei ole kunagi poiss-sõpru, mitte-kunagi. Sest see pole äge. Ta lubas kõik noormehed, kes tulevad tema tütarde juurde tema majja ise maha lasta. Sest see on rõve ja vastik. Ja et kui tekib mees, kes peab olema, lihtsalt peab olema parim võimalik variant <i>ever</i>, siis on abielu - <i>boom</i>! Muud variandid sisaldavad noormeeste maha laskmist Bilali poolt. </div>
<div>
Ja pealegi, Bilalist saab niivõrd äge isa, et tema tütred isegi ei mõtle, et neil võiks mingeid poiss-sõpru olla. Bilal hakkab nendega reisidel käima ja tema tütred räägivad alati kõigest oma isale. </div>
<div>
<i>Not. Gonna. Happen. Ever. I guarantee you! </i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Okei. On oluline aru saada, et siin kultuuris puudub meie mõistes poiss-sõber. Kui Eestis võid kellegagi aastate kaupa koos olla ja mitte abielluda (ja ma ei pea siin silmas isegi vabaabielu või pikema-ajalist koos olemist), siis siin sellist varianti ei ole. Siin saadakse koheselt <i>upgrade </i>abikaasaks. Või no, sa pead tüdruku isalt saama. </div>
<div>
Proovisin Bilalile seletada, et no kuule .. korraks mõtle enda peale ja siis mõtle, et sul on neli tütart, kes on selles eas (ma ei kujuta ette, mida see siin riigis tähendab), et nagu võiks midagi olla. Ja otseloomulikult tahad sa oma tütardele parimaid kaasasid üldse. Iga lapsevanem tahab. Ning just täpselt sellepärast mõtle - missugune sina praegu oled. Kas sina tahaksid, et sinu tütrel oleks noormees (või no, potensiaalne ja tõenäoliselt abikaasa seega), kes oleks, nagu sina praegu oled?</div>
<div>
Ta vastas "Iuuuu, stoopppp, that's gross!". Niki arvab, et ta ei saanud minust aru. Aga võib-olla on asi selles, et ta just sai minust aru ??</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Bilal tahab osta endale kalashnikovi (AK47 - just õppisin!). Mille kuradima pärast tal seda vaja on? Sest, nagu välja tuleb, on kalashnikovidega vennad tegijad. Mitte keegi ei tule nendega hüppama ning kui sul tänaval tuleb 10 vihast matsi vastu, siis sul piisab ühest AK47-st. Pealegi, tšikkidele meeldivad tegijad vennad. Kalashnikoviga oled sa üks tegijatest vendadest. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Lisaks neljale tütrele soovib Bilal saada miljonäriks. Bilali maailmas on olulisel kohal oma firma või ettevõtte loomine - see on ainus võimalus elus õnnestuda. Kui sul on oma firma, teenid sa kindla peale just 1 000 000 JOD-d, mis tähendab, et sa võid kõik ära osta ja no põhimõtteliselt - sina oledki siis lõpuboss. Bilali maailams ongi vist üks mõõtühik - miljon Jordaania dinaari. </div>
<div>
Raha on põhiline, noh! </div>
<div>
Võib-olla sellepärast ähvardas Bilal ka Katiet, et ta võib kogu Katie perekonna lihtsalt ära osta. Selle olukorraga on segased lood ja me pole siiani päris kindlad, mis juhtus, kuidas juhtus ja kes keda ära ostma hakkab. Tean, et Katie oli ähvardanud Bilali vastu - et Katie britt on, lubas ta Jordaania Kuningalt tema riigi ära võtta. Mitte, et see esimene kord oleks, kus britid siia kanti satuks. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Muidugi, ega Bilalil on omad vead ka. </div>
<div>
Mulle tundub, et talle väga ei meeldi enda järgi koristada. Pärast ema lahkumist leiame siit-sealt erinevaid klaase. Kraanikauss on Bilali nõusid täis ja et ta neid peseks, pead sa seda talle ütlema. Muidugi, kui ema siin veel oli, tehti konkreetselt absoluutselt kõik Bilalile ette-taha ära. Kristof rääkis, et ta oli üks hommik varem ärganud ja näinud, kuidas ema valmistas kohe ärkavale pojale hommikusööki. Kohvi, küpsised, maasikad ja kõik-kõik läks suurele kandikule, millelt rändas edasi pojale elutuppa laua peale. Pärast rändas ema kätevahel kogu ülejääk koos mustade nõudega tagasi kööki, kust edasi pessu. Oli hetki, kus ema käis Bilali järel ja koristas sigareti otsast maha pudenenud suitsutuhka. </div>
<div>
Aga vähemalt peseb Bilal pesu. Väga peseb. Oma 5-6 masinatäit on juba pestud. See jääb hästi silma, kui oled kogu oma siinse elu vee kokkuhoiu mõistes võimalikult süsteemi mõeldud. Et kuidas vett säästa. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Oh, teate, ma võiks temast vist raamatu kirjutada. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Inimesed küsivad, et .... et kuidas kurat me suudame selle vennaga koos elada?<br />
No.... esimesed paar nädalat ei suutnudki. Aga siis õppisin ma elult uue <i>mode</i>'i ära. See tähendab seda, et sa istud diivanil ning kujutad ette, et tegu on lihtsalt ühe suure komöödiaga, mille peategelaseks Bilal on. Ja siis muutub kõik juba niivõrd absurdseks ja naljakaks, et kogu debiilsus on haihtunud. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja kui ma päris aus olen, siis iseesest on Bilalil hea süda ja ta on .... ta on tore vend. Lihtsalt, mulle tundub, et tal on probleeme arusaamisega, kuidas inimestega käituda. Või kuidas käituda nii, et sa oleksid sotsiaalselt täiesti okei ja vastuvõetav. <br />
Ta tuleb peole, kuhu teda kutsuti, võtab kaasa sõbrad, keda ei kutsutud ning kõik on jumala okei. Ta sõbrad hakkavad elutoas suitsu tegema, kuigi antud korteris ei suitseta mitte keegi sees ruumis. Veel enam, ükski elanik pole isegi suitsetaja. Ja kõik on okei. </div>
<div>
Ja on okei astuda ruumi sisse, rind punnis ees, käed laiali ja tutvustada ennast kui Jordaania Kuningat. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Vaadates multikat "Kuidas treenida lohet", siis mul on viis kuud aega, et treenida Bilali. Või no, näidata talle,et saab ka ilma kalashnikovide, 1 000 000 JOD ja suurte lihasteta. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kui ta kalashnikovi ostab, kolime meie siit välja.<br />
<i>No matter what! </i></div>
<div>
<br />
<br />
Ja üks asi veel, <i>no matter what!</i> </div>
<div>
<br />
Me loodame, et teie aasta tuleb täis loovust, inspiratsiooni ja põnevaid seikslui.<br />
Ja no natukene eneseületamist ka, eks!<br />
Head uut aastat teile!<br />
Keku ja Niki. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-23468075052638107252014-12-29T10:21:00.002-08:002014-12-29T10:23:28.989-08:00Ammani politseijaoskondAeg jõudis juba niivõrd kaugel, et tuli muretseda uus, kahekuune viisa. Selleks võtsime ette jalutuskäigu 8. ringi juures asuvasse politseijaoskonda. Olgu öeldud, et meie elame 7.ringi juures ning jalutuskäik oli 10-15 minutit pikk.<br />
<br />
Jordaaniasse sisenedes ostad sa piiri pealt esimese, ühekuulise viisa (tubli 40 JOD eest). Kui see viisa aeguma hakkad, tuleb sul pöörduda politseijaoskonda ning täita mõningad paberid. Õnneks oli Kristofil varutud koopiaid vajalikest paberitest ja saime enda bürokraatia kodus ära ajada. Paberil küsitakse sinu andmeid kui ka niiöelda korteriomaniku, kelle juures sa peatud, andmeid. Bilalil polnud probleemi paberid ise ära täita ja olla nii-öelda meie omanik (jep, inglise keeles oli kirjas <i>owner</i>, mitte <i>contact-person</i>). Puhas formaalsus, mis kellelegi tegelikult pinget ei paku. Vajalik on see ilmselt selleks, kui meiega midagi juhtuma peaks, siis on teada, kellel võiks infot olla.<br />
<br />
Politseijaoskonda jõudes suundusime esimese laua juurde - suur saali moodi ruum, mille keskel oli ümmargune, lettidega piiratud ala. Politseinik vaatas passe, vaatas pabereid ja saatis meid teisele poole maja sõrmejälgi andma. Kogu vaatamine ei võtnud rohkem aega kui mõned sekundid ja kohe päris kindlalt ei olnud ta võimeline selle aja jooksul meie andmeid kontrollima. Okei.<br />
<br />
Natukene otsimist, leidsime selle "majataguse" üles. Sisenedes peatas üks politseinik meid, uuris nimesid (mitte, et sel üleüldse mingit tähendust või vajadust oleks olnud, pigem taheti väikest <i>small talk</i>'i) ja suunas meid hoonesse sisse. Hoones vaatasid vastu vanad, meie mõistes nõukaaegsed ruumid, kus politseinikud askeldasid. Ringi vaadates jääb silma, et kogu majandamine tehakse ära paberi ja pastakaga. Kuigi leidsime ka mõningaid arvuteid, leidsime oluliselt rohkem vanakooli - ikka pastakas ja paber. Taaskord, kõik suitsetavad. Igal pool.<br />
Ruume ise on palju ning igalt poolt jooksevad koridorid ja väiksemad ruumid-kabinetid. Kõik, olgu öeldud, oli araabiakeelne <i>(kui see on üks peamisi kohti, kuhu turistid pöörduvad vajadusel viisat pikendada)</i>.<br />
Ühel hetkel juhatati meid taas hoonest välja, maja nurga taga asuvasse "kabinetti". Tegu oli suure ruumiga, kus üks laud asus keset ruumi, teine laud aga seina ääres. Ruumis sees kaks ametnikku. Taaskord nägi ruum väsinud välja ja meenutas aeg-ajalt stseene kusagilt filmist. Aknast langenud valgusvihud paljastasid koheselt ka suitsupilve, mis ruumis hõljus.<br />
Üks ametnikkest uuris passe ja valmistas ette vajalikke pabereid, teine võttis näpujälgi. Korraks tekkis kartus, et pärast põletab mu passi sisse augu, kui ta ühte kätte hõõguva sigareti ja passi võttis ning teisega uhkelt maailma hakkas. Ma igaks juhuks ei hakanud täpsustama, et härra, te kirjutasite sõrmejälgede paberile mu nime valesti (ma olin niigi üpris rahul, et mu nimi ladina tähtedega kirjutati). See kõik on nii või teisiti rumal formaalsus, mis juba peale vaadates näeb välja täielik jant.<br />
Näpujälgede võtmiseks oli ruumi keskel olev laud kaetud osaliselt kas mingi papi või materjaliga, millele lajatati väikese mini-teerulliga tinti. Nii rulliti üle lauanurga, suruti näpp tindi sisse ja pressiti paberile. Nii kõik sõrmed järjest ja mõlemad käed. Topid aga möksi sisse, vajutad paberile.<br />
Käed tindised (sest seal ei ole võimalust neid kusagil puhastada), jalutasime tagasi esimesse jaoskonda. Enne seda marssis meie eest läbi kümmekond noormeest, käest kinni, hoonest otse politseibussi. Muide, Jordaanias on võimalik väga lihtsalt vanglasse sattuda. Kaklesid? Lähed vangi. Korraldasid avaliku peo? Lähed vangi. Suitsetasid kanepit kusagil? Boom - kohe vangi.<br />
Tagasi esimeses jaoskonnas suundusime ühte "kontorisse". Taaskord väike ruum mõningate istekohtadega ja suure letiga, mille taga politseinikud askeldasid ja muidugi, suitsetasid. Passid antud (muide, passis polnud ühtegi märget, et oleksime sõrmejälgi andnud, aga me pigised sõrmed vist reetsid selle niigi), paluti istuda<br />
Istusime.<br />
Pool tundi istusime, kuni lõpuks hakkasid passid tagasi tulema.<br />
Vahepeal mõtlesime veel, et huvitav, kuidas nad meie nimesid üldse hääldavad või kas me nendest siis üldse aru saame.<br />
Noh, jälgimise tulemusena oli aru saada, et minu nime ette lugemine oli ilmselgelt liiga suur vaev (pärast mõnehetkelist nime jõllitamist ja omaette vaikselt nime ütlemise harjutamist) öeldi lihtsalt "Estonia".<br />
Nii me sealt tagasi tulime. Pigised Estonialased.<br />
<br />
Kahe kuu pärast on uut viisat vaja.<br />
<br />
Täna käis ka Karina, taanlasest vabatahtlik meil külas. Üheskoos leidsime, et ilmselt on sul Jordaanias võimalik kõike saada, muidugi sobivate rahaühikute eest. Alustades lihtsamatest võltsingutest kuni täiesti võltspassideni välja. Lihtsalt, ütle sobiv rahasumma ja olemas. Igasugused altkäemaksud, must äri ja võltsingute tegemine paistab siin päris tasemel äri olevat. Selline mulje igaljuhul jäi, tuginedes vestlustele kohalikega jne.<br />
Ja olgem ausad, see tänane politseijaoskkonna jant ei tekitanud ka just vaimustust. Puutusime kokku vist tubli 4-5 ametnikuga. Mitte ükski neist ei paistnud meie asjaajamisse väga süvenevat. Muidugi, eks pass ja paberid rändasid ka teiste tegelaste kätte ning lootust on, et nemad nägid asjaga rohkem vaeva. Pead pakule ei julge panna.<br />
<br />
Sellesse aastanumbrisse mahub veel täpselt üks laagripäev ja veel üks tund araabia keelt. Otsustasime Nikiga, et nüüd hakkame tasapisi kusagile ka jõudma oma araabia keelega. Tähed on võetud, täishäälikud ja nende erinevad vormid-kujud on võetud. Isegi sõnu veerisime täna kokku. Ainukene lollakas asi, mis takistab tekstide lugemist, on asjaolu, et siin ei kirjutata täishäälikuid välja. Seega, lugemiseks peab sul olema juba vastav sõnavara (kuna sa pead teadma, kuidas seda sõna lugeda, kuigi selles ei ole kõik tähed välja kirjutatud). Aga et sõnavara tekiks .... peaks lugema.<br />
Aga tore on. Ma oskan nüüd veerida, araabiakeeles!<br />
<br />
Et meid aastavahetusel teie kõrval ei ole, edastame oma soovid teile juba homme läbi teleka.<br />
Seega, kõikide eelduste kohaselt leiate meie tervitused homsetest TV3 uudistest.<br />
<i>In shalla</i>, haha<br />
<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-10963210248896121442014-12-27T09:06:00.001-08:002014-12-27T09:11:19.993-08:00Palju õnne jõuludeks Esimesed jõulud +25 kraadi, Punase mere ja kõrbe, snorgeldamise ja ralliga. Ehk kuidas Keku, Niki, Kristof ja Gregor lõunas käisid.<br />
<br />
<b>24.detsember - jõulud, ajee!</b><br />
Äratus kell 05.30. <i>Kuni end voodist välja veeretan, käib peast läbi mõte, et nii varajane jõuluhommiku ärkamine jääb ilmselt lapsepõlve, kui uudishimu päkapikkude vastu ei jätnud unele ruumi. </i><br />
Kiire dušš. KUUMA VEEGA, ajeee! Mingid standardid hakkavad tagasi tulema.<br />
Asjad kotti, lonks kohvi ja minek. Saabume bussijaama ning leiame eest täpselt sama kohaliku bussi, mis tõesti jumala ausõnal koos vist püsib. See buss peab meid viima 330 km kaugusele Aqabasse. <i>Ohwell. </i><br />
Samas tegime ootamises uue rekordi - buss sai täis täpselt poolteist tundi pärast seda, kui meie kohale jõudsime.<br />
Meie viietunnisesse teekonda mahtus mitmeid peatusi <i>(olgu see nägude kontrolliks, pissipausiks või snäkipeatuseks, kõik mugavused olid olemas). </i>Selle aja jooksul suitsetas valdav enamus reisijaid, muidugi bussis.<br />
Tee Aqabasse kulgeb suuresti läbi mittemillegi a.k.a kõrbe. Aeg-ajalt sõidame läbi väiksemast külast-linnast, kus kitsed maantee äärest süüa otsivad. Sõidu lõpp kulgeb juba suurte-suurte kaljude vahelt, mis meid kui eestlasi suu lahti vahtima pani.<br />
Aqabas võtavad meid vastu palmid, meri ja +25 kraadi sooja. Ööbimise küsimuse lahendas meil Kristof ära sellega, et leidis <i>couchsurferi</i> Aqabast - hoiab raha kokku ning pakub ülimalt hea võimaluse uute inimestega kohtumiseks.<br />
Meie Aqaba kodu on tagasihoidlik, ent mugav korter <i>(kus ühes seinas haigutab umbes ukse suurune auk - sinna ehitatakse lisatuba), </i>saame kamba peale ühe eraldi toa. Abielupaar võitis ja Keku ja Niki said diivani.<br />
<br />
Meie <i>host</i>ijad <b>Yazan ning Jafar.</b><br />
Yazan on meist mõned aastad vanem noormees, üle keskmise intelligentsem ja tundub, et maailm on tal selge. Sõbralik, lahke ja põnev vestluskaaslane.<br />
Jafar on ilmselt 40ndates härra, kes on keskendunud turismile ja peab väikest-viisi oma äri. Yazan teadis rääkida, et omal ajal oli Jafar oma ettevõtmistega täiesti tuntud kõrbekuningas, aga Araabia kevad ja muud jamad viisid turistide arvu niivõrd alla, et asjad hakkasid välja surema. <br />
Aga nende kahe jaoks on ka <i>couchsurfing</i> omaette äri, sest pakkumisi, mida kus kuidas teha, saime rohkem kui küllaga. Nii, et meie ajutine kodu oli justkui turismibüroo, kus klient on kuningas.<br />
Kokkuvõttes osutus see ülikasulikuks ja saime mitu seiklust juurde.<br />
<br />
Kotid maha pandud, kiire tee ja riietevahetus. Nagu öeldud, oli tegu turismibürooga, nii et meie järgmine tegevus oli otse randa minek. Aqabas endas on pigem kehvad rannad, seega sõidutas Jafar meid pisut lõunapoole, andis maskid ja torud ning snorgeldamine algas. Palju õnne jõuludeks!<br />
Aeg-ajalt tuletas Punase mere soolasus end meelde, kui hingamsitorust laine vee sisse lõi. Siis ulbid seal, läkastad ja mõtled, et võib-olla ei peaks inimene kala mängima.<br />
Veest väljas hakkasime dušše otsima, aga no... kui pole, siis pole. Siis oled oma pulstunud juuste, nahk valge soolakihiga kaetud. <i>Ma veel mõtlesin, et fakk, ma täna just käisin pesus ja ma kavatsesin seda puhtust veel mõnda aega hoida. </i><br />
<br />
Tagasiteel peatusime Jafari <i>brother from another mother </i>hostelis. Kohe toodi teed ja pandi istuma ja et noh - tahate sukelduda jah? Ma räägin, täielik turismibüroo.<br />
Hostel ise nägi rohkem kui hipipesa välja. Mis pole üldse mitte halb, vähemalt mitte meie maitsele.<br />
<br />
<b>Beduiinide pulm</b><br />
Õhtused plaanid hakkasid ka selgeks saama. Jafari ja Yazani naabrid olid pulmi pidamas, mis tähendas ühte suurt söömaaega. Beduiinide pulmatraditsioon näeb ette, et kolm päeva enne pulmi, käivad kõik suurtel õhtusöökidel (nii 200 inimest toidukord). Või nagu hiljem selgus, siis mitte kõik, aga kõik mehed. Ja kui ma ühel hetkel ukse taga tänaval tulistamist kuulsin <i>(ja mu euroopa meel põhimõtteliselt ei saanud aru, et misasi see nüüd on)</i>, tutvustati meid ka beduiinide kombega õhku tulistada, kui on suuremad sündmused-pidustused. Nad tulistasid. Ja kuidas veel.<br />
<br />
Mehed söönud, toodi mulle ka korteri süüa. Nii ma istusin seal üksinda oma lambaliha ja lavaššiga. Hea oli, tegelt ka. Vahepeal proovisin ka oma tapjapeavalu kaotada väikese tukastamisega, aga kui taaskord keegi tulistama hakkas, kadus viimanegi lootus magada. Egas midagi, pidi midagi muud välja mõtlema.<br />
<br />
Kui Niki pulma-söömaajalt tagasi jõudis, tegime Skype-kõne ka kodustega. Nagu ikka, koguneb perekond jõuludeks vanaema juurde, et koos süüa, juua, saunas käia ja jõulurõõmu jagada. Oli hea meel nii palju lähedasi üheskoos näha ja oma jõulutervitused neilegi edasi anda. Muidugi, pisikene koduigatsus tõstis ka siis korra pead, kuna ei ole jõule, kus ma ei oleks vanaema juures praksuva pliidi ääres, koos vanemate, vanaema, tädide-onude ja nende lastega. Ja teistelegi tegi rõõmu, et me ühendust võtsime. Vähemalt vanaema silmad särasid küll. Seda on alati hea näha!<br />
<br />
Pärast söömist asusime kesklinna poole teele. Yazan tuli veel kaasa, et näidata lühimat teed <i>downtown</i>i. Uksest välja astudes, asus meid jälitama trobikond lapsi. <i>"Hello! Hello! How are you? What is your name? Hello!" </i>Meeletut tähelepanu me neile ei pööranud, mis, nagu selgus, maksis end korralikult kätte, kui lapsed meid kividega loopima hakkasid. Taaskord, palju õnne jõuludeks.<br />
Yazan arvas samuti, et kivirahe peamiseks eesmärgiks oli tähelepanu saamine. Et lapsed polnud kohalikud, vaid pulmakülalistega kaasas, ei ole nad üldiselt turistide nägema. Selline tervitus siis.<br />
Kui Yazan tagasi pulmapeoliste sekka jõudis ning olukorda selgitas, otsis vist iga isa oma võsukese üles ja edasi ma ei taha teada.<br />
<br />
Pika otsimise peale leidsime restorani, kus pakuti ka alkoholi. Seega - jõuluõlu ja -vein ning tagasi koju. Päev oli pikk olnud.<br />
<br />
<b>Wadi Rum</b><br />
Teist päeva, 26.detsembrit alustasime kohaliku hommikusöögiga. Mulle meeldib, et siin süüakse kätega. Ja kõike, sealhulgas ka riisi<i> (lihtsalt võtad peoga ja sööd, nii ongi)</i>. See teeb toidu ja söömise ise nauditavamaks.<br />
Pärastlõunal otsustasime Yazani ja Jafari pakkumise vastu võtta ning sõita Wadi Rumi. Wadi Rum on Aqaba lähedal asuv kõrb. Kohe päris kõrb, kui üks kõrb saab päris olla. Plaan oli lihtne - et Jafar vajas abi puude istutamisel, läheme meie kohale, teeme pisut tööd, veedame öö kõrbes ja järgmisel päeval vaatame juba edasi, mis saab.<br />
Takso viis meid Aqabast välja ning meid anti Jafarile üle ühes lähedal asuvas linnas <i>(vähe ma mäletan selle koha nime)</i>. Jafari autost leidsime eest veel kaks hollandlast, kes samuti olid kõrbetuurile tulnud - küll veidi teiste tingimuste ja ootustega. Niki, Kritof, Gregor ja Magnum (suur rotveiler) istusid autokastis ja ralli algas.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Tegelikult on siin autokastis kolm inimest ja rotveiler, keegi ei kadunud tee peal ära. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNvViQK_6JrA5ltYeieSy5LZ4F9RncygtzpJuEFt5l7YmRY-WfURR_W32Z3V3Z-J_PRqV6fe00WmoOucS3ZD-jqw8vUnnKLjKwJExQaDXFrw4-cXMsVg_VWFAO-5xDEthyphenhyphenk6ddtI765hs/s1600/DSC_0060.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNvViQK_6JrA5ltYeieSy5LZ4F9RncygtzpJuEFt5l7YmRY-WfURR_W32Z3V3Z-J_PRqV6fe00WmoOucS3ZD-jqw8vUnnKLjKwJExQaDXFrw4-cXMsVg_VWFAO-5xDEthyphenhyphenk6ddtI765hs/s1600/DSC_0060.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Kohale jõudes ootas meid ees telk <i>(UN telk, mis oli küll ette nähtud pagulastele ning need ei tohiks laagritest välja jõuda, aga Jordaanias teab keegi alati kedagi, kelle kaudu midagi saab)</i>, pealegi, vastavad logod telgil olid lihtsalt oranži värviga üle võõbatud. Mure lahendatud.<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Meie kodu Wadi Rum'is. Kaljule annab mõõtme telk, mis varju ja valguse piiril on. Et olime kolmelt küljelt kaljudega piiratud, tagas see piisava tuulevarju. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQr9JDnw6PHmj_62YjMzd4nd4Sy1wqijHBnZ-EPaSyuV7KjNK9zD1nBkzIgrylZ6gOGZNycv3AjzseCmq-KAv071FRHaiZQYGRU2TBdeix5HlbcrRkbEEd4LrFAdU87yQoHGqxh0QBxH4/s1600/DSC_0111.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQr9JDnw6PHmj_62YjMzd4nd4Sy1wqijHBnZ-EPaSyuV7KjNK9zD1nBkzIgrylZ6gOGZNycv3AjzseCmq-KAv071FRHaiZQYGRU2TBdeix5HlbcrRkbEEd4LrFAdU87yQoHGqxh0QBxH4/s1600/DSC_0111.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
Ülesanded jagatud, läks Jafar hollandlastega tuurile, nii jäigi meid neli. Poisid hakkasid puude istutamiseks auke kaevama <i>(jep, kui kogu maailm lõikab puid maha ja veab jõuludeks tuppa, siis meie istutasime puid, kõrbe), </i>minu ülesandeks oli kogu plastiku ja prahi kokku korjame.<br />
Wadi Rum, olles üks peamisi kõrbe-külastamise kohti Jordaanias, on täiesti ja täielikult ära reostatud. Absoluutselt igal pool on näha plastikpudeleid, kilekotte, mahlapakke, jogurtitopse. Mõningad asjad, mis mul õnnestus meie elukoha lähedalt leida: loomanahk, kildudeks kassett, plätud, pintsel <i>(sinist värvi, mitte oranž - seega ei saanud kohalik olla), </i>plastikust nõude killud, voolikud ja no, kõike.<br />
Enne päikeseloojangut tegime väikese snäkipausi - Krstof oli süüa kaasa toonud, mis aitas päeva kenasti õhtusse veeretada. Päikeseloojanguks ronisime neljakesi lähedalasuvale kaljunukile. Siin ei saagi väga seda päikeseloojangut nautida, sest päike kaob hetkedega ära, ei mingit pikka romantilist päikeseloojangut.<br />
Siiski, pärast päikeseloojangut on kõrbes kõige ilusamad värvid üldse. Liiv värvub punaseks, roosaks, lillaks, kaljud on kollased ja õhk oranž.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Hetked enne päikese kadumist. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgToyp9RaC91LVcrhljDn2MB1RwqgoTBKyQwV8iIpz1A8o327QGZo-OkJaFZHzn31w9-TLz7eec5IlC5O3li8X-SjxPRpFjV8Hs_DKEO-RoWHgX4uiiVbSP4elbOfxWnuKrg9_Hjd_MMN4/s1600/DSC_0080.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgToyp9RaC91LVcrhljDn2MB1RwqgoTBKyQwV8iIpz1A8o327QGZo-OkJaFZHzn31w9-TLz7eec5IlC5O3li8X-SjxPRpFjV8Hs_DKEO-RoWHgX4uiiVbSP4elbOfxWnuKrg9_Hjd_MMN4/s1600/DSC_0080.JPG" height="87" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Kõrbe kõige kummastavam asi on vaikus <i>(ehk on seda ka pildilt kuulda)</i>. See on täiesti uutmoodi vaikus, mida ei olegi vist võimalik mujal kui kõrbes kogeda. Aeg-ajalt on kuulda tuulekohinat, siis taas vaikust. Ei ühtegi häält.<br />
Et pimedus tuleb kiiresti, ajasime puud lõkkele. Vahetult pärast pimedust saabusid ka teised - Jafar, Yazan ja hollandlased.<br />
Kiired ümberkorraldused <i>(lõke kalju äärde, et kalju kivi kuumaks läheks ja pärast sooja annaks; vesi potsikusse ja lõkkele ning kartulid tuha sisse), </i>ning seadsime end mõnusalt lõkke äärde. Praegusel aastaajal on Wadi Rumi ööd päris külmad. Seepärast ka väike Jägermeister, et külm liiga ei teeks. Õhtu edenedes saime tulel valmistatud lambaliha ja riisi, lõkkekartulit ning ohtralt musta teed suhkruga. Jordaania on vist suhkru kuningriik, absoluutselt iga joogi sisse pannakse kuhjade kaupa suhkurt. Kui mina olen alati magusat armastanud, siis Niki, eks suhkurt pea üldse ei kasutanud, pidi alguses ikka vaeva nägema tee joomisega. Aga paistab, et suhkur võitis ja must tee suhkruga on nüüd väga hea.<br />
Pärast esimest sööma-aega, sõideti hollandlasi tagasi Aqabasse viima.<br />
Sõime. Jõime. Vaatasime taevas ja rääkisime lugusid. Läbi pimeduse oli eemalt kuulda ka tulistamist. Beduiinid.<br />
<br />
Südaöö paiku sättisime magama end. Juba selleks hetkeks oli mul jalas kaks paari pükse, maika, sviiter, kampsun, tagi ja sall. Kogu öö soojas olemine tundus pigem võimatu. Aga võta näpust - madratsid ja paksud tekid, mis meid telgis ootasid, ajasid asja suurepäraselt ära. Vist korra öösel ärkasin mõttega, et jahe on. Mitte külm, aga jahe.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Hommikud kõrbes on ühed imelisemad </i></div>
<div style="text-align: center;">
<i><br /></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2h30latZAZW26faKhzak9uB5Bwg_iPhYGc-j1eOuplnyfXnz0cHvpCht94092u8irmOiUFpq295JFn4k0MdQBLKiwG2ohHcsrigQGPQESv-SLSr76CNd9BeFijJ43Lwqa3od6GWKDygI/s1600/DSC_0139.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2h30latZAZW26faKhzak9uB5Bwg_iPhYGc-j1eOuplnyfXnz0cHvpCht94092u8irmOiUFpq295JFn4k0MdQBLKiwG2ohHcsrigQGPQESv-SLSr76CNd9BeFijJ43Lwqa3od6GWKDygI/s1600/DSC_0139.JPG" height="70" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Hommikul äratas meid päike, mis kella 8 aeg kalju tagant telgile paistma hakkas. Olin vist esimene pärast Jafari, kes ärkas. Nii me istusime lõkke ääres, jõime teed ja rääkisime.<br />
Hommikud kõrbes on uskumatud. Ringi jalutades on veel tunda öö jahedat õhku, samal ajal kui päike veel taevas särab. Silmapiirile jäävad väljad kuivanud rohupuhmastega ja suured kaljud. Vaikus. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi maja, autot või looma. Vaid ükskikud mardikad siblivad liivas.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmMteGPTRs8aIZbiex2ezUCjA4gwCTYrmQJuTZNuChTjt158ir_mNdFXRgu-krYbz5wxFt9_D24ieGWmdOREQUP7FOIfwrLkXkswK2vFgic9ndDYQzZTjGOOyKY7hprYrIJBPU2uFOoSI/s1600/DSC_0135.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmMteGPTRs8aIZbiex2ezUCjA4gwCTYrmQJuTZNuChTjt158ir_mNdFXRgu-krYbz5wxFt9_D24ieGWmdOREQUP7FOIfwrLkXkswK2vFgic9ndDYQzZTjGOOyKY7hprYrIJBPU2uFOoSI/s1600/DSC_0135.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Pärast puude istutamist <i>(kusagil Wadi Rumi kõrbes on kaks Keku ja Niki nimelist puud!), </i>pakkisime oma asjad kokku, tegime platsi puhtaks ja istusime autosse. Alaku kõrbe-<i>off-road!</i><br />
Vana ja väsinud Toyota suutis meid oma kiiruse ja võimekusega ületada. Lennata läbi liiva ja tolmu, ronida autoga kaljunukkidele ja lennata külg ees üle liivaluidete - täiesti pöörane ja metsik sõit. Yazan võttis ka parimad hetked kaamerasse. Kuigi, videosid vaadates pole erinevad kõrgused ja kiirused just kõige paremini mõistetavad. Ühel hetkel tulime tubli 50-meetrise liivaluite otsast alla, kapott maapoole ja auto tagumik taevast vahtimas. Metsik.<br />
Et me ühel hetkel hakkasime maanteele lähenema, tuli ka Yazan autosse istuma<i> (eelnevalt veetis ta hetki kaameraga auto taga olevas kastis)</i>. Ruumi vähe, inimesi palju, istusime Nikiga kahekesi ette.<br />
Väga. Paha. Mõte.<br />
Ühel hetkel ronisime taas üle liivaluite ning alla tagasi me ei jõudnudki. Kuigi ma jõudsin veel ennast kinni hoida, et mitte esiklaasi lennata, ei olnud Nikil kusagilt kinni haarata ja mats.<br />
Mõned hetked oli silme eest must ja mõtlesin, et fakk, raudselt läksid prillid katki. Ja pea vist lõin ka ära. Ma ei tea, kuidas ma autost välja sain, aga järgmisel hetkel olin liival ja Yazan ning Jafar askeldasid. "<i>No blood, you're okay, there's no blood!"</i><br />
Esmaabi pakett lahti, sall kaelast, vett pähe ja sall ümber pea. Kogu see lappimine ei võtnud rohkem aega kui pool minutit, vist.<br />
Autol nii hästi ei läinud. Esiklaasi tegin täitsa katki.<br />
Kõva peaga, mis seal ikka.<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Sinna mu mõistus läkski. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdxD9jkpUbfAyrn6pGtSMXmG7DgDHn0AYM6MjMtud8f1wpW8gsTeHueFxYEvjZOPsaE1vCfelaaa7_CQKOHEpU4L7we4qUqNqqZbke6K74hRzdwQS00x0xFUNVuSJtKcOFn3JgSz-x-xs/s1600/DSC_0192.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdxD9jkpUbfAyrn6pGtSMXmG7DgDHn0AYM6MjMtud8f1wpW8gsTeHueFxYEvjZOPsaE1vCfelaaa7_CQKOHEpU4L7we4qUqNqqZbke6K74hRzdwQS00x0xFUNVuSJtKcOFn3JgSz-x-xs/s1600/DSC_0192.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
Nii ma istusin seal, naersin ja nutsin. Nii kuradi valus, aga nii kuradi absurdne. Oled seal, nagu rambo, rätt ümber pea ja vabandust, sittagi aru ei saa, et mismoodi või kuhu ja kuidas.<br />
Klaasi nägin, siis jooksis judin üle selja ja mõtlesin, et hästi läks.<br />
Peapõrutust ei ole, aga muhk on. Jafarilt sain hea triki ka sinika vältimiseks. Rätt peale ja peopesaga peale suruda ning haava "loksutada" - nühid käega edasi-tagasi, kõvasti.<br />
Tänaseks pole sinikat või verevalumit tulnud.<br />
Järgmine elutarkus, mis kaasa võtta. Peale selle, et <i>off-road</i>i ajal ei istu kaks inimest ees.<br />
Pärast seda loovutati esiiste mulle. Tuikusin seal, ise uimane kui porikärbes ja mõtlesid, et mis-kuradima-valemiga.<br />
Igaks juhuks kordan üle, et kõik on korras, ei ole peapõrutust ja enesetunne on väga okei.<br />
Tagasiteel käisime veel Saudi-Araabia piiri ääres, kus peale looduse ja üksiku auto polnud väga midagi. Muidugi, antud piirkonnas käivad mingisugused omavahelised tülid. Väidetavalt käivad inimesed Saudi-Araabiast Jordaania maa-alal, et beduiinide veekogumiskohad kinni panna. Kui sul pole kõrbes vett, pole sul midagi. Seda enam, kui sul on loomad, kelle eest hoolitseda.<br />
Tagamaadest ma väga aru ei saanud. Jätame selle teadmise järgmiseks korraks.<br />
<br />
Tagasi Aqabas jooksime oma bussi peale. Tagasi tulekuks lubasime endale mugavust - JET buss, mis meie mõistes on lihtsalt suur, 50-kohaline buss, aga kus tegutseb ka bussi-stjuardess, nagu ma teda nimetasin, kes näitas kohtasid kätte ja hiljem kohvi-teed pakkus.<br />
Buss erines enamjaolt sellega, et keegi bussis ei suitsetanud. Selleks tegi buss eraldi pausi. Kokku kulus taaskord tubli 4 ja pool või isegi 5 tundi, et Ammani jõuda.<br />
<br />
Koju jõudes läks dušijärjekorraks ning kõik said end puhtaks. Pärast Punast merd ja ööd kõrbes tundus see suurim lõõgastus üldse. Pesumasin sai ka omajagu vatti. Et me eelmine nädal ei leidnud vajadust riiete pesemiseks, siis praegu on kogu korter täis kuivavat pesu. Et riiete pesemiseks on sobilik vaid neljapäev-reede, siis kõikide asjad lihtsalt ei mahu pesurestile ära. Nii, et bokserite, sokkide ja t-särkide näitus diivanitel kestab veel paar päeva.<br />
<br />
Nii ongi.<br />
Just täpselt nii ägedad jõulud meil oligi.<br />
Mõtleme kevade poole - aprillis, mais - uuesti Wadi Rumi minna. Siis peaks saama ööbida ka tähtede all kalju servadel. Pealegi, tahaks ära kasutada kõiki võimalusi uuesti kõrbe minemiseks. Kuigi aastaid tagasi sai ka Egiptuses kõrbes käia, ei saa seda kuidagi Wadi Rumiga võrrelda.<br />
<b>Nii, et sõbrad - kui peaksite siia tulema, siis ehk ühendaks jõud ja teeks ühe raju kõrbe-retke? </b>Me teame paari venda, kelle kaudu seda organiseerida saaks.<br />
Kogu snorgeldamine ja kaks päeva kõrbes läksid meile maksma 45 JD-d <i>(hiljem lisandus sellele ka üks toidukord Aqaba lähedal linnas). </i>Otsustasime ühiselt, et need mehed on veidi rohkemat väärt ja andsime 50 JD inimese kohta.<br />
Eks hinnale aitas kaasa ka meie väike töölaager puude istutamise ja koristamisega. Ei midagi kaela murdvat, pigem on äge, et meil on kõrbes omad puud.<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i> Wadi Rum </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH6jQL7xYp3iAur0g3SbbddM0e7Xkm7W4MC9tOP3Gkyq7EJdwTOZlWS6-92GwgEQc1JDQ6YbWvkUMytSM6m90h5_0Q1paFWnhe7GzZJ8oOKgjzHntB88OC-up-JlAOqmzhtAmFySoUSi0/s1600/DSC_0165.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH6jQL7xYp3iAur0g3SbbddM0e7Xkm7W4MC9tOP3Gkyq7EJdwTOZlWS6-92GwgEQc1JDQ6YbWvkUMytSM6m90h5_0Q1paFWnhe7GzZJ8oOKgjzHntB88OC-up-JlAOqmzhtAmFySoUSi0/s1600/DSC_0165.JPG" height="70" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Kamoon ,kaamel on! </i></div>
<div style="text-align: center;">
<i>PS! Facebook'ist Jafar's Adventures on saadaval rohkem pilte meie off-road tripist! </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEDCpxAsr0EDmufSkRpHiJ3fMdTRSEQwSveF8-FS5mJrTSXeyHGT_bWrv0bGXTLjUyNAPH1yw4rNJX1YyncS7jxVfXvvODngO6GHCAmuv6NLZ4LjZIQamVnwYy_KzV3LW6-ffIZeoKSHM/s1600/keku+ja+kaamel,+ajee.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEDCpxAsr0EDmufSkRpHiJ3fMdTRSEQwSveF8-FS5mJrTSXeyHGT_bWrv0bGXTLjUyNAPH1yw4rNJX1YyncS7jxVfXvvODngO6GHCAmuv6NLZ4LjZIQamVnwYy_KzV3LW6-ffIZeoKSHM/s1600/keku+ja+kaamel,+ajee.jpg" height="212" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Nüüdseks on jõulupuhkus läbi saamas ning homme asume oma laagripäevade juurde. Kaks laagripäeva, kaks araabia-keelt ning on vana-aasta õhtu. Esimesed kolm päeva jaanuarist puhkame taaskord.<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Oleme õnnelikd! Jee! </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7_rZpr3tvoAEHAl6IcW5zYFtmgztgsXEq85FoWREwL6eDerY8670pGpxnC7SkDVmy2fEl39d8HctNd9Z0_nHSCGn7K5LhuRSZ3ym0l4ojf9_PPzO7WCl8dw-D0hPbZy3Fqa0ny4VkVxU/s1600/DSC_0101.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7_rZpr3tvoAEHAl6IcW5zYFtmgztgsXEq85FoWREwL6eDerY8670pGpxnC7SkDVmy2fEl39d8HctNd9Z0_nHSCGn7K5LhuRSZ3ym0l4ojf9_PPzO7WCl8dw-D0hPbZy3Fqa0ny4VkVxU/s1600/DSC_0101.JPG" height="180" width="320" /></a></div>
<br />
<i><br /></i>
<i>PS! Asusin täna esimest korda pärast siia jõudmist Eesti SIM-kaarti telefoni sisestama, aga mida pole, on SIM-kaart. Ehk siis, kui sa pole mind Eesti numbri pealt kätte saanud, siis on see seetõttu, et mul lihtsalt ei ole enam Eesti numbrit. Ja vahet pole, kui palju sa üritad, mul ikka pole oma SIM kaarti :) </i>Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-45590888007732612322014-12-21T07:11:00.002-08:002014-12-21T07:11:49.369-08:0021.12.2014 - Laagripäev<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Mõtlesin, et räägin natukene ühest "tüüpilisest" laagripäevast. Tüüpiline jutumärkides selle pärast, et täna juhtus asju, mida muidu ei juhtu ning kui tüüpiline võib üldse üks tööpäev olla?<br />
<br />
Mu telefon äratab mind toreda teatega "It's time to wake up, it's 8 o'clock". Tõused üles, võtad villased sokid ja lühikesed püksid jalast ära, paned tavalised sokid, pikad püksid ning sussid jalga. Vahetad oma Oktoberfest 2013 Survived särgi ära (muuks seda siin riigis kasutada ei saa, kui ainult magamiseks) ning lähed hambaid pesema ning vetsu.<br />
<br />
Järgmine etapp on kööki minek. Hakkan putru tegema. Keku teeb kohvi endale, teed mulle. Otsutasin kõrvale ka ühe võiku teha, sest on mingid vorsti taolist asja veits ning saia ka nii, et tapab. Ostsime ju 0.25 JD eest saia, millest jagub ilmselt meile kaheks nädalaks.<br />
<br />
Pärast söömist pakkisin koti kokku - ipad, märkmik, vesi, 2 mandariini. Vaatasin korra netis ringi, panin araabiakeelsed vasted ingliskeelsete sõnadele kirja ning öeldes <i>ma assalama</i> meie Saudi emale, astume Kekuga korterist välja.<br />
<br />
Kõnnid trepist neli korrust alla ning lähed välisuksest välja. Ohsaraisk, mis ilm täna on! Kohe saab aru, et kampsun on liiast. Lähme mööda tänavat edasi, manööverdad autode vahel ning jõuad jalakäia sillani. See takistus ka ületatud, järgmisena on vaja takso saada.<br />
<br />
Kohe varsti peatubki takso. <i>Salam aleikum-aleikum salam. Mujjama Shamal? 5 JD</i>. PFF! 5JD? Ega ma esimest päeva siin ei ela. Ütlen, et pangu meeter käima või la-la (ehk ei). Otsustab ei kasuks. Pole hullu.<br />
<br />
Kohe varsti tuleb teine takso, kordub <i>salam aleikum, mujjama shamal?</i><b style="font-style: italic;"> </b>Paistab, et sobib. Istud täiesti kiletatud autosse (istmed, kõik sisemus) ja sõit algab. Taksomeetril on 0,25 JD ees. Raadiost tuleb araabiakeelne möga. Möga seepärast, et ma aru ei saa. Vahel mõnest sõnast saad muidugi, aga harva.<br />
<br />
Turvavööd muidugi ei kinnita, sest sellel pole mõtet - enamasti turvavööd lihtsalt ei ole või on katki. Suitsetavad taksojuhid on ka igapäevane nähtus. Telefonis rääkimine ning trükkimine - no problem. Sõiduridasi muidugi ei ole, seega sõida kus tahad. Kaootiline kord. Signaali antakse ka muidugi - mis sa seal ees pargid? Või tahaks veidike vasemal sõita - signaal. Keegi annab signaali? Eks ma annan ka - signaal. Vahva!<br />
<br />
Sõidame 10-15 mintsa, kokku 12 kilomeetrit ja ühtegi sekundit ei seisa! Uskumatu liiklus, eks? Kokku maksab see lõbu 3JD.<br />
<br />
Bussijaamas karjutakse kohe <i>Jerash, Jerash!</i> See on siis see koht, kuhu me lähme. Sobib, lähme minibussi. Kahjuks on buss tühi. Seega on selge, et lähiajal ei sõida - bussid ei käi ju graafiku järgi, vaid siis kui buss täis saab. Korraks muretsen veits, et kas maksta saab, sest peenikest raha pole, aga varsti tulevad teised vabatahtlikud ja saame selle mure lahendatud. Võtan oma padi välja, kõrvaklapid kõrva ning hakkan Sopranosi vaatama.<br />
<br />
Umbes 30 minuti pärast saab buss täis ja hakkame sõitma. Tagareas üritab üks kohalik inglise keelt purssida ja saksa vabatahtlikuga suhelda. Paistab, et õnnestub. Poole sõidu ajal peatab meid politsei, tuleb bussi ja küsib kahelt kohalikult passid. Paari minuti pärast saavad nad tagasi. Joppas, mul passi kaasas polnud. Ilmselt järgmine kord võtan koopia kaasa, eks näis.<br />
<br />
Vaatan Sopranosi edasi ning kuskil 40-50 minuti pärast jõuame <i>Jerashi. </i>Lähen bussist välja, ülejäänud vabatahtlikud sõidavad edasi Gaza laagrisse. Naudin päikest ning helistan Ala'le, et tulgu järgi. Vastu võtab mingi araabiakeelne mees, kes midagi väga aru ei saa. Helistan uuesti - number väljas. Selge. Helistan kohal olevatele sloveenlastele, kes paluvad mulle masina järgi saata. Saan tuttavaks mingi Hollandi härraga, kes veedab siin oma puhkust. Tahab mulle kohvi välja teha, aga ma keeldun viisakalt.<br />
<br />
Varsti tuleb mu auto (ca 25 mintsa ootamist bussijaamas). Istun tahaistmele kolmandaks ning juht annab käppa - <i>Salam Aleikum, Aleikum Salam. Khi Fak? Tamam. </i>Selge värk. Sõidame paar minutit, jõuan seni oma telefonis ühe mängu mängida. Rapid roll. Sõltuvusttekitav mäng. Rekord on juba 3700 millegigagi.<br />
<br />
Jõuame laagrisse. Lähen kontorisse, teised vabatahtlikud juba ees. Ajame omavahel juttu, muljetame eilsest peost ning räägime korraldajatega juttu. Sain teada, et mul oli vale number, kirjutan seekord (loodetavasti) õige üles.<br />
<br />
Mõtlen, et käin vetsus. Mõeldud-tehtud. Siin on sellised itaalia vetsud, ehk maa sees on auk. Kahjuks seekord oli keegi otsustanud, et auku ei tasu häda teha ning jättis oma ilusa fekaali otse ukse kõrvale. Tark tegu noormees!<br />
<br />
Kella kaheteistkümneks lähen klassi, panen laua ja toolid paika ning ootan oma õpilasi. Tegelen hetkel ning jaanuarikuus täiskasvanud õppijatega, enamus neist on naised. Inglise keelt mingil määral oskavad, aga kardavad rääkida.<br />
<br />
Umbes 10 minuti pärast tuleb esimene õpilane, kelleks on kohalik sotsiaaltöötaja Ala. Räägime juttu temaga, ta inglise keel on täitsa okei. Umbes 5-10 minuti pärast tuleb kolm naist. Otsustan, et enam ei jaksa oodata ning hakkame pihta. Tegevuse käigus liitub meiega veel kolm naist ning 2 noort kutti.<br />
<br />
Kõikidel naistel on muidugi juuksed kaetud, kaks tükki kannab <i>niqabi</i> - see riietus, mis jätab ainult silmad välja. Mis seal ikka.<br />
<br />
Tervitame üksteist, räägime kuidas läheb ning hakkame tunniga pihta. Esimese asjana kordame eelmisel tunnil õpitud - tervitamine ning omadussõnad. Lasen omadussõna tahvlile kirjutada ning moodustada lauseid nendega. Paistab, et mäletavad küll! Välja arvatud see neiu, kes on esimest korda ja ei julge midagi öelda. Pole hullu, alles algus.<br />
<br />
Siis võtame ette tänase tunni teema. Küsisõnad. When? How? What? jne, jne. Kirjutan inglise keeles sõna, tähenduse ning araabia keeles. Neljast sõnast kolm kirjutasin araabia keeles õigesti! Jess! Küsin neilt küsimusi, palun vastata. Palun neil teha küsimusi ja vastata. Saab nalja ja on tore. Mingi hetk algab väljast kisa ning pannakse uks kohe kinni. Tohoh, ju siis on põnev. Küsime üksteiselt küsimusi ja vastame. Muhe seltskond.<br />
<br />
Kell hakkab pool kaks saama ehk on aeg tund lõpetada. Enne aga saabub kohalik boss, naine kelle nime ma ei mäleta. Ütlen, et hakkame lõpetama ning selle peale on ta pettunud. Kuidas nii? "Ma ju alles jõudsin". Oh teid. Ja oh seda araabia aega.<br />
<br />
Teen kõigile selgeks, et järgmine kord tulen teisipäeval kell 12 ja siis alles pühapäeval. Jõulud ju! Kõik saavad aru. Ma loodan.<br />
<br />
Tund saab läbi ja saan oma falaffeliportsu kätte. Lähen päikese kätte nautlema ning bossnaine annab mulle mingit maltsa närida. Väga hea oli, siuke terav. Nimi ei jäänud meelde. Jaurame teiste vabatahtlikega ning kuskil 30 minuti pärast tuleb auto järgi. Seekord läks kaua, tavaliselt läheb vähem.<br />
<br />
Autoga saame tagasi Jerashi, kuid mitte bussijaama. Miks peaks buss sealt väljuma, ah? Sõidame natuke edasi, ühele ristile. Ületame seal teed, seekord ei jäänud auto alla. Kaugelt juba karjutakse, et <i>jala-jala-jala</i>, tule-tule-tule. No lisame kiirust ja jõuame bussi. Muidugi on ainult 3 inimest ees. Võtame istet ja buss hakkab õõtsuma. Ehk sõidab viis meetrit edasi, siis kolm meetrit tagasi. Siis kolm meetrit edasi ja viis meetrit tagasi. Panen Sopranod jälle tööle.<br />
<br />
10-15 minuti pärast buss väljub ning sõidame Ammani poole tagasi. Mingi hetk peatab meid jälle mendibuss. Mis värk sellega on? Tavaliselt seda ei juhtu. Ammanis ei lähe me mitte bussijaamas maha, vaid kodule veits lähemal. Üritame tulutult 20 minutit taksot saada, kuni sloveenlane läheb teisele poole teed ja veenab ühe juhi siiapoole tulema. Tagasiteel on juba ummikud. 9 kilomeetrit ning viis minutit ummikutes passimist maksab kaks kopikatega. Ületame jalakäijate silla ning kõmbime sama teed pidi koju tagasi.<br />
<br />
Maja all helistame uksekella ning saame sisse. Lähme mõnuga neljandale korrusele, avame uks. Tervitame Kekut ja mammit ning paneme sussid jalga. Vaatan kella, kell hakkab neli saama. Vahva.<br />
<br />
Pilte kah:<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi47yxSj8G6HYaWAgX4duQiz3puHbKcby3piQAv-QosZIg_2JASEBNhASsEG5c4cMk2_nX2AoFM3VdjK03gELONIfMVrtFiAoeV3D3K0kbq01kuzsvKqrs9ULG1kpmjaw63KninCuevFQ/s1600/IMG_0929.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi47yxSj8G6HYaWAgX4duQiz3puHbKcby3piQAv-QosZIg_2JASEBNhASsEG5c4cMk2_nX2AoFM3VdjK03gELONIfMVrtFiAoeV3D3K0kbq01kuzsvKqrs9ULG1kpmjaw63KninCuevFQ/s1600/IMG_0929.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Klassiruum<br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRRoH1lSKPAaRzBOGSsD-QazhPZO4M0vGGww7nScA6hzNiRe9f9OK3eEkowfnBlWY5U4C-DNVfjoJYJm4qnIGUtSHkT_q24MrU6sVoOTVIjdxRlrQ_RSFBKWFW2riFLAcijZNZETb-1xU/s1600/IMG_0930.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRRoH1lSKPAaRzBOGSsD-QazhPZO4M0vGGww7nScA6hzNiRe9f9OK3eEkowfnBlWY5U4C-DNVfjoJYJm4qnIGUtSHkT_q24MrU6sVoOTVIjdxRlrQ_RSFBKWFW2riFLAcijZNZETb-1xU/s1600/IMG_0930.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Klassiruumi teine külg<br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgC1lFEY-68pjghd3XBkHSs-ueg0RGlJglA4-Z5m7DNnnyz3YyeqQLpNWaGbzU6UtSYDgJXj7A-lMo0EwfXgani3lk1Wp9iT7oWB0SVnS_-DAgENeBjF3tV7omq6Q9r3w18LVUy2dKV7Zc/s1600/IMG_0931.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgC1lFEY-68pjghd3XBkHSs-ueg0RGlJglA4-Z5m7DNnnyz3YyeqQLpNWaGbzU6UtSYDgJXj7A-lMo0EwfXgani3lk1Wp9iT7oWB0SVnS_-DAgENeBjF3tV7omq6Q9r3w18LVUy2dKV7Zc/s1600/IMG_0931.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Klassiruumi kolmas külg</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdoBrtWwIoSp8zx5n1MTRWNnQnQPlxUS4Dll6DJKfgeRbh9j3nSiZHY7WvPwdrjuoa7oZsHlVPIyk8r3jcyvrmkm4Z9dDu99UCdXzIjfw-jRtE-BBlRZehTPCNrn9Hoqz1hy9POHaXN5Q/s1600/IMG_0932.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdoBrtWwIoSp8zx5n1MTRWNnQnQPlxUS4Dll6DJKfgeRbh9j3nSiZHY7WvPwdrjuoa7oZsHlVPIyk8r3jcyvrmkm4Z9dDu99UCdXzIjfw-jRtE-BBlRZehTPCNrn9Hoqz1hy9POHaXN5Q/s1600/IMG_0932.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Sõidame laagrist välja.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjatuxxiJFT-uM1H8UKolU9Z1ijyyYeKNSM0KgnQtxSqa-IsGupcamuhjBxQbFozFIOc0oMjc4RQ6C1mw42mxR0hyphenhyphenKS60ByhqP0VrODgiGi-QjjNr6Im3jVFaWghpYsi3m1S0cr6PWm0PI/s1600/IMG_0933.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjatuxxiJFT-uM1H8UKolU9Z1ijyyYeKNSM0KgnQtxSqa-IsGupcamuhjBxQbFozFIOc0oMjc4RQ6C1mw42mxR0hyphenhyphenKS60ByhqP0VrODgiGi-QjjNr6Im3jVFaWghpYsi3m1S0cr6PWm0PI/s1600/IMG_0933.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Sõidame linnas</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK-aBmQ2Mmv7w90jb3RwvMKRiYGCm1ogHO80mYaRX2edO14D1VyYGN_iXZAcHsSftOiT2GiOGCheZpvue0HO_qkmmHSeJbXKXWH73vEBInVwMzIzHDxCSHqy7AThcTUerNhaSTBvWaBXE/s1600/IMG_0934.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK-aBmQ2Mmv7w90jb3RwvMKRiYGCm1ogHO80mYaRX2edO14D1VyYGN_iXZAcHsSftOiT2GiOGCheZpvue0HO_qkmmHSeJbXKXWH73vEBInVwMzIzHDxCSHqy7AThcTUerNhaSTBvWaBXE/s1600/IMG_0934.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Vaated on siin ilusad.<br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEishpgzgUNIFs5hNMR6px7WyOOwi_nsM_kavDkh6MCnAxt-86arbMn5uruABn6zlDE1676GVY1HOsBFbw0R3u1A99CBYKtx-mp6VQxUUkr_EtqKCrbNNxN2Ir-_UPWH-M1fhVdppZ4dEbA/s1600/IMG_0935.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEishpgzgUNIFs5hNMR6px7WyOOwi_nsM_kavDkh6MCnAxt-86arbMn5uruABn6zlDE1676GVY1HOsBFbw0R3u1A99CBYKtx-mp6VQxUUkr_EtqKCrbNNxN2Ir-_UPWH-M1fhVdppZ4dEbA/s1600/IMG_0935.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Veel vaateid.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguEh_aYXfAYRDWYiMJC3J7MigKPRGdQsXeI6Pl2sFs5AmJ74ZLd-NcFW7bbDUJj0eFEUzLuuYlolZA5niGmgtv_AGKM21EXRAsDSpAcQm7rq3ra_e9N2nWidvvl0Du7BmkZlzMqmGNXAw/s1600/IMG_0936.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguEh_aYXfAYRDWYiMJC3J7MigKPRGdQsXeI6Pl2sFs5AmJ74ZLd-NcFW7bbDUJj0eFEUzLuuYlolZA5niGmgtv_AGKM21EXRAsDSpAcQm7rq3ra_e9N2nWidvvl0Du7BmkZlzMqmGNXAw/s1600/IMG_0936.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Siin on mingid lagunenud värgid, üks päev lähme neid vaatama.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpjrGnrRCFifh8waG2eHUF8FQzUMms0KdIOUIi_-6w71apfBTmuA2hnAg9o-SSZf2cuFg6FmBJomYp1EaYCevJoX5hMC_aZiymWrJzu3ufFW7_BD9lRgL1Zgf-3FiIJJ_bOSW8m7NTc2U/s1600/IMG_0937.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpjrGnrRCFifh8waG2eHUF8FQzUMms0KdIOUIi_-6w71apfBTmuA2hnAg9o-SSZf2cuFg6FmBJomYp1EaYCevJoX5hMC_aZiymWrJzu3ufFW7_BD9lRgL1Zgf-3FiIJJ_bOSW8m7NTc2U/s1600/IMG_0937.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">veel vaateid.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghtzE-saXe_ZFVXylnueDdkp8l0zjKrbLQFk9pvkncBzRcDHwPkwaW0jVeEWYxdrGdNfmZLKFoA6IB35c-P4jZRhbc-_nDl0ysUIQ8SRfp2IRFyob98Su-wwmJeQvlmDYEL6P6WN_ncnQ/s1600/IMG_0938.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghtzE-saXe_ZFVXylnueDdkp8l0zjKrbLQFk9pvkncBzRcDHwPkwaW0jVeEWYxdrGdNfmZLKFoA6IB35c-P4jZRhbc-_nDl0ysUIQ8SRfp2IRFyob98Su-wwmJeQvlmDYEL6P6WN_ncnQ/s1600/IMG_0938.JPG" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ja vaade, kui sõidame tagasi Ammani.</td></tr>
</tbody></table>
<br /></div>
nikitheonehttp://www.blogger.com/profile/15328046288974452998noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-79801884061140380932014-12-18T12:50:00.002-08:002014-12-18T12:58:55.781-08:00Reality check 1-2 1-2 Täna käisin taaskord Gazas, sel korral Anaga.<br />
Ootasime uut gruppi, seega ei osanud midagi oodata või loota. Juba ainuüksi laste kohaletulek on tavaliselt pool võitu. Gaza puhul on lihtsalt keerulisem, kui Sufi laagri või Sahabiga. Aga kohal me olime. Mina ja Ana ning Doriane ja Kamila. Viimased tegutsevad naiste spordikeskuses, viies seal tunde läbi.<br />
Veel enne, kui tundidesse läksime, jalutasime veidi laagrialal ringi, käisime turul ja tüdrukud näitasid mulle kui uustulnukale pisut ümbrust. Nagu ikka, rippus lihapoe katuseall konksu otsas juba tuttav kitsepea. Ma eeldan vähemalt, et sel korral oli tegu juba uue kitsega, <i>but you never know. </i>Ringi jalutades jääb esimese asjana silma prügi, mis on absoluutselt igal pool. Ühelt tänavalt leidsime veel hõõguva lõkkeaseme - nii saadakse siin prügist lahti. Et majad on suhteliselt kokku ehitatud, looklevad nende vahelt läbi pisikesed teed, kuhu päikesevalgust ilmselt vähe satub. Paratamatult on tunda ka ebamäärast lõhna - ilmselt prügi, niiskuse ja muda koosmõjul. Päris haisuks seda nimetada küll ei saa, aga Ammani tänava tolmule ja heitgaasidele pakub see vaheldust küll.<br />
Üleüldse on siin nii, et kui nina nuuskan, tuleb sealt ilmselt pool tonni tolmu ja sodi. Kuna tegu on kõrbe piirkonnaga, on igal ajahetkel õhus üpris toredas koguses tolmu, liiva ja muud hõljuvat. Eriti tugevalt on seda tunda, kui bussiga Ammanist välja sõita - vahetult pärast linnapiiri pressib bussiakendest sisse tolmu. Kuigi sa seda visuaalselt ei näe, tunneb nina selle lõhna ära.<br />
Laagrialal jooksevad igal pool ringi lapsed. Enamjaolt püüavad nad ka su tähelepanu saada, ent noormeeste puhul olen tajunud vähemalt pigem ebameeldivat tähelepanu. Näiteks täna möödusid minust kaks, võib-olla 11-12 aastast noormeest, kui üks neist tõukas teise poisi mulle otsa. Mitte midagi hullu, ei-ei ja ilmselt oli see pigem pulli pärast, aga ikka tekib korraks reaktsioon, et <i>dafuq?</i><br />
Paljudele pakub muidugi huvi minu pigem ... pigem eksootiline välimus siin kultuuris. Siilisoengu ja seljakotiga on siin raske kohalik välja näha. Seda enam, et laagrites on pigem konservatiivsemad perekonnad. Juukseid ma ei kata. Kuna minu puhul pole tegu moslemiga, oleks see moslemitele solvav, kui mitte-moslem kataks juukseid. Siiski, riietuse puhul püüan hoiduda provotseerimisest või niiöelda piiride kompimisest. Et ilmad praegu külmemad on, kannan alati kampsunit ja velvet-pükse, peal tagi ja sall ning jalas ketsid. Ei midagi erilist.<br />
Aeg-ajalt mööduvad autod, mille taga, meie mõistes pamperitel, istuvad lapsed ja sõidavad autoga kaasa. Tundus, et see pakkus neile siiralt rõõmu, vähemalt minul tekkis neid nähes tahtmine sama teha.<br />
Kontorisse jõudes võtab meid vastu sama ükskõiksus, mis eelmisel korral. Uurime Taani vabatahtlikult (kes elab Jerashis ning töötab vabatahtlikuna Gaza laagris: <i>note</i> - ta pole kuidagi meie projektiga seotud), et kas on teada, on lapsed tulemas või mitte. Vastu saame täpselt sama ükskõikse kehituse, kui eelmisel korral. Asume ootama.<br />
Pool tundi hiljem on meil kaks kohalikku tüdrukut - pakun et 6-7 aastased, kes sõna otseses mõttes elavad me küljes. Esimese asjana hakati mu tagi kallal askeldama, kontrolliti üle, mis mul taskus on ja et kas tagi lukk ikka käib kinni .Seejärel siirduti mu seljakoti kallale, kus küljetaskus olev veepudel pakkus erilist huvi. Muide, tirtsud ei räägi sõnagi inglise keelt ja minu araabia keel piirdub hetkel sõnadega aitäh, kuidas läheb ja head aega.<br />
Kontori poole liikudes (tunnid toimuvad kontoris, kus lisaks meile on veel kohalikud õlgu kehitavad töötajad) käib peast läbi mõte - okei, kuidas kurat ma neile inglise keelt õpetada saan, need kaks tüdrukut ei püsiks pudelis ka paigal. Kogu keha skanneering tehti meile ühe minutiga ära. Lisaks sellele pakkusid mu juuksed ning kõrvatagune tatoveering neile ilmselt rohkem huvi kui kogu ingliskeele tund. Nüüd ma saan aru, miks Ana küsis, et kuidas ma talun seda, kui teised mind puudutavad.<br />
Asusime tahvli ette neljakesi ning mõtlesime, et noh, vaatame mis välja tuleb. Kokkuvõttes joonistasime kõik korda-mööda erinevaid loomi, meie õppisime nende araabiakeelseid nimetusi (millest mäletan täpselt mitte ühtegi) ning tüdrukutele selgitasime samu nimetusi inglise keeles (vähemalt me andsime endast parima). Kogu tunni vältel kiskusid meie õpilased omavahel, alustades markerite ära kiskumisest, üksteise peakatete sodimise ning kuni täitsa rusikateni välja. Ja siis sa seisad seal, proovid öelda, et <i>halaz, halaz </i>(aitab, nüüd on kõik)<i> </i>ja mitte midagi.<br />
Kuigi Ana ütles, et sel pole mõtet, see ei aita ja lapsed kisuvad omavahel edasi, on minu jaosk vastuvõetamatu, et ma ei reageeri sellisele olukorrale. Kuidas sa mitte-reageerid, kui kaks tüdrukut omavahel konstantselt kisklevad (muidugi, need kismad lahenesid umbes 30 sekundiga ära ja kõik oli jälle okei, umbes kaheks minutiks). Või kuidas ma mitte-reageerin, kui ka minu käest kistakse asjad ära, kui ma parajasti kirjutan-joonistan (mitte oma lõbuks, <i>by the way</i>). Muidugi, on ilmselge, et <i>halaz-</i>reaktsioon ei tööta, aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema. Ana hoiatas, et miski ei muutu, vahet pole, kas ma teen midagi või ei tee. Samas, kui ma kuu aega järjest annan märku, et on käitumisi, mis on okei ja on käitumisi, mis ei ole, siis võib-olla kahe kuu pärast juba muutub midagi. Ja ilmselt ei tule ka inglise keele õpetamisest midagi välja, kuna on ilmselge, et me peaks lihtsalt tegelema nendega. Kasvõi maha istuma ja joonistama või mänguväljakul käima - piisab oma energia ja tähelepanu neile pühendamisest.<br />
Enne tundi vaatas üks tüdruk mulle oma suurte pruunide silmadega otsa ja hõõrus oma sõrmi kokku (nagu hakkaks sõrmenipsu tegema) ja ma olin päris segaduses, et mida nad tahavad öelda, siis tunni lõpus oli asi selge - nad küsisid raha. Eriti intensiivseks muutus see küsimine siis, kui Ana mantlitaskut katsudes saadi aru, et taskus on mündid.<br />
<br />
Ja vot see hetk lõikab nagu nuga.<br />
<br />
Koju jõudes olin päris kurnatud, just emotsionaalselt. Sa näed, vabandust väga, kogu seda sitta pealt ja korraga sa tunned, kui jõuetu sa oled. Korraga saad sa aru, et see on paljude inimeste reaalsus, nende igapäevaelu. Vabatahtlike seas levivad jutud Gaza kohta - kui raske, kui demotiveeriv ja kurnav on seal käia. Sufi suurepärane olukord ei kergita Gazat ka just tippu. Ning ma mõistan, kust need jutud tulevad või miks sellised tunded on. Muidugi, ka kõik vabatahtlikud jätkavad oma tööd nii Gazas kui Sufis. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et just Gazas meid vaja ongi (arvestades sealset olukorda).<br />
<br />
Muidugi, ma ei usu, et lapsed ise oma olukorrast aru saavad. Olgem ausad, Gazas on üles kasvanud nüüdseks juba 2-3 põlvkonda - nad võib-olla ei tunnegi teist reaalsust enam. Ja ma ei usu ka sellesse, et meie nüüd siin, eurooplased tuleme ja parandame kõik ära, teeme kõik heaks ja paneme kõik toimima, oh ei, kindlasti mitte. Seda enam, et paljude küsimuste lahendamine algab juba ka kõrgemalt tasemelt, kui kohalik töö laste ja noortega.<br />
Aga ma usun sellesse, et järjepidev ja püsiv, pühendusega tehtud töö annab neile natukenegi midagi juurde.<br />
Ja veel rohkem usun ma sellesse, et mina saan sellest ühe korralikult tummise kogemuse, mida aastakümnete pärast on vaid hea meenutada.<br />
<br />
Emotsioonid jõudsid täna kohale. Ja see pole üldse mitte halb asi, ei-ei. Ma usun, et see on üpriski loomulik reaktsioon.<br />
<br />
Koju jõudes tegin teed ja istusin Kristofiga köögis. Kristof rääkis, et kui tema Gazat külastas, läbis ta sama raja nagu mina.<br />
<br />
Igal juhul ei loobu ma oma Gaza tundidest (kuigi ilmselt mul oleks see võimalus).<br />
<br />
Päeva teine pool koosnes teistsugusest reaalsusest. Üle mõne aja sai duši alla minna nii, et veekaotuse hirm oli ... minimaalne. Muidugi, mu salajane lootus sooja vett saada oli ülepaisutatud, nii et reality check 1-2 1-2 ja jääkülm dušš.<br />
Muide, ma olen juba päris osav igasuguste nippide ja trikkidega, kuidas võimalikult vähe vett kulutada või kuidas (jää)külma dušiga hakkama saada. Näiteks täna ma mõtlesin sellele, et <i>thank god </i>et mul üldse vett on.<br />
Muidugi, pärast ikkagi kurtsin, et ma vist ei taha elada pool aastat teadmisega, et järgmine kord näen sooja vett alles Eestis. Bilal oli ka juba korteri omanikule helistanud, kes peaks asja tulema vaatama ja parandama. Muidugi, Bilal ütles ka, et ta ema kolib nädala jooksul välja - seda juttu oleme täpselt kaks nädalat kuulnud.<br />
Seega, kuuma veega on täpselt nii, et <i>in shalla.</i><br />
<br />
Elus ma olen. Karastanud ja puha.<br />
Ainuke mõte on, et hämmastav kui kiiresti võivad normid muutuda. Kui Eestis oli normiks käia iga päev duši all, liguneda ülikuumas vees nii, et nahk pärast punane, siis siin ... laske naerda ... ei juhtu seda vist kunagi. Siin oled sa õnnelik, et sul üldse vett on. Ka külm vesi on hea vesi, sest see on ... vesi.<br />
<br />
Õhtune programm koosnes hoopis pidulikumast poolest - tähistasime Nikiga tubli üheksa aastat koos oldud aega. Seega, pärast jääkülma pesu võtsime suuna linna poole ja läksime söögikohta otsima. Päris pitsabaari ei tahtnud, ent igasugused restoranid ei kuulu praegu meie eelarvesse.<br />
Rainbow street'i lõpupoole jäi aga üks hubane kohvik-restoran silma, menüüd vaadates ei hirmutanud ka hinnad minema ja selge pilt - sinna me läksime.<br />
Vaade Ammanile, mugavad diivanid ja terve trobikond teenindajaid - kõik eranditult mehed. Pärast mehist kõhutäit ja kohvi otsustasime metsikuks minna ja tellisime ka vesipiibu.<br />
Et Jordaanias lisatakse su arvele alati orienteeruvalt 26% (millest 10% moodustab teenindus), oli tegu meie kalleima õhtusöögiga <i>ever</i>. Nagu tegelt ka, <i>ever.</i><br />
Mõlemad leidsime, et kahju polnud millestki ja kõik oli suurepärane.<br />
<br />
Tagasi kodus, on nina jälle tatine ja kaks kampsunit seljas. Et homme on meil vaba päev, siirdun pärastlõunal (sest enne on lihtsalt kõik poed kinni) Ammani pakseima kampsuni otsingutele.<br />
<br />
Oleme elus, oleme õnnelikud.<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-4041550702407607002014-12-17T01:05:00.001-08:002014-12-17T01:05:37.722-08:00Elu õnnelikuim flushimine Ärkasin öösel korra üles ning kuulsin, et keegi käis vetsus - ja veekohin oli ka. See tähendab, et ... et meil on jälle vett! Tõsiselt, elu õnnelikuim <i>flushimine</i>. Muidugi, hommikul kartsin, et äkki nägin unes seda või ajasin midagi sassis, aga et keegi kolistas nõudega köögis, pidi meil vett olema. Kraanikauss oli nõudest umbes juba ning puhtaidki polnud võtta, sest vett ei olnud.<br />Veepõud algas tasapisi pühapäeval, kui lõunal kadus vesi ära. Esmaspäeva hommikul oli asi kindel - tuleb mitu head päeva ilma veeta hakkama saada. Taaskord, tualetis käimiseks jalutad 15 minutit Galleria kaubanduskeskusesse.<br />Aga täna oli vesi (mis on kahtlane, sest veepäev on neljapäeval, mitte kolmapäeval). Kahtlustasime, et viga oli pumbas, et vesi nii vara otsa sai, aga midagi küsima ei hakanud. Kui on vett, siis on. Kogu korteris on pidupäev. Gregor käis pesus, Kristof käis pesus, mina läksin pessu. Ja umbes-täpselt siis, kui pea oli juba šampoonine, kadus vesi ära. Vannitoast oli vaid kuulda<i> "Fuck, fuck, fuck, what am I going to do now!". </i><br />Sain end enamvähem riidesse, juuksed vahused. Gregoril oli toas õnneks pudel vett, millega juuksed suuremast vahust puhtaks saada.<br />Nii palju mu pesust.<br />Niki samas ei jõudnud nii kaugelegi.<br />
<br />
Vahepeal oleme ka kahes pagulaslaagris käinud - minul õnnestus käia nii Gazas kui Sufis, Nikil ainult viimases.<br /><br />Gaza laagrist.<br />Gaza laagrisse saamiseks tuleb kõigepealt taksoga <i>mujjama shammali</i> sõita -<i> the north station.</i> Kogu sellest virr-varrist peab leidma õige bussi, mis sõidaks Jerashi ja sealt edasi Gazasse. Et bussijaama pidin üksidna minema, sain ka esimese linnukese üksinda taksoga sõitmise eest (ajee!!). Bussijaamas torkab üks pisike eurooplane aga väga hästi silma ning kokku ütlesin tublile 15 taksojuhile/marsajuhile <i>la-la,suhkran</i> (ei-ei, aitäh). Leidsin Johanna ja Laima ning ronisime bussi. Buss täitus üle ootuste kiiresti, mis tähendab, et jõudsime ka Gazasse varem kohale. Too päev oli vihmane ning külm, nii et mütsilätu surusin pähe ja salli ümber kaela. Peale selle on mul haigusvimm kallal, mis kergitab õhtuks väikest palavikku ning hommikuti on nina paks otsas.<br />Iseenesest ei olegi aru saada, kas oled pagulaslaagris või väikeses külas/linna äärealal. Pisikesed majad on üksteise otsa ehitatud, tänavad on imepisikesed ning sinna peavad kõik ära mahtuma - autod kahes reas, müügiplatsid ja jalakäijad. Kuna vihma sadas, oli kõik kaetud poriga ning mudajõgedega - ainuke asi, mis vee äravoolu kontrollib, on gravitatsioon. Kuna laagrites on tegu pigem konservatiivsemate moslemitega, ei soovitatud mul noormeestega rääkida (isegi, kui nemad mind kõnetavad ning samuti tuleks neile silma vaatamist vältida). Käisime veel pagaripoest läbi, kuuldavasti pidid seal parimad juustusaiad olema. Koht ise näeb välja kui pime katusealune, kus on üks suur ahi ja mõned metallkonstruktsioonid. Pagarid Jordaania stiilis. Et vihma sadas, oli pagarikoda kinni.<br />
Nii läksime UNRWA (United Nations Relief and Work Agency for palestie refugees in the near East) kontrorisse. Istusime ja hakkasime ootama. Iseenesest keegi ei küsinud, kes mina olen ja miks ma seal olen. Minu jaoks oli tegu niiöelda vaatluspäevaga, kus ma jälgin, kuidas teised vabatahtlikud tunde annavad. Pärast 40 minutit, ühte teed ja Johanna päästmist tualetist (ainult temal õnnestub vist sellistesse olukordadesse sattuda), loobusime. Lapsed ei tulnud kohale, sest vihma sadas (meie mõistes seenevihm, mis siin tähendab ikkagi päris vihma). Jordaanias on nii, et kui vihma sajab, sureb kõik välja. Kõik plaanitu jäetakse sinnapaika ja lukustatakse end oma kodudesse.<br />
Veel enne, kui tagasi hakkasime sõitma, ostsime kohalikult kaupmehelt köögi- ja juurvilju. Gaza laagrist saab neid hea hinnaga ning ma pigem teen oma ostud laagris või kohalikul turul, kui suures kaubanduskeskuses. Veel enne, kui buss Gazast välja jõudis, peatus ka korra ristmikul, et reisijaid peale võtta. Vaatasin aknast välja. Keset mäge, keset mudajõge seisis üks pisike tüdrukutirts, määrdunud jope ja kotiga. Ühel pool isehakanud prügimägi, teisel pool suur mudajõgi. See vaatepilt kummitab veel.<br />Vaesus on esimene asi, mis silma torkab. Gaza laagris on olukord ka hullem kui Sufis, kuna Gaza laagri pagulastel puudub Jordaania kodakondsus (erinevalt Sufi omadest). See kõik on seotud sellega, mis ajajärgul nemad riiki jõudsid (Gaza pagulaslaager loodi hiljem ning selle aja seadusandlus ei näinud ette kodakondsust).<br />
Kokku võttis reis laagrisse ja tagasi enamvähem kaks pool, kolm tundi. Bussisõit sellest ligikaudu tunnike (üks ots), aga kõik oleneb, millal buss sõitma hakkab.<br />
<br />
Sufi laager<br />
Sufi laagris töötame koos Nikiga ja seal õpetame täiskasvanutele inglise keelt. Sufi saamiseks alustame taaskord<i> north stationist</i> sõitu, aga sel korral ootame ligi tund aega, enne kui buss täitub. Seega, sa võid bussile jõuda kenasti kell 10, aga välja võib ta sõita hoopis kell 11, kunagi ei tea. Taaskord, suund Jerashi peale, kus kohale jõudes helistasime autojuhile, kes meile järgi pidi tooma .Hetkene segadus - telefoninumbrile vastanu räägib ainult araabia keelt ning aru ei saa midagi. Ligi astub kohalik kõrvalasuvast poest, et ehk saab ta meid aidata. Muidugi, <i>welcome to Jordan</i> on kohustuslik lause selles vestluses. Pusime ikka ise, helistame Gregorile, et tema helistaks ja kokkuvõttes saab asi aetud. Vahepeal pakub kohalik ka kohvi, muidugi tasuta, sest me oleme külalised siin maal. Palju on kohalike, kes võtavad alati külalised lahkelt vastu - pakuvad süüa, juua, annavad reisinõu ja soovivad vaid parimat. Ääretult sümpaatne.<br />
Autojuht kohal, istume väiksesse, ka juba aastaid näinud minibussi ja sõidame laagrisse. 10 minutit hiljem oleme kohal ja meid tervitavad õpetajad-töötajad. Hakkab ootamine. Kui Gaza laagrist sa ostad süüa, siis Sufi laagris sulle antakse süüa. Nii saime mõlemad kaks falafeli võileiba. Taaskord paistab konservatiivsus silma, noormehed mind ei kõneta, vaid ikka Nikit. Ja kui Niki peaks ümberringi tüdrukute poole vaatama, pööravad nemadki kiirelt silmad ja asuvad kihistama.<br />
Tund algab. 6-7 inimese asemel alustame 3-ga, kellest üks on tõlk. Otsustasime esimesel tunnil keskenduda teiste tundmaõppimisele, et mõista, kui hea on nende praegune tase ning et selgitada välja, mida nad üldse tahavad õppida (sõnavara, grammatika jmt). Esialgu ei tahtnud üks naisterahvas sõnagi inglise keelt rääkida, aga tunni lõpuks üllatas ta meid ning ta sai päris kenasti hakkama. Muidugi, tunni lõpuks oli klassiukse juures tulbi 10 naisterahvast, julgemad astusid sissegi ja ühinesid aruteludega. Näiteks ühines meiega üks laagri juhatajatest, kes esialgu oma inglise keelt häbenes, aga piisava julgustamisega üha rohkem rääkima hakkas.<br />Tundub, et nad jäid rahule ning järgmisel korral on ilmselt ka suurem publik.<br />
Tagasiteel linna jään bussis magama. See sõitmine ja tihtipeale ootamine on natukene kurnav.<br />
<br />
Võrdlusest.<br />
Sufi laager, nagu ka teised vabatahtlikud on öelnud, on rohkem organiseeritud ja seeläbi tundub, et ka nende motivatsioon on kõrgem - eriti täiskavanute puhul. Samas, raske on midagi öelda kahe laagrikülastuse põhjal. See siin on pigem esimene emotsioon ning ei tasu unustada, et Gaza laagri puhul oli ilm vihmane ja kõik oli muda täis ning lapsedki ei ilmunud kohale. Sufi puhul paistis päike, puhus soe araabiamaade tuul ning töötasime ka täiskasvanutega. Eks lõplik pilt kujuneb välja paari lähikuu jooksul.<br />
<br />
Tasapisi pusime ka oma araabia keelega. Kaks tundi on olnud, täna on kolmas. Ja päris siiralt - see on üks keerulisemaid ja raskemaid keeli üldse. Õppisime eelmise tunniga kaheksa tähte selgeks (ajee!), aga ka tähtede puhul on nii, et tähe nimi on üks, hääldus teine, kirjapilt kolmas, neljandaks tuleb see, milline näeb täht välja sõna alguses, siis sõna keskel ja sõna lõpus. Pluss ärgem unustagem, et siin käib kõik paremalt vasakule. Aju on segaduses.<br />Motivatsiooni õppimiseks on küll täiesti olemas, aga keeruliseks muudab see asjaolu, et mul ei ole sõnu mitte millegagi seostada. Ükski sõna ei kõla loogiliselt, ükski täht ei ole tuttav, rääkimata hääldustest. Siiski, alla ei anna ja tundi minnes on alati hea elevus ja ootus sees.<br />
See vist ongi tähtis.<br />
<br />
Eile käisime jälle tequila-kohas. Kuigi tervis on ikka nigel, hakkan ma siin korteris vaikselt hulluks minema. Ikka tahaks teisi näha, välja minna ning natukenegi liikuda, mitte ainult kodus olla. Ja see tequila-koht teeb imesid. Kui ma kodumaal pidin Nikit anuma, et no palun, lähme teeme üks-kaks tantsu, siis tequila-kohas hakkab Niki tantsima juba uksest sisenemisel.<br />Jordaania teeb imesid!<br />
<br />
Jõule planeerime pidada Aqabas, Punase mere ääres (kõigile teile - vesi sel aasta-ajal on seal tubli 22,5 kraadi ja sukelduda/snorgeldada saab ka). Kaks ööd ja kolm päeva kohapeal. Kuigi väga tahaksin ka kõrbe minna, mis sealsamas on, on praegusel aasta-ajal seal piisavalt külm, et kõrbekülastus edasi planeerida. Ööbida kõrbes beduiinitelgis on midagi, mille ma kindlasti ära teen siin.<br />
<br />
Tervis hakkab ka paranema. Neljas päev jookseb, eile käisin apteegis ja ostsin rohtusid. Kuigi siin maal vist Goldrex väga levinud pole, sain mingid tabletid, mis paistavad aitavat. Selgem ja värskem on olla kohe kindlasti. Kartsin muidugi, et mis kassa-aparaat ütleb rohtude peale, aga tabtletid + Strepsils läskid kokku 4,5 JD. <i>Not bad, not bad at all! </i><br />
<br />
Hea tunne on.<br />Mu üheks motivatsiooniks Jordaaniasse tulekuks oli, et leida midagi, mis natukene läbi raputaks ja paneks sügavamalt väärtuse üle järgi mõtlema. Et leida midagi, mida sa ka parima tahtmise juures Eestist ei saaks ning mis oleks ka piisav väljakutse iseendale. Et panna ka end olukorda, kus sul tõesti ei olegi just väga palju, aga millega sa pead hakkama saama.<br />Paistab, et olen õiges kohas.<br />
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-47134575638166184902014-12-13T08:24:00.000-08:002014-12-13T08:26:06.922-08:00Kilekott kilekotis on täiesti okeiAmman ning ilmselt ka kogu Jordaania on maailma kilekoti-pealinn. Absoluutselt kõik läheb kilekotti. Ostad banaani - kilekotti, ostad granaatõuna - kilekotti, ostad teepealt võileiva - kilekotti. Peale selle on ka kõik kiles. Meie madratsid näiteks on veel kiles, nagu oleks ta äsja ostetud, taksode laed (seestpoolt) on kaetud kilega, toolide istmed on kaetud kilega ning tänaval sõidavad ka autod, kus istmed on kaetud kilega.<br />
Ostsin poest sidrunit ja ingverit ja üllatusin - need kaaluti ühte kilekotti (jeee!). Kassas makstes pakiti kilekott sidruni ja ingveriga kilekotti. Siin on kombeks, et kassade juures on teenindajad, kes pakivad ise su kauba kilekottidesse (tavaliselt läheb ühte kilekotti paar asja, ei ole kommet, et kilekott täis pandaks). Kui Niki ütles teenindajale, et meil on kotid olemas, näidates oma kotile, hakkas teenindaja asju sinna laduma. Uskumatu.<br />
Nädalaga oleme korjanud kokku suure kilekoti täie kilekotte. Alguses ostsime ka prügikotte, mis siin riigis täiesti mõtetud on - sul on igal ajahetkel olemas vähemalt kolme kuu varu kilekotte. Nüüd teame.<br />
<br />
Eile tähistasime jõule (mis ilmselt on varasemad jõulud <u><i>ever</i></u>), Selle jaoks pidid kõik riigid küpsetama enda tavapäraseid jõuluroogasid (proovi Jordaanias teha seapraadi, proovi... ). Seega ühinesime saklase Andrese ja austerlase Johannaga piparkookide valmistamisse. Andres on meie mõistes täitsa pleikar, kes käib klubides ja pubides tšikke lantimas (sellest me veel räägime.. ) ning Johanna on veidi uimane ja udupea, aga muidu täitsa armas austerlane, kes siiani räägib "Joaaa, joaaa", mitte "y<i>es-yes</i>".<br />
Plaan oli lihtne. Kell 12 lähevad nemad poodi, kell üks saabume meie ning algab küpsetamine. Kui me kell üks kohale jõudsime, polnud Andres oma pohmaka tõttu end diivanist kaugemale saanud, poest rääkimata. Muide - reedel tasuks unustada ära igasugune poes käimine. Reede on ainus päev, kus mitte miski põhimõtteliselt ei toimi. Meie suures kaubanduskeskuses (nagu meie Ülemiste või Rocca al Mare) oli avatud ainult toidupood ja vist üks riidepood ka. Ülejäänud korrused olid tuimalt kinni. Muidugi, öeldi ka, et pärastlõunal, nii kahe aeg hakkavad poed end siiski avama.<br />
<br />
Kell kaks hakkasime end <i>donwtown</i>'i settima. <i>Downtown</i> on koht, kus unusta ära hügieen, mingisugunegi liikumisruum ja pane end valmis täiesti hämmastavaks kohaks, mis on täis mini-turge ja kauplejaid. Ühes kohas müüdi näiteks tuvisid. Kogu aeg on kisa-kära, hingates tunned ainult autode heitegaase ning jumala pärast, looda, et sel ajal ei sõida kiirabi sireenidega mööda. Elu õpetab, et see pole meeldiv kogemus (sireenid huilgavad, keegi kiirabi mööda ei lase ja lärm on nii suur, et kõrvadel on valus). Puuvilja turule sisendes (sest tänavalt paistab, justkui oleks üks väike putka, aga sisse astudes avaneb terve staadionijagu putkasid, mis kõik on koondunud plekist ja kes teab millest veel valmistatud katuse alla. Ole valmis nügimiseks, araabiakeelseks karjumiseks ja meil näitkes õnnestus kuulata, kuidas kari mehi laulma hakkasid, <i>No idea</i>.<br />
Tubli tunnike hiljem olid meil enam-vähem asjad olemas. Tunnike, sest Johanna käis pidevalt kinke vaatamas ja alati oli kusagil midagi, mida oli vaja näha. Eestlaslik kellast kinnipidamine ning panustamine sakslaste ja austerlaste täpsusele, ei toonud mitte mingit edu.<br />
Tagasi korteris, hakkasime küpsetama. Tulemuseks olid piparkoogid, mis olid transformeerunud küpsisteks. Enamvähem kell 17.30 lõpetasime. Teised jäid veel rohkem hiljaks, haha (kell 17.00 pidi pidu algama).<br />
Meil kõigil oli käinud ka<i> secret santa</i> - loosiga nimi ja kink 2 JD eest. Jooksime reedel mööda poode (mis kõik kinni olid), aga asjad saime aetud. Ana sai endale superhealt kit'i sidruni, ingveri ja eesti mahesnäkkidega ning mina sain salli, mille ma tegelikult ise endale välja valisin (minu <i>secret santa</i> oli niivõrd kaval, et küsis <i>downtownis</i>, missugust salli ma soovitaksin) ja mis on absoluutselt suurepärane :). Kuna ta oli eelnevalt ostnud kingi noormehele, ei osanud ma midagi kahtlustada ka. Miks mina kingi sain? Sest Johanna lasi mul välja valida kingi, mille tegelikult kinkis mulle Dins (Johanna lätlasest noormees, samuti vabatahtlik). <i>Well done, well done! </i><br />
<i><br /></i>
<b>Doriane.</b><br />
Doriane on prantslane, kes kolm kuud tagasi, Ammani jõudes ei rääkinud pea sõnagi inglise keelt. Nüüd räägib võrreldes sellega suurepäraselt ja temast saab aru (mis on peamine). Muidugi, ma ei suuda kunagi unustada tema prantsuse aksenti, "ui gõo dü dö büüüs, iees?"Doriane on moslem (vanemad kristlased) ning ei peaks iseenesest jõule tähistama, aga te oleks pidanud nägema, kui elevusse võib 2 JD kink inimese ajada. Terve õhtu rääkis ta ainult kinkidest, kiirustas takka ja ei jõudnud ära oodata, mil enda oma kätte saada. Isegi väikesed lapsed ei ole niivõrd elevuses kingitustest, kui oli Doriane.Seega, nüüd on tema meie jõulumeeleolu. Ja nii ta istus seal, õhtu otsa, näris küüsi, tammus edasi-tagasi ning proovis kõiki veenda, et kingitused on esimesed asjad, mis on vaja kätte anda, kohe kindlasti!<br />
<br />
<b>Gregor.</b><br />
Gregor on meie korterikaaslane, sloveenlane, kes on alati väga tõsise olemisega. Ei räägi palju, on väga põhimõtteline tüüp ning kui sa talt midagi küsid, siis enamasti algab vastus "It depens ... ". <i>No shit. </i><br />
Aga eile oli Gregor purjus ja meile meeldib purjus Gregor, sest siis ta isegi naeratab ning on valmis ka tavapärasteks vestlusteks. Ta isegi kihistas korra, nagu väike tüdruk. Seega - purjus Gregor on äge. Kuna ta joob harva, ei ole see ka väga kallis lõbu - paaris viskiklaasist või Jägermeistrist piisab. Muidugi, ega mul ei ole ka kaine Gregori vastu midagi, ta on täiesti okei. Aga näiteks koos temaga töötada ma ei suudaks, ilmselt (Kristof juba ütles, et tema suurimaks väljakutseks siin, Jordaanias, on Gregor). See ülim põhjalikkus ja absoluutselt igasuguse paindlikkuse puudumine. Peamine põhjus, miks Gregor ei tahaks siit korterist välja kolida on asjaolu, et ta just sai enamvähem selle ümbruskonna selgeks - kuidas poodi minna, kust takso võtta jne. Ja selline asi tekitab minus pigem vastakaid tundeid, tõsimeeli.<br />
<br />
Õhtu edenedes saime siiralt, väga siiralt pisarateni naerda. Süüa oli rohkem kui jaksaks, lisaks toodi suur šokolaadikook (Laumal, meie koordinaatoril oli ka sünnipäev eile) ja kõik oli tip-top. Kuni järsku öeldi, et kõrvalkorteris (kus elasid ka meie vabatahtlikud) on suur seltskond, kes pidutseb, ühtegi korterielanikku aga polnud. Ja usu või mitte, aga korteri oli üle võtnud mingi seltskond (kes ilmselt tulid koos Laumaga, aga kelle Lauma unustas kaasa võtta, kui lahkus), kes jõid, suitsetasid ja lärmasid igal muul moel.<br />
Vahepeal läksid korteri kohalikud elanikud (ehk vabatahtlikud) ütlema ka, et no kuulge, pange vähemalt muusika vaiksemaks, aga selle peale naerdi lihtsalt. Nii, et põhimõtteliselt okupeeriti korter ning keelduti lahkumast, küll aga tuli sinna vahepeal veel inimesi juurde ja no täitsa ... et kuidas see võimalik on?<br />
Ammanis on.<br />
Sellel samusel peol oli ka üks tüdruk, kelle Andres ühel päeval oli baarist kätte saanud ja no teate küll (Andres muidugi ütles, et see oli tema kolmas valik tol õhtul). Muidugi, kui me sellest teada saime, jooksis kogu meie seltskond vaatama, et kes ta selline on, see tüdruk (Katie oli teda varasemalt kirjeldanud kui ... kui huvitavat inimest, jah, ütleme nii). Päris käsi südamel, kui ta suu lahti tegi, siis mul oli tükk tegu, et end tagasi hoida. Kõigepealt, et ma lihtsalt ei purskaks naerda ja suudaks teda tõsiselt ka kuulata ja teisalt, et ... mul oli tõeline tahtmine teda aeg-ajalt katsuda ja küsida <i>"are you real?!"</i><br />
Ühesõnaga, liiga palju välimuse peale mänginud tüdruk, kes rääkis umbes sellist keelt, et <i>"OMG, that was like soooooooo awkward and I was like, OMG, so awkward"</i>, oma hobusesabaga vehkides ja silmi pööritades. Probleem oli selles, et ta magas oma toakaaslasega ning nüüd on olukord ikka niii imelik. <i>No shit.! </i><br />
Jep, täitsa päris värk.<br />
<br />
Palju me seda ei kannatanud, et mismõttes astutakse põhimõtteliselt suvalisse korterisse sisse ning hakatakse pidu panema. Nojah, Jordaania absurdid, ma ütlen.<br />
Nii, et meie panime joped-pusad selga ja jalutasime esimese ringi juurde, et taksot leida. Läbi vihma, sest õhtul läks äikeseks.<br />
Koju jõudes oli tunne, nagu oleks basseini astunud. Mitte, et väga märg oleks kõik olnud, aga selline kloorihais lõi kopsudesse, nagu 1990ndate ujulates olid. Tädi oli koristanud. Klooriga. Kõike.<br />
Hiljem sattusime sellest rääkima ning kui ütlesime, et näiteks Euroopas on selline asi keelatud, vastas Bilal, et kultuurilised erinevused.<br />
On vist küll, jah.<br />
<br />
Varahommikul ärkasin selle peale, et tädi kõrval toas kogus kurku röga, et see välja sülitada. Korduvalt.<br />
Kõige halvem äratus <i>ever</i>.<br />
<br />
Hommikupoolikul käis uksekell. Kristof vastas fonoluku helinale ja polnud õrna aimugi, kes tulla võiks. Seega - no ei lase tuppa (meil on korra käinud kreemimees ukse taga, kes müüb näokreeme). Mõned hetked hiljem astus tuppa korteri omanik. Eakam härra, kuigi kohalik, aga väga hea inglise keelega oma ea kohta (pärast tuli välja, et ta elas 15 aastat USAs). Ta tuli kontrollima, kas meil on kõik okei ja kas on midagi vaja. Mõned hetked hiljem, kui omanik oli tädiga omavahel rääkinud, läks jutt sujuvalt üle rahale, mida me maksnud pole. Ei üüri, ei midagi. Kahtlustan, et tädi võib-olla kurtis siin eurooplaste pihta.<br />
Aga põhimõte on selles, et mina ja Niki ei peagi maksma. See on Lauma asi ajada ning Lauma on meile korduvalt öelnud, et tema ajab rahaasjad ise Bilaliga korda. Ja kuigi üle päeva räägitakse siin majas rahast, ei saada aru, et meie ei tegele korteri rahakuludega. Meil on konkreetselt oma söögiraha, taskuraha ja transpordiraha, Vsjo. Ei midagi rohkem, ei midagi vähem.<br />
Pärastlõunal käis ka Bilal uuesti mingeid rahaasju küsimas, seega oli lihtsam juba Laumale helistada ja asjad korda ajada. Kogu aeg mingi rahajutt.<br />
Muide, kõik tahavad Jordaanias hakata miljonärideks ja kõik õpivad Jordaanias insenerideks. Konkreetselt, sul ei ole mõtet enam kelleltki küsida, et mida nad õpivad - insereniks õpivad, see on juba ette teada.<br />
<br />
Kokkuvõtteks on meil vaja esitada abielutunnistus korteri omanikule (sest et me oleme ikkagi araabiamaades ja mismõttes noormees ja neiu, niimoodi, ühes toas elavad).<br />
Kui keeruline võib olla ühe kuradima toa saamine Ammanis (ärgem unustagem saagat iraaklastega, kes esialgu ei kolinud meie toast välja ja siis ei tahtnud nad ka kortertist välja kolida),<br />
Aga <i>landlord </i>ütles, et meil ei tule temaga mingeid probleeme, sest tema teeb lihtsalt äri, ta pole ahne.<br />
Okei, ju siis, kui sa nii ütled.<br />
<br />
Täna tegime ka pitsat sloveenlastega. Superäge!<br />
Ja veel superägedam on see,et me saime täna oma riideid pesta! <i>Fakkjaa! </i><br />
Ning lõpuks tõime poest ära ka nõudepesuresti, millel nõusid kuivatada. Kahe korrusega ja puha, vinks-vonks värk, ma ütlen.<br />
Täpselt nii palju ongi Ammanis õnneks vaja - ühte nõudepesuresti ja köögirätikuid.<br />
<br />
Tädi pidi see nädal ära minema. Homme on pühapäev.<br />
<br />
Ja homme on meil ka esimene laagripäev. Mina sõidan koos Laima ja Johannaga Gaza laagrisse, Niki aga koos Kristofi ja Gregoriga Suf'i laagrisse. Meile suureks üllatuseks on meid Nikiga ka koos ühte laagrisse tööle pandud, me olime päris kindlad (ja isegi vist soovisime natukene), et meid ei panda kokku tööle. Muidugi, töötame täiskasvanutega (laste puhul on ikka, et mees töötab noormeestega ja naine tüdurkutega). Põnevus on suur!<br />
<br />
<b>Teadaanne.</b><br />
<b>Ma julgen teile kinnitada, et eile kolisid kaks iraaklast korterist välja ja me hakkame saavutama juba mingeid lubadusi-kokkuleppeid ja tasakaalu! </b>Muidugi, kui Kristof seda meile ütles, ei suutnud ma seda uskuda. Mismõttes nad tegelikult ka ära läksid? Kontroll aga tuvastab, et jah, läinud nad on.<br />
Täna oleme enamuse päevast kõik elutoas tšillinud, siin on nüüd nii mõnus!<br />
<br />
<i>Kuigi, olgem ausad, ma olen natukene pettunud, et me ise ei kolinud, oleksin pigem seda varianti pooldanud. Samas, igal asjal on omad plussid-miinused ja ma saan kenasti hakkama ja siin ei ole üldse halb, eiei. Ja kui tädi ka veel ära läheb, siis on äkki kõik täiesti tip-top. Who never knows! </i><br />
<i>Täna tahtis ta mulle vist baklažaanide küpsetamist õpetada. Ma olin just leidnud oma töömojo ja fookuse paika, nii et ma naeratsin ja kõndisin köögist ära, jättes ta oma pooleldi kooritud baklažaaniga mulle midagi </i><i>seletama. </i><br />
<i><br /></i>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Meie eilne peolaud. Pildilt on puudu ainult meeletult suur šokolaaditort ning ahjus tehtud kartul rosmariiniga. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsLNnYEAhLWB4s_c4Jqo4JltwGMm2xhzKQA0nrXBiYdB9WbMM3oPe1jhiBbY4oM0LXaHO5USHnrr1kS92KVUknfsM06AWNe9Rc5x2vDxXo4I91fAHyCVOe-UpofUA0B0Fv_-veVP_mLR4/s1600/DSC_0892.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsLNnYEAhLWB4s_c4Jqo4JltwGMm2xhzKQA0nrXBiYdB9WbMM3oPe1jhiBbY4oM0LXaHO5USHnrr1kS92KVUknfsM06AWNe9Rc5x2vDxXo4I91fAHyCVOe-UpofUA0B0Fv_-veVP_mLR4/s1600/DSC_0892.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Laibakari. Pärast toiduorgiat ei tundnud keegi meist hästi. Aga hei - see oli jälle üks põhimõtteliselt tasuta toidukord, mida sa siin olles hindama hakkad!</i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeklVZwQft19yj7dL4osaJsm-Vr1zKyN0BitoOowJngGDHihB6OJbzLROR_DCy8R7k4jEhVgw9-O26M2Tu4SJzrvD1O-KBqayA4XeOI1UboJgIpBtzWlZEFiwcGumHNytI54g26e0-D1k/s1600/DSC_0897.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeklVZwQft19yj7dL4osaJsm-Vr1zKyN0BitoOowJngGDHihB6OJbzLROR_DCy8R7k4jEhVgw9-O26M2Tu4SJzrvD1O-KBqayA4XeOI1UboJgIpBtzWlZEFiwcGumHNytI54g26e0-D1k/s1600/DSC_0897.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Jordaania stiilis kodutehtud pitsa. Peal on mingi ülikahtlane juust, aga arvestades, kui kallid siin riigis piimatooted on, ajab see ülikahtlane juust ka asja ära. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXhJEQ268U-pXOFaypexjmgar2ArbOjaN11bT9YwMM_5MAnKt_azWopEZmwZ5CUgYQj7DecXqjot3i7oSwBhetmIXv_sH4vJkxZ0xzb-hx7eThSB-BlfsXBnWexqq6FqS_Z9AUT_AeIuI/s1600/DSC_0900.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXhJEQ268U-pXOFaypexjmgar2ArbOjaN11bT9YwMM_5MAnKt_azWopEZmwZ5CUgYQj7DecXqjot3i7oSwBhetmIXv_sH4vJkxZ0xzb-hx7eThSB-BlfsXBnWexqq6FqS_Z9AUT_AeIuI/s1600/DSC_0900.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<br />
<br />Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-4796691880126556172014-12-11T12:57:00.000-08:002014-12-11T12:57:04.407-08:00Muide, teil on varsti jõulud.<br />Meil ka!<br /><br />
<div style="text-align: center;">
<i>Armast pühade meeleolu! </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggAcqTEHsGWbss3ZgX5UGCuD0-qlg8NO0Z2u3sJo9MVpeHk6Nvr7PlrhAg-8__IYmNANxbuuzNCn5-KKqaiUs4NfZM5BGpRfBqoh-BSr8dNhyzqvLrb0YhuksdfgxddYq62AHV3FIpDA8/s1600/DSC_0654.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggAcqTEHsGWbss3ZgX5UGCuD0-qlg8NO0Z2u3sJo9MVpeHk6Nvr7PlrhAg-8__IYmNANxbuuzNCn5-KKqaiUs4NfZM5BGpRfBqoh-BSr8dNhyzqvLrb0YhuksdfgxddYq62AHV3FIpDA8/s1600/DSC_0654.JPG" height="400" width="223" /></a></div>
<i><br /></i>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-76926842614181566402014-12-11T12:41:00.003-08:002014-12-11T12:43:56.088-08:00<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Et vahepeal oleme
kas meie ära olnud või Internet, on juba tekkinud esimene paus. Paus aga
tähendab seda, et postitus tuleb pikk. <b>Niiet, popcorn ja coca-cola, mina olen
teid hoiatanud!</b><o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Nädal algas
sõiduga Surnumere äärde, kus pidi toimuma meie kahepäevane <i>on-arrival
training</i>. Sõidutas meid kohale väike kollane araabia disko-buss. Millegi
pärast püüavad kõik autod end ehtida tuledega, mis autode juurde ei käi. Nii
oleme näinud suunatulede asemel vilkuvaid kollase-oranži-punase-rohelise
kirjuid ringe, pikki roosasid helendavaid pirne (need torupirnid, pikad) ja
autode alla paigutatud punaseid vilkureid, mis asuvad tööle tagurpidikäiguga.
Selline värk siis. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Buss võttis suuna
Surnumere poole ja mina lükkasin klapid pähe ja pilgu välja. Linnast väljas,
hakkas mägiralli pihta, ikka üles ja alla, alla ja üles nii, et kõrvad
praksusid. Mäed ise on peamiselt kivi-liiva segused, paari kuivanud
rohupuhmaga. Kõrb, noh. Aeg-ajalt jäid küll silma koopad, mis kividesse
uuristatud olid ning mille ukse ees vaipadel ilmselt beduiinid istusid. Väike
šokiteraapia minu euroopa-mõistusele. Jah, nii ongi. Lisaks koobastele jäid
silma veel telgid, kus tundus ka, et inimesed sees elavad. Siin-seal jalutasid
kitsekarjused eeslitega, kitsekari järgnemas. Taaskord, täiesti teine maailm
kui meil seal, Eestis. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Kohale jõudes
vajus kõige otsesemas mõttes karp nii lahti, et kõik pidid oma alalõuad ise
maast kokku korjama. Hotell suurte <i>apartment</i>’idega, suured terassid
vaatega Surnumerele ja Jeruusalemma mägedele, suured voodid ning palmid sisehoovis ja kaks
basseini. Ilmselt käisid ka kõik mitu korda duši all, sest kuigi väidetakse, et
<i>you can’t have it all</i>, siis jah, saab küll! Dušš, kus on nii kuum vesi
kui ka igati arvestatav veesurve, on selleks parim näide! <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Mis seal ikka.
Pikendasime basseiniprogrammi tööprogrammi arvelt lubadusega, et kogu tegemata
töö saab Ammanis tehtud. Saabki. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Basseinid olid
suurepärased. Istud seal, kuumas vees ja vaatad. Vaatad mägesid, vaatad
Surnumerd ja vaatad … kuidas vana beduiin veel vanema eesliga kitsi karjatab
või kuidas kaks last hurtsiku ees mängivad. Aeg-ajalt käiakse ka põllu peal
kontrollimas, et kas saaki ikka on. Enam ei olnud üldse nii hea seal basseinis
olla. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Toidukorrad olid
inimeste peale ära jagatud, et kes mida valmistab. Millegipärast arvati, et ma
oskan süüa teha ning õhtusöögi toimkonnas ma olin. Nii ma seal seda tšillit
puhastasin, pärast pesin veel kõik nõud ja käed hoolikalt üle. Aga kui õhtul
läätsesid ära võtma hakkasin….Vuuuh! Kägaras vannitoa põrandal, nagu oleks kogu
kaun silma torgatud. Suht robocopi tunne oli. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Hommikul juhtus
sama asi. Ja mu ainuke mõte oli, et <i>fakk</i>, Keku, sa oleks pidanud
silmaopi ära tegema. <i>Oh well.</i> <br />
Nüüd on korras.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Muide, Surnumere
äärde me ei jõudnuki. Planeerisime seda teha teise päeva hommikul, aga äike,
mis sel ajal oli, seda me ei planeerinud. Mingi hetk käis selline mürin, et
Niki väidab, et tõusin voodist püsti, ütlesin „Vot see lõi kusagile sisse!“,
vaatasin aknad üle ja läksin magama tagasi. Ei mäleta, ei tea, pole olnud. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Ja veel. Võib-olla, äkki läbi mõne juhuse või joppamise tasuks vana-aasta õhtul silma peal hoida ka TV3-l, Ei kinnita, ei lükka ümber. <i>Just sayin'</i>. </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Tagasitee algas
sellega, et buss tuli Jordaania aja kohaselt õigeks ajaks kohale, ehk siis 45
euroopa minutit hiljem. Bussijuht oli kaasa võtnud ka kaks tüdrukutirtsu, kes
esiistmel askeldasid ning vahepeal meid uudistasid. Muide, bussijuht ise oli
ülimalt võimekas – samal ajal, kui ta oma tütardega tegeles, õnnestus tal ka
telefoniga rääkida ning bussiga sõita. Ning ma olen päris kindel ,et ka paar
suitsu teha. See suitsetamise reegel siin – ma arvasin, et ma sain sellest aru.
Et noh, igal pool. Aga see muutub üha absurdsemaks. Sõites tavabussiga ühest
linnast teise, võivad inimesed bussis (meie mõistes Tallinn-Tartu bussis)
suitsu teha. Aken tõmmatakse lahti ja anna aga tuld. Uskumatu. <br />
Vahetult enne Ammani käis bussis jube litakas, buss vajus viltu ning järgnes
kolin. Täpsustan üle, et siinkohal ei pidanud bussijuht vajalikuks seisma jääda
ning asja kontrollida, vaid edasi sõita. Nii 10 km hiljem leidsime tee-äärest
rehviparanduse ning järsku olime seltskonnaga kusagil maantee ääres. Jah, üks
rehvidest oli tõesti puru. Aga sõitu see ei takistanud, kuna antud tüüpi bussil
on topeltrehvid. Ehk siis – kui vasakpoolne puru läheb, ajab asja ära ka
parempoolne. <br />
Rehvivahetuse ajal tulid tüdrukutirtsud mind uudistama. Tubli aksendiga küsiti
mu nime. Keku. Küsiti uuesti. Keku. Nad olid armsad ja täpselt oma vanusele
häbelikud, sest pilti nad ei lasknud teha. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Kõik kohalikud,
olgu need taksojuhid, poeomanikud või tänaval möödujad, ütlevad sulle alati <i>„Welcome“.</i>
Iga vestlus algab ja lõpeb sellega. Kohalikud lapsed aga küsivad alati <i>„How
are you“</i> või <i>„What is your name?“</i>. Inimesed on lahked siin. Muidugi,
eks meid uudistatakse ka pisut, aga siiani on see pigem positiivne uudishimu
olnud. Eks taksojuhid püüavad meid pisut tõmmata ka, küsides 1-2 JOD kõrgemat
hinda, kui asi väärt on. Meile on põhjalik tutvustus hindade osas olemas ja
siiani oleme vaid ühe korra vesipiibuga tõmmata saanud. Tol hetkel me ka
teadsime, et see hind on absurdselt kallis, aga noh … ega me ei viitsinud ka
kaugemale jalutada. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Surnumere äärest
tagasi jõudes ei olnud meil kodus ei Internetti ega vett. Veelimiit oli täis ja
kõik, rohkem ei saa kusagilt. Ehk siis tualett jääb seisma, köök jääb seisma,
vannituba jääb seisma. Hambaid saame õnneks pesta kanistrivee ehk joogiveega. Internetti
polnud, sest Bilal unustas arve maksta. <br />
Hämmastav, kui kiiresti võib harjuda olukorraga, et tualetis käimiseks pead
jalutama lähimasse kaubanduskeskusesse. Ilmselt on see ajutine olukord, sest
hetkel on siin ikka veel kaheksa inimest. Kuigi iraaklastele anti väljakolimise
tähtajaks tänane päev, tunnevad nad end hetkel väga mugavalt elutoas ja noh,
Bilal ütles et ärgu me muretsegu (</span><i>never trust an Arabic, when he says
„don’t worry“</i>).<span lang="ET"> <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Jordaanias võid
üldse igasugused turvanõuded prügikasti visata. Ma pole mitte ühtegi inimest
näinud, kes kasutaks turvavööd, autod on ülerahvastatud (ka meid tõi takso nii
koju, et autos istus kokku 6 inimest), sealhulgas ei kasutata turvanõudeid ka
laste puhul. Kõik on nii, nagu ise tahavad, nii lihtne see ongi. Ja nagu
öeldud, igapäevane duši all käimine jääb sellesse aega, kui me Eestis oleme.
Siin ei ole see lihtsalt mõeldav. Nii on. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Teisipäeva õhtul
tegime Ammani suurima avastuse – <b><i>the secret life of Amman</i></b>. Meid
kutsuti kusagile </span><i>tequila</i><span lang="ET"> kohta. Ja see, mis vaatepilt seal avanes …. Ma arvan, et me leidsime
eraldi maailma Lähis-Idas. Sala-euroopa, või midagi sarnast. Valdava enamuse
moodustaid noored üle maailma, nii Austraaliast kui ka Inglismaalt ja ilmselt
umbes paarikümnest kohast veel. Oli ka kohalike, peaasjalikult just mehi. Kui
tänavapilt on täis kaetud naisi ning tagasihoidlike naeratusi, siis sealt
võisid leida kogu maailma … khm, seksuaalsuse? Kaks täiesti suvalist inimest,
kes üksteist ei tundnud, võisid tantsupõrandal teha liigutusi, mida tavainimene
võiks näha ilmsel vaid pornofilmist. Inimesed jõid, tantsisid, naersid,
suitsetasid (jep, igal pool võib suitsetada) ja kohe heaga võisid ära unustada
väljendi <i>personal space</i>. Seda lihtsalt ei olnud. Olles nädal aega
hoolikalt mõelnud-kaalunud, mida kanda, mida mitte, siis seal ei olnud sel
mitte mingisugust tähendust. Naised olid üles löödud, mehed jõid (ka kohalikud,
nemad nimetasid end halbadeks moslemiteks), igasugune puudutamine oli okei.
Seisime Nikiga ja mõtlesime, et kuhu kurat me sattunud oleme. <br />
Täiesti vastupidine maailm, mis siin muidu on. Ja see on peidetud Pariisi ringi
juures, <i>tequila</i>-baaris, kus <i>gintonic </i>ja õlu maksavad mõlemad 5
JD. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Politseinikud on
siin ägedad. Oleme kuulnud lugusid, kuidas politseinikud aitavad alati (näiteks
Surnumere ääres tõi politseiauto meie vabatahtlikud mere äärest ülesse hotelli,
kuna jala oleks raske ülesmäge tulla olnud). Kui tequila-kohast lahkusime, olid
tänavatel vaikus. Okei. Taksosid pole. Läksime politsei käest uurima, et kuhu
suunas võiks jääda Rainbow street (põhitänav, kus ilmselt saaks igal ajal kahe
sekundi jooksul takso). Et ta ei teadnud ka ise päris täpselt, palus ta meil
oodata ning kui taamal takso paistis, oli politsei see, kes meile takso peatas.
Muidugi, politsei peale peatusid ka need taksod, kus juba reisija peal oli.
Ikkagi politsei. Ja koju me saime. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Muide, meil on
juba ka esimene araabia keele tund olnud. See on täiesti vastuvõetamatu, kui
raske võib üks keel olla. Tund aega õppisime peamiselt ütlema tere hommikust,
tere õhtust või kuidas läheb. Puhtalt hääldust. Ma ei kurda enam mitte kunagi
selle üle, kui raske vene keel on. Proovige araabia keelt. Nüüd ma õpin iga
päev natukene, kordan vanu asju üle, tuletan meelde. Tuimalt, iga päev. Mis
siis, et järgmine tund on alles esmaspäeval ning kodutöid meil pole. See on
lihtsalt uskumatult keeruline. <br />
Järgmine tund pidime hakkama tähti õppima. Ma suren ära.<br />
Motivatsioon on täiesti olemas ja tõesti tahaks, aga ilmselt tõesti suren ma
enne ära. <br />
<br />
Ja jõudsime tänasesse.<br />
Täna sõitsime Madaba-sse. Tunnikese kaugusel Ammanist on üks tudengilinn
Madaba, mis on ilmselgelt täis muuseume-kirikuid. Bussidega sõitmisel on siin
selline reegel, et buss ei hakka enne sõitma, kui buss pole täis. On mingid
umbmäärased kellaajad, aga buss ootab, kuni buss täis on. Keegi ei tea, millal
see juhtub. Ja bussil pole maksimumpiiri – tuleb nii palju inimesi, kui vähegi
peale mahub. Olgugi, et nad peavad seisma, kükitama või kusagil kägaras olema.
Nii on. <br />
Jõudsime Madabasse. Grupp eurooplasi kusagil Jordaania linnas on ilmselt
maksimum-tähelepanu. Jalutasime läbi sealsed kultuuriväärtused (peamiselt
mosaiik ja kirikud) ning pärast kõiki muuseume-kirikuid ning ühte kanavõileiba
(rohkem nagu rullkebab), leidsime kolm taksot, kes olid valmis meie seltskonda
Mount Nebo-sse viima. Piibli järgi koht, kus Mooses Püha maad nägi ning kus
Mooses ka suri. <br />
Taaskord, uskumatud vaated lihtalt igal pool. Ühe üpriski lameda riigi pinnalt
tulnuna ei oska arvestadagi, et kusagil mäed on. Ja kõrb. Mäed ja kõrb.<br />
Jalutasime ka ühe mäe tippu (aega oli piisavalt, taksod pidid tunni pärast
meile järgi tulema). Tuul üritas küll seljakottigi ära kiskuda, aga tippu me
jõudsime. Täiesti lummav ja unustamatu. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Esimese
kiriku-muuseumi juures uudistades, kuulsin, kuidas neli kohalikku neidu
kihistasid. Lihtsalt vaatasid meie poole ja kihistasid, lõpuks oli ka tagasihoidlik
„<i>Hello!“.</i> Tervitasime neidusid vastu ja neidudel jälle nii põnev. Neiud
olid umbes 18-20 aasta vanused Mosaiigi ja Restaureerimise Ülikooli tudengid
(jep, see on päriselt ka olemas). Seejärel oli viisakas vestlus, et kust me
pärit ja kuidas meil läheb, kuni nad täitsa punastama hakkasid. Ebalevalt
uurisid, et kas nad võivad mult midagi küsida. No ikka võib (ma ei pea ju
vastama, kui ma ei taha, hah!). Neid tahtsid teada, mis näokreeme ma kasutan,
nad tahaks ka neid kasutama hakata, sest mul pidi ilus näonahk olema. BUUYA! <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Tagasi Ammanisse
jõudes ei toonud buss meid küll päris sinna, kuhu nad pidid, aga see-eest
leidsime suure turu koos kogu värske kraamiga, mis maailmas olemas on. Sellest
on küll tohutult kahju, et meil siin kodu juures pole turgu, vaid on lihtsalt
poed ja keskused. Turul šopatud, tagasi koju. Kuigi nüüd on Internet olemas
ning täna oli ka veepäev (jess, me saime uuesti vee!), oli õhtul juba esimesed
probleemid veega (<i>fakk,</i> meil pole jälle vett). Bilal unustas veearve
maksta ning alates tänasest on siin ka nädalavahetus. Mingid kraanid küll
töötavad, aga mingid enam ei tööta ka. Seega, elame-näeme. Ilmselt läheb ka
kolimiseks, sest mingisugustest tähtaegadest ja kokkulepetest pole siin küll
märkigi. <br />
Nüüd on juba tunne ka, et kuulge, aitab, läheme minema. Siis on asi selge, asi
paigas ja me ei pea jälle järgmist tähtaega ootama, mil kõik selgeks saab. Ma
ei tea.<br />
Eks sel kohal on omad plussid (avar elutuba, terass, just õppisin ära, kuidas
siia taksoga saada ja kus siin poed asuvad), aga omad plussid oleks ka teisel
kohal (lähemal teistele, rohkem omaette ja vähem ülerahvastatud). Ja ma tean,
et üks sloveenlastest ei tahaks üldse ära kolida ning ilmselt ei saaks ka meie
kahekesi Nikiga ära kolida. Mis seal ikka, elame-näeme.<br />
<br />
Kui Eestis olin omadega kohati väga puntras ja koguaeg oli mingi paanikahäire
peas, kogu aeg oli vaja midagi teha või kusagil olla, siis siin on küll, et
noh, <i>in shalla</i> (kui jumal nii tahab, siis nii on). Täieti <i>no-stress</i>
ühiskond (muidugi, ma pole veel oma õpetaja tööd siin proovinud ning olgem ausad,
kui palju sa nädalaga ikka siin aru saad, mis toimub). Inimesed on siin nagu ..
nagu päris inimesed. Elavad oma elu ja ajavad oma asja ja nii ongi. Kõik. Ja
see kaos, mis siin kohati on (aga mis on organiseeritud kaos, nagu ma nimetan),
on päris hea pingemaandaja. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><br />
Minu OCD saab siin korralikult peksa. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<b><span lang="ET">Õpinurk:<o:p></o:p></span></b></div>
<div class="MsoNormal">
<b><span lang="ET"><br /></span></b></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Kaubanduskeskustes
ei otsita mitte ainult sisenejaid läbi, vaid ka autosid, kes keskuse parklasse
sõidavad. <b>Tuus!</b> <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><b><br /></b></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET">Osadesse
baaridesse-pubidesse sisenedes peaks sisenejate seas olema võrdselt tüdrukuid
ja poisse. Ei, ma ei tea, mis värk sellega on. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<i><span lang="ET">In shalla</span></i><span lang="ET"> – üks ägedamaid väljendeid üldse.
Põhimõtteliselt tähendab see meie mõistes, et eks elu näitab. Otseselt aga, et
kui jumal soovib, et nii läheks, siis nii läheb. Kasutatakse absoluutselt igal
pool. Nii, et kui asi pole kindel, või „vaatab“, siis <i>in shalla</i>. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET"><i>Meie Surnumere-hotelli üheks vaateks olid sellised mäed. Aeg-ajalt silkasid sealt mööda kitsed-lambad, karjus eesliga ning kõige lõpus loivas ka koer. </i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_qW-dCwFUyvezTLfIKn8FPEo4z730QMzQbuuHOeyLznGNiyZIt8Kr1fMSYo1Du6u7RbZdERvJji0c49QktR3tykxyAITpm873yZANDeHZyuh54GBTuucevBdMxDEWjccwzB8PG4u5tRs/s1600/DSC_0729.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_qW-dCwFUyvezTLfIKn8FPEo4z730QMzQbuuHOeyLznGNiyZIt8Kr1fMSYo1Du6u7RbZdERvJji0c49QktR3tykxyAITpm873yZANDeHZyuh54GBTuucevBdMxDEWjccwzB8PG4u5tRs/s1600/DSC_0729.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Surnumere-hotelli vaade terrassilt. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjumTYI0CkGbUi0R2fvS5i7-9ARAg_s8ykPxXAC1rp8FmvawmgGcKv8picWL_7iruAEPxa02yP7AtiplK7N_uvvzZXTdKDD_BB9iGA1ROyRrp_yhD8zo9hXclav1h5Y9HQMfE9tYTP_hP8/s1600/DSC_0744.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjumTYI0CkGbUi0R2fvS5i7-9ARAg_s8ykPxXAC1rp8FmvawmgGcKv8picWL_7iruAEPxa02yP7AtiplK7N_uvvzZXTdKDD_BB9iGA1ROyRrp_yhD8zo9hXclav1h5Y9HQMfE9tYTP_hP8/s1600/DSC_0744.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<br />
<i>Jõudsime lõpuks duty-free poodi. Duty-free poes saab iga inimene käia korra, vähemalt kahe nädala jooksul alates riigi sisenemisest. Aga kui oled blond ning siniste silmadega (nagu taanlased), võid käia ka kaks nädalat ja 1 päev hilje. Lubatud kogused: 10 pakki suitsu, üks kange alkohol ning 4 purki 0,5l õlut või 6 purki 0,33l õlut. Meie varud on meie toa kapis peidus. Naljalt siin tädi juuresolekul juua ei julge. Bingo küsimus - miks on meil rohkem õlut kui lubatud?</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq3lcCdZShSt1x3GjzW4g38lzZfcYIyJtP1OWxV5XvCTJ9lJ_Ccrv_Ms3xdH6fj3AqlmIZso7_Tcx703DXfOxQsf7JpWF0as-yO3gYk6Cw9fCxTbCAlBbIXrBGwVHptt_0THPfDyUCglM/s1600/DSC_0791.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq3lcCdZShSt1x3GjzW4g38lzZfcYIyJtP1OWxV5XvCTJ9lJ_Ccrv_Ms3xdH6fj3AqlmIZso7_Tcx703DXfOxQsf7JpWF0as-yO3gYk6Cw9fCxTbCAlBbIXrBGwVHptt_0THPfDyUCglM/s1600/DSC_0791.JPG" height="320" width="179" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Mis kuradima maailm seal tequila-kohas on?? </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqIUzMh-S1J-QCyU7SiGVWnsYrjYe9iD2ZrjUS-NMc-xFoXObIPQuCWj4v8mHMjIH1o44JDyuojojnQz2_crJG-NDWurAEvtr5v5THaNOO1DtW2sCmfai-Yate1_EIAlxNcEenXfnzBX4/s1600/DSC_0793.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqIUzMh-S1J-QCyU7SiGVWnsYrjYe9iD2ZrjUS-NMc-xFoXObIPQuCWj4v8mHMjIH1o44JDyuojojnQz2_crJG-NDWurAEvtr5v5THaNOO1DtW2sCmfai-Yate1_EIAlxNcEenXfnzBX4/s1600/DSC_0793.JPG" height="180" width="320" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Madaba neiud, kes esialgu nii tagasihoidlikud olid, aga pildiga nõustusid küll. </i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjizE5BH4abAzdi_kLdCnCRpw8FxkXi_p3VCicKcvFCYLdiopOwuMWl0rzQH9FlwawEw_8XodHsfoXKOUr3oDfi3SHQrV1E1Szm6CuZpr_f12FDsd9S67rOVv7yq9dAZY_J_R9F4Hc_N7Y/s1600/DSC_0808.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjizE5BH4abAzdi_kLdCnCRpw8FxkXi_p3VCicKcvFCYLdiopOwuMWl0rzQH9FlwawEw_8XodHsfoXKOUr3oDfi3SHQrV1E1Szm6CuZpr_f12FDsd9S67rOVv7yq9dAZY_J_R9F4Hc_N7Y/s1600/DSC_0808.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<i>Vaade mäetipust, mille Mount Nebo juures vallutasime. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmxlPYKyyow0OAwUMQAhCtio0fCh26mqgRPV5giXp6bY28AiAiWsx_10K1wx698r4D2t6R22myCeDhnhgq7PRJCgzIXwJEAv7TRrckKC3B0puJkBUIT44tHVOj1jomMM4QXEhXjlxH9jg/s1600/DSC_0876.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmxlPYKyyow0OAwUMQAhCtio0fCh26mqgRPV5giXp6bY28AiAiWsx_10K1wx698r4D2t6R22myCeDhnhgq7PRJCgzIXwJEAv7TRrckKC3B0puJkBUIT44tHVOj1jomMM4QXEhXjlxH9jg/s1600/DSC_0876.JPG" height="70" width="320" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<i>Kõik ei mahtunud peale, aga ilmselt enam-vähem maailma suurim turg. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLYXOmjh1CWXkmThdftSon-u39nPfP5cwXlvKBBo550533AqRgKrR8pGuAG49Gzncpc-YiRPXTnkVatAwNG9IPUxTUk79-sel3_xZVFdU-CiQ1px0w50vBmLTf-MSB9OcIjbVmKJFAQpg/s1600/DSC_0888.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLYXOmjh1CWXkmThdftSon-u39nPfP5cwXlvKBBo550533AqRgKrR8pGuAG49Gzncpc-YiRPXTnkVatAwNG9IPUxTUk79-sel3_xZVFdU-CiQ1px0w50vBmLTf-MSB9OcIjbVmKJFAQpg/s1600/DSC_0888.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<br />
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3686587001599872212.post-91848410464876220502014-12-07T11:26:00.001-08:002014-12-07T11:38:23.985-08:00Filtrikohv, ajeeJust, kui harjusin kardemoni-maitselise kohaliku kohviga, sai see otsa. Toimus <i>downgrade </i>ja hommikuseks äratajaks oli Nescafe lahustuv kohv (mitte need kolm-ühes kohvid, vaid purgis, see vastikum, noh). Peab ütlema, et selle maitse ehmatab küll üles.<br />
Pärast seda suundusime Niki ja Gregoriga takso peale, et linna sõita. Esimese ringi juurest, kus algab põhitänav (Rainbow street), pidid Doriane ja Julie mind peale korjama. Saamatu nagu ma olen, poleks ma osanud kusagile mujale liikuda. Niki ja Gregor teadsid juba oma teed kuhu minna ning sinna ma jäin. Üksinda. Ammani.<br />
Jõudsin tubli 2-3 minutit omaette istuda ja oodata (jõudsime 20 minutit varem linna), kui üle pingiala (mitte päris park, aga pingid, mis moodustasid ringi) jäin kellelegi silma. Kellelegi kohalikule, kes põhimõtteliselt ei pööranud oma pead ära. Teate, selline ebameeldiv tunne, kui näete, et keegi jälgib teid, jälgib pingsalt ning ootab vaid hetke, mil ligi tikkuda. Minu rahvusvaheline märguanne "ma-ei-soovi-kellegagi-suhelda" (mis tähendab, et sa paned kõrvaklapid pähe ja kuulad muusikat) ei muutnud ka midagi. Samuti ei muutnud midagi minu ennastunustav eputamine abielusõrmusega - no lihtsalt, et "kutt, ma olen <i>off the market </i>ning et suuna see energia pigem sinna, kus sellest kasu võib olla". Seega mõned pingsad minutid hiljem lihtsalt lahkusin. Olles kuulnud tüdrukutelt jutte ahistamise kohta, ei jäänud ma seda sinna ootama (kuigi mul oli seljas anti-ahistamise-komplekt, dressipüksid, t-särk, sviiter ning üdini sassis poisipea). Jalutasin üle tee, et ootan siis seal (tubli 10 minutit jäänud). Ja kuigi too noormees oli lühemat sorti, ulatas ta väga ilusasti üle siltide ja märkide järgi piiluma, kuid pärast mõningast kaelavenitamist ta loobus. Et mis selles ebamugavat oli? Kui sind keegi nii jälgiks, hakkaks ebamugav?<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQ_kzwUu6RYyT6TwZMCLNunNFS5_TdHgkqvC9JRjES6dx7b1lqTAaLeunPAQw2z0zEoaomff5BrDlUtMxc99dQNt5_7mXugujg4Q0-KVQztsY20_wtHXNO3c9D8KqF0xUTrJ4IgPOS9b0/s1600/that-booty-had-me-like-gif.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQ_kzwUu6RYyT6TwZMCLNunNFS5_TdHgkqvC9JRjES6dx7b1lqTAaLeunPAQw2z0zEoaomff5BrDlUtMxc99dQNt5_7mXugujg4Q0-KVQztsY20_wtHXNO3c9D8KqF0xUTrJ4IgPOS9b0/s1600/that-booty-had-me-like-gif.gif" height="320" width="320" /></a></div>
<br />
Ei, kokkuvõttes võtan asja komplimendina. Isegi poolkodutu väljanägemisega pakun ma kellelegi pinget.<br />
<br />
Päeva parimaks osaks kujunes kohvik, kus oma grupitöid Doriane ja Juliega tegime. Sest ilmselt leidsin ainsa koha, kust võib saada filtrikohvi, mis maitseb nagu Porkunis, vanemate tehtud hommikune kohvi. Kaks suurt kohvi ja kaks veel suuremat küpsist hiljem vandusin, et hakkan seda kohta külastama.<br />
Pärast grupitöid viisid tüdrukud mind hummusele. Patukahetsusega ütlen, et ma pole varem hummust proovinud ja ilmselgelt oli tänane viimane aeg, see viga parandada. 0,5 JOD ja mul on külmkapis karp suurepärast hummust. Hea, odav ning kõhtu täitev - kõlab nagu midagi, mida kuu lõpus sööma hakkame.<br />
<br />
Seejärel lonkisin Doriane järgi tema korterisse. Lonkisin, sest see on uskumatu, kui palju mäest üles-alla, trepist üles-alla jooksmist võib Ammanisse ära mahtuda. Vähemalt ei pea muretsema enam, kus trenni saab teha ... see kõik ongi üks suur trenn.<br />
<br />
Doriane korter on imeilus. Väike aiake, kõrged laed, avar ja näha, et no täitsa tutikas värk. Ainult, et aknaid pole. Nimelt elavad nad keldrikorrusel. Ilmselt kompenseerib aga katusel olev vaade Ammanile kõik.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0QCiCDGF1BIcU4XwE2SBS3xjeZ-cJKw2B2f4Dxyptov1j8tYrp0FlqKGwi2Qzl0A6q3kyAvbED3C7NFvnlQMS5df3N283MswMOJwgNztpFe_GZzEKRyLDnAfpslS6LV__RHTpF_epf98/s1600/DSC_0642.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0QCiCDGF1BIcU4XwE2SBS3xjeZ-cJKw2B2f4Dxyptov1j8tYrp0FlqKGwi2Qzl0A6q3kyAvbED3C7NFvnlQMS5df3N283MswMOJwgNztpFe_GZzEKRyLDnAfpslS6LV__RHTpF_epf98/s1600/DSC_0642.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<br />
Iga päevaga hakkan rohkem ja rohkem seda kohta armastama. Siin muidugi on omad reeglid ja omapärad, aga need teevad asja veelgi paremaks. Muidugi, orienteerumisest ei tule mul ikka veel midagi välja, seepärast püüan ka mitte üksinda taksoga sõita. Kuna aadressid ei loe, peaks lugema sinu enda orienteerumisvõime. Mida mul pole. Seega, miski ei loe.<br />
Käisime Nikiga falafelit ja kohvi otsimas. Poest välja tulles, pidime ümber poe minema, et õigele tänavale jõuda. Ma põrkasin Nikiga kokku, sest ma põhimõtteliselt ei oska orienteeruda, ka ümber poe mitte. Ja kui tänavad looklevad üles-alla, paremale-vasakule ning näevad kõik pea identsed välja (hunnik kivimaju ja palme), võib eeldada, et see on omal moel kuidagi keerulisem kui muidu.<br />
<br />
Ahjaa, taaskord räägime välja kolimisest. Mitte iraaklaste või tädi pärast, aga nüüd tuli infot, et korteri väljaüürija soovib renti tõsta. Ma pole väga kindel, kas meie niiöelda kontakt Lauma sellega nõus on. Siin on omajagu sekeldusi olnud (sellised pigem ajuvabad ja absurdi-hetked, mil sa saad aru, et see ongi Lähis-Ida), aga see on sekeldus, mille vastu me ei saa. Seniks on nõudepesuresti ostmine ootel. Meid see ei morjenda, tundub pigem igapäevane kolejant olevat see kolime-ei-koli-kolime-ei-koli. Seni kuni siin ei tule sellist kolimist nagu Eestis oli (see on täiesti uskumatu kui palju asju meil ühetoalises korteris oli, nagu must auk, kust kisud välja viimaste miljardite aastate jooksul sinna kogunud asju), on kõik suurepärane.<br />
<br />
Homme sõidame juba Surnumere äärde kusagile villasse, kus algab ettevalmistav kohtumine-koolitus (taaskord, nimetagem seda asjaks).<br />
<br />
Tegelt ka. Jordaania ja Amman on oma organiseeritud kaootilisusega üks ägedamaid kohti. Tulge külla ja ma viin teid kohalikku kohvikusse, kus müüakse ilmselt parimaid šokolaadikooke. Just sõin ühe ära. Omn-omn-omn.<br />
<br />
<i>Ikka veel vaatan igat palmipuud, et "oh, palmid, nii tuus!" . Mis siis, et siin on neid no tõesti, igal pool, ei taha eestlaslik vaim uskuda. et palmid päriselt ka olemas on. Ägedad! </i><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj0Eqm_ZHzB-bWWZoRq8lqbHqt71DStFnZYJlE7zbc6xdywQpXVHOxMtelHQfWbkn1hhI35ckNBw42-WGn-Kp_yWbPNtydjpUuK6f6gbbhAcVTaj86gTWPvrt-htUYttkAgh84XwgSjHU/s1600/DSC_0641.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj0Eqm_ZHzB-bWWZoRq8lqbHqt71DStFnZYJlE7zbc6xdywQpXVHOxMtelHQfWbkn1hhI35ckNBw42-WGn-Kp_yWbPNtydjpUuK6f6gbbhAcVTaj86gTWPvrt-htUYttkAgh84XwgSjHU/s1600/DSC_0641.JPG" height="400" width="223" /></a></div>
<br />
<br />
<i>Ammani tänavad on täis just täpselt selliseid elajaid. Mis siis, et kohati on nii kitsas, et auto ja jalakäija ei mahuks ka parima tahtmise puhul kõrvuti, ei paista see olevat põhjus, miks pisemat autot eelistada. Sellised tangid tiirutavad-manööverdavad-keerutavad siin alati. </i><br />
<i><br /></i>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghe_yWnwvX0HjRcSxDzhx_YhA0JYc_TexXMKb5itm8cEO1mV4nEWVeupVPVjivUi9Ox2_8p572ChRHJMl6ZMogCc9Kfyq152HGWL6LWTevgDrGIKkkC2mnJSXbnnZEk0jHMEV3BPD9n8g/s1600/DSC_0650.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghe_yWnwvX0HjRcSxDzhx_YhA0JYc_TexXMKb5itm8cEO1mV4nEWVeupVPVjivUi9Ox2_8p572ChRHJMl6ZMogCc9Kfyq152HGWL6LWTevgDrGIKkkC2mnJSXbnnZEk0jHMEV3BPD9n8g/s1600/DSC_0650.JPG" height="179" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<i>Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, näed sa maju. Nii kaugele, kui silm ulatab ja päike paistab. </i></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQSavdZo1iWzvmpmHtK141z_S7G0IVcEHbkA4N5EpcfkgnJRXszEsdE-ev_kEm1mFL5DoHQSfYDvwV4UqJMI9uHjT9F3_stNb1HkGM8x2TqvcIY_bBUSIyKgJ7WpKAeP5y7B4Qn6fDeYQ/s1600/IMG_0419.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQSavdZo1iWzvmpmHtK141z_S7G0IVcEHbkA4N5EpcfkgnJRXszEsdE-ev_kEm1mFL5DoHQSfYDvwV4UqJMI9uHjT9F3_stNb1HkGM8x2TqvcIY_bBUSIyKgJ7WpKAeP5y7B4Qn6fDeYQ/s1600/IMG_0419.JPG" height="300" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Z2yLiuD92zHtwmzrBGCjZWuRpm3RNh2boBq_HpRGIsjfTMwqP-Lu2RjUmPMrJ8oT3g50Q_j24DSpZCdDje-vIjDzxzwz05-G1Y46j2Hy3VcZwjYF3f2XsMhRNjZ7NYBJ4uVFIHwmlY4/s1600/DSC_0638.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Z2yLiuD92zHtwmzrBGCjZWuRpm3RNh2boBq_HpRGIsjfTMwqP-Lu2RjUmPMrJ8oT3g50Q_j24DSpZCdDje-vIjDzxzwz05-G1Y46j2Hy3VcZwjYF3f2XsMhRNjZ7NYBJ4uVFIHwmlY4/s1600/DSC_0638.JPG" height="320" width="178" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
Jep. Pärast ingveriteed ja kooki on viimane aeg end magama saata. Ma magan siin paremini kui kodus, seega on hommikud minu jaoks pigem keerulised (mitte, et Eestis oleks kuidagimoodigi teisiti olnud).<br />
<br />
PS! Niki telefon andis saba ja nüüd on tal 15 JOD maksnud Nokia. Muide, pakendil oli eraldi välja toodud telefoni erinevad äratuskella võimalused.<i> Rough stuff! </i>Kekuhttp://www.blogger.com/profile/06451448930155469136noreply@blogger.com0