Wednesday, January 28, 2015

Esimene ahistamine - checked!

Jep! Tuli ära!
Kui teised vabatahtlikud on ahistamisest õuduslugusid rääkinud, mis nendega juhtunud on või kuidas ikka ja jälle haagitakse keegi endale sappa, siis minu kohalik elu sellist kogemust ei jaganud. Ilmselt ka seepärast, et enamjaolt liikusin ringi koos Niki ja Kristofiga - meeste seltskond on parim kaitse, mis võimalik on. 
Aga et ei Niki ega Kristof ei käi Sahabis, õigemini ei käi seal ükski noormees, siis nende võim Sahabisse ei ulatu.
Nii olimegi, mina, Katie (britt), Dace (lätlane) ja Ana (sloveenlane) võtmas ette järjekordselt marsruuti bussipeatus-pagarikoda-keskus. Väidetavalt on Sahabis, nagu ka igal pool mujal väiksemates kohtades, suurepärane pagar, seepärast ka kohustuslik saia-paus. Samal ajal võtan mina kotist õuna ja kinnitan kõigile, et see on pitsa (jep, gluteenivaba elu iseärasused).
Võtsime suuna keskuse poole (ca 15-20 minutiline jalutuskäik Sahabis). Nagu ikka, autod signaalitavad, inimesed karjuvad (kohati araabia keeles, kohati welcome!), möödasõitvad autod aeglustavad, kõigil pead aknast väljas. Ikka welcome ja welcome. Oleme õppinud, et parim võimalik vastus sellele on "Haale biich" .
Haale biich - tähendusega tere, ainult selle niššiga, et see tuleb beduiinide araabia keelest ja uskuge mind, kesiganes hüüab welcome, ei oska eluilmaski ette kujutada, et keegi välismaalastest, eriti veel naisterahvastest, tunneb beduiinide keelt. Seega - haale biich ja kõigil on suu kinni). 
Works every time. 

Jätkame jalutuskäiku. Mõnikord ikka juhtub, et keegi haagib end sappa, ent kui ta mõistab, et me olulist tähelepanu talle ei anna, loobutakse. Seekord haakis sappa 5 puberteediealist noormeest. Ja oh seda araabiakeelset möla - nagu rafaello. Rohkem kui tuhat sõna.
Manan näole eriti kurjakuulutava pilgu (ehk aitab natukenegi kaasa noormeeste arusaamale, et nad poel väga oodatud). Ei midagi.
Seega, neli välismaalast ja viis noormeest, kes korda-mööda su nina alt läbi keskivad ja emotsionaalset rääkida vuristavad (kuigi, kui ma mõtlema hakkan, siis monotoonset araabia keelt vist ei olegi olemas). Olles harjunud eestlasliku mentaliteediga- mind ei huvita ja sind ka ei huvita - on minu jaoks olukord ebamugav. Mitte ohtlik, nad ei teinud ju iseenesest midagi, aga ... aga ma vist kunagi ei harjugi selle tähelepanuga, mida Jordaanias välismaa neidudele pakutakse. 
Aga siis läks asi üle piiri ja üks noormeestest oli Dace't katsunud. On oluline mainida, et Dacel on pikad heleblondid juuksed, mida kaunistavad ilmselt liigne meigikiht näol. Seega - ideaalne sihtmärk. Nagu ma aru sain, katsuti teda käest, mis ei tohiks ka just kõige suurem asi olla. Mis selle aga suureks muudab, on asjaolu, et siin riigis on täielik haram (patt, keelatud asi) naisterahvaid katsuda. Kui keegi peaks tänaval kohalikku naisterahvast katsuma, on võimalik korraldada sellest mäss, kus kannatajaks jääb ikkagi noormees. Seda lihtsalt ei tehta.
Ja meie jaoks ei ole okei, et noormehed usuvad, et välismaa naisterahvaid võib katsuda. Seega, pistsime kisama, enamus inglise keeles, mina eesti keeles. Korraks noormehed ehmusid, astusid eemale ning jälitamine jätkas paarimeetrise distantsiga. Kuuldavasti oli Dace tollele noormehele ka vastu nägu virutanud. 
Hetked hiljem peatus üks möödasõitev auto, kust astusid välja kaks kohalikku meest. Mehed ajasid karja poisse laiali, mitte küll väga edukalt. Poisid jooksid ümber ühe lähedaloleva maja ja olid hetked hiljem taas platsis. 
Siiski, südantsoojendav, et ka kohalikud, veidi vanemad noormehed, püüavad meid välja aidata. 

Seejärel, noormehed ikka sabas, algas arutelu. Kuidas reageerida või kas üldse? Meil on ka varem olnud arutelu, et kuidas reageerida, kui sa näed või koged asju, mis pole okeid. Nagu need kaks pisikest tüdrukutirtsu Gaza laagrist, kes kättpidi koos olid ja pidevalt kaklesid. Minu jätkuv seisukoht - nii kaklemisele, kui ka taolisele haramile, et keegi sind katsub - on, et reageerida tuleb. Missugune reaktsioon kõige tõhusam on, see on omaette küsimus, aga kaks kätt taskus, edasi marssida, on kõige halvem asi, mida selles olukorras teha.
Ka elus üleüldse, kui sa näed, et asjad ei ole okeid, kui ei ole läinud päris nii, nagu su esialgne plaan oli, tuleks sekkuda ja olukorda muuta. Vastasel korral ei muutugi midagi ja kõik jääbki allamäge veerema. 
Miks peaks siis siin teisiti tegema?
Ja see pole kohe üldse esimene selle-teemaline arutelu, mis me siin pidanud olema. 

Arutelu lõpuks olid noormehed küll tahapoole jäänud, ent see-eest otsustas suuremavõitu kaubik saata meid. Seega - kõnnid tee äärel ning sinu kõrval veereb kaasa veok, mille juht ja kaasreisija sul pingsalt pilke peal hoiavad. Ikka lai naeratus ja welcome

Keskuse ette jõudes jätsid kambad meid rahule. Otsustasime muidugi tol hetkel, et kuna meie fänniklubi inglise keel oli kehvavõitu ja juhuslikult õpetame meie siin inglise keelt - kutsugem nad siis kampa. Meie poolne reageering, mis pälvis fänniklubi laiali mineku ja eemalt, maja nurgast jälgimist. 

Haale biich.

Sahab on Ammani äärelinnas, tuntud oma vaesuse poolest. Iga kord, kui keegi küsib, kus sa käid või mis sa teed, on neil suu lahti, kui mainid Sahabit. Leeeš (miks), on nende ainukene reaktsioon.
Kuigi oleme Sahabis korduvalt käinud ning mitte kunagi üksinda, vähemalt pärast seda mitte, kui Katie sai kapitaalselt ahistatud. Veebruarist lisatakse Sahabi seltskonda ka noormees. Kordan üle, et tegu pole mitte niivõrd ohtliku olukorraga (mitte miski ei ähvarda me elu või tervist), vaid ebamugavuse ja pingega.
Iseenesest on Sahabis grupp väga motiveeritud täiskasvanuid, kes õhinaga püüavad inglise keelt selgeks saada. Nende seas ka üks Süüriast pärit inglise keele õpetaja. Et ta Jordaanias pagulase staatuses on, ei ole temal lubatud õpetajana siin töötada. Samas, tuleb tunnistada, et kuigi ta inglise keel on peajagu üle teiste omast, ei saa öelda, et see oleks inglise keele õpetaja tase.
Aga eks see näitab pigem siinse piirkonna haridussüsteemi ja -taset.


Peale ahistamise, saime endale ka uue kodu. Juhtus ka see ära ning enam ei ela me Saudi-tädiga ning on päris suur tõenäosus, et siia korterisse ka ei satu ühtegi.
Korteriotsingud olid meil põnevad. Eelarvet teades ei olnud ootused just teab, mis kõrged. Esimesena pakuti meile korterit vaid kahe peale, Jordaania Ülikooli Keeleinstituudi juures, mis tähendab, et see oleks veel kaugemal kesklinnast, kui on 7.ring. Ja et me seal kahekesi oleksime elanud, oleks see veel rohkem meid teistest eraldanud. Me polnud hästi nõus sellega.

Ja siis. Üks õhtu Ozi ja Bilali poksijast vennaga mõdu mekkides, sattus seltskonda ilmselgelt liiga pikka kasvu ameeriklane George. Ja täiesti juhuslikult elab ta korteris, mis üksinda elamiseks pisut suur oli. Ja täiesti juhuslikult otsisime meie korterit, kuhu kolida. Mõdu hiljem, jalutasime juba George'i korterit uurima. Esimese ringi vahetus läheduses (ca 2-3 minutiline jalutuskäik Rainbow tänavale) asus tagasihoidlik, ent siiski kõikide mugavustega korter, pealekauba sai ka klappiva huumorisoonega California-ameeriklase George'i, kes õpetab ülikoolis sotsiaalset innovatsiooni.
Kuigi me pea veendunud olime, et just sellest saab meie uus kodu, ei andnud me oma lõpp-sõna. Järgmisel päeval pidime minema vaatama korterit, mille Lauma meile leidis. Samuti kesklinnas ja samuti koos ühe kaasüürilisega.
Kuigi tundus pisut mõtetu seda vaatama minna (George'i koht sobis meile suurepäraselt), otsustasime ikkagi minne. Mine sa tea, eksole. 
Järgmisel päeval kell 19.00 olime platsis. Rainbow tänava ääres ootasid meid Nadia ja Oasis. Oasis on Lauma sõber, kes otsis korterikaaslasi - ema Tiibetist, isa Jordaaniast, mõjus ta välimus väga kirevalt. Nadia oli aga Oasise sõbranna, kelle kaudu ka korterikaaslasi otsiti.
Korter oli veidi hubasem ja mugavam kui George'i oma, pealegi oli meile ette nähtud toas tubli viis korda suurem voodi, kui meil 7.ringi juures oli. Kõlab nagu done deal?
Pärast külastust lubasime tunni jooksul teada anda, kumb korter võidab.
Ja siis läks aruteluks ...
George või Oasis. Asukohad on mõlemal suurepärased, seega see faktor on mängust väljas. Renti küsitakse sama palju, taaskord asi, mida pole mõtet vaadata. George esindas pigem sellist ... kindla peale minekut ja muusikust Oasis .... noh, käivad legendid, et ikka peokunn. Vähemalt kõik teised vabatahtlikud juba teadsid, kellega on tegu ja mis tüüp on.
Ehk siis: kus sa tahad veeta järgmised neli kuud?
Tund aega hiljem polnud otsust.

Pärast õhtusööki ja konsulteerimist, helistamist ja nõu küsimist langes kausikaal Oasise poole.
Et noh ... kui George'i korter oleks olnud kindla peale minek, turvaline valik ja pigem tagasihoidlikum elu, siis Oasise korteri puhul tõstaksime tõenäosust unustamatuteks hetkedeks ja suurepäraseks kogemuseks oluliselt.
Helistasime, andsime teada ja mõtlesime pakkimise peale. Kokkuleppeks jäi, et 1.veebruaril kolime sisse.
Andsime ka George'ile teada, et paraku loobume tema korterist. Valus hetk, sest George tõesti oli tore. Ja taaskord, suurepärase musta huumoriga, mis meile väga istus.

Kaks päeva hiljem, pärast korteri valimist, helistas Nadia ja andis teada, et Oasis canceldab diili. Olevat parema pakkumise saanud .
Noh, tagasi George'i juures ..... not! Ka tema oli juba uued üürilised leidnud.

Olime ka 7.ringi korteriomanikule öelnud, et kolime välja (põhjendades seda peamiselt vajadusega olla teistele lähemal, mitte sellega, et Bilal on tropp, kuigi no.... eks me vihjasime ka sellele, vist).
Seega, kuupäevad tiksusid, kodu ei olnud.

Ja nüüd elame Nikiga südalinna korteris, kus on suur ja avar terrass (sobib hästi päevitamiseks, kuna ümbruskond terrassile ei näe) ja millelt avaneb vaade nii Citadel'ile kui ka downtown'ile, saame vaadata palmide tippe ja Ammani üles-alla jooksvaid tänavaid. Korteris on suur dušš ja veel suurem voodi, koos laua ja vajalike riiulitega. Meie toast leiab ka õhk-soojus-pumba, mis hetkeda toa soojaks kütab või vajadusel jahutust pakub. Hetkel on ka kogu korter meie päralt! Väidetavalt üüris teise magamistoa välja keegi saklane (meessoost, ajee, ma jätkan noormeestega draamavaba kooselu!), kes jaanuari eest ka üüri tasus, ent kes pole veel sisse kolinud.
Korteri omanikuks on Ramsey George, Ameerika-Jordaania segu kohalik, keda isegi ei huvitanud meie abielutunnistus. Ilma selleta on siin tavaliselt pea võimatu põhjendada kooselu (muidu oleks see üks suurimaid harame üldse ja ilmselt ootaks mind autapmine). Nagu ta lubas, lahendas ta esimese probleemi - katkine pump. Täna käis parandaja-mehike külas, kes pärast mõneajast uurimist tunnistas tõesti, et pump katki on (ahaa, vat kus lomps, poleks uskunudki!). Seejärel ta lahkus, et tagasi tulla ja pump korda teha.
Iseenesest on siin veidi jahendam, kui 7.ringi korteris, aga eks ole ka inimesi vähem ja iseenesest on meie ainukeseks kasutatavaks küttesüsteemiks praegu lahtised terrassiuksed. Ilm on siin paras, et päevalgi juba päevitada ja D-vitamiini laadida.
Siinkohal tekivad paratamatult mõtted, et kuidas ma järgmise talve üle elan. Juba -2 kraadi pakub väljakutset, kuna keha on sooja ja päikesega parajasti harjunud. Elagu Jordaania jaanuarikuud! 

Omaette elamus oli muidugi ka kolimine. Pakid oma seljakoti kokku ja avastad, et kuigi sa ainult sellega siia tulid, vajaksid vähemalt ühte suurt kohvrit veel. Reality-check 1-2, Keku - sul on liiga palju asju!
Nii, et kaks seljakotti (üks matkakott ja teine väiksem, igapäevaseks kasutamiseks), Kristofi suur kohver ja umbes 5-6 kilekotitäis asju (enamus neist olid muidugi ka toiduasjad, mille kaasa lohistasime). Arvestades gluteenivaba toodete hindu, ei saanud midagi maha jätta.
Ja korraks mulle tundus, et meie Saudi-tädi oli isegi päris kurb, et me lahkume.

Veel eile käis ka Kristof uuesti külas. On näha, et tal on mõningad sisemised võitlused seoses meie kolimise ja tema ning Gregi jätkamisega 7.ringil. Taaskord oli nende korteris vesi otsa saanud (pole ka ime, kui pool Bilali perest seal peatub) ja kuigi Greg oli veendunud, et neil ei teki veeprobleeme, ei aita veeta olek Gregi seisukohale just kaasa. Ja et Greg kapitaalselt kolimise vastu oli, ei olnud vist variantki meid kõiki nelja kolida. Aga tuletasime Kristofile meelde, et ta on alati siia oodatud ja meie elutoa diivanid moodustavad suhteliselt mugava magamisaseme.

Kõigist olemasolevatest variantidest oli see suure kaarega parim võimalik asi, mis juhtuda sai.
Paistab, et Allah on meid omaks võtnud ja kaitseb meie seljatagust. Sest minu meelest on ääretult äge, kuidas asjad omavahel kokku jooksid ja mis see lõpptulemus oli.
Nii, et sellega on korras.

Ja need vabatahtlikud, kes on jõudnud juba külas käia, astuvad korterisse sõnadega "f*ckers!" Ainult sellist reaktsiooni me neilt ootasimegi. Varasemalt kasutasime samu sõnu siis, kui meie neil külas käisime. Ka neil on suurepärased korterid katuste ja elutubadega.
Oleme korduvalt rõhutanud, et kogu meie elamine on neile alati avatud (meil on suurepäraselt avar ja madratsite-patjadega kaetud elutuba, kus tšillida ja vajadusel ka öö veeta).

Millegipärast on mul tunne, et nüüd me EVS alles algab.

Muidugi oleme jooksvalt tegelenud ka laagripäevadega, käinud Sufis ja Sahabis, õppinud araabia keelt ja proovinud ikka silma peal hoida, et mis elu teised vabatahtlikud elavad.

On näha, kuidas on tekkinud juba ka pingeid vabatahtlike vahel. Ka minul, muidugi, on iga vabatahtlikuga omad kogemused. Aga kui me räägime korterist, kus osad inimesed ei räägi omavahel või kuidas inimesed kurdavad, et alates siia tulemisest on neid järjest ühest jamast teise veetud ja muud polegi kui üks suur jama, siis ... käes on draama aeg!

Aga käes on ka see aeg, kus ma hakkan mingisugustest kultuuri-religiooni normidest paremini aru saama. Sõitsime taaskord bussiga Sahabisse, ostsin pileti ning pidin tagasi saama tubli 0,7 JD-d. Saingi. Aga need mündid visati ükskõikselt minu peopesa suunas nii, et enamus neist istmete alla ja vahekäiku veeresid. Tuleb välja, et see on viisakas variant raha tagastamisest, kuna sel moel ei puudutata sinu kätt. Iga korraga olen juba paremini püüdma hakanud, ajee!
Olen märganud ka, et paljud kohalikud naisterahvad kannavad kindaid (ennekõike just need, kes burkasid kannavad), aga ma pole veel mõistnud, et kas kindad tulevad mängu just bussis ja mujal, kus võib olla käelist kontakti või varjatakse nendega lihtsalt oma ihu. Ilmselt viimane variant, tundub loogilisem.

Olen märganud ka seda, et kui pungil bussi siseneb naisterahvas, organiseerivad noormehed end sekunditega ümber nii, et tekiks vaba koht, kuhu daam istuda võiks. Eestis võid sa ilmselt ka raseda naise pungil bussist seismast leida. Siin seda naljalt ei juhtu, ka välismaalastega mitte. Iga kord on Sahabi buss piisavalt täis, et taaskord mehed end organiseerima peavad ja meie vabatahtlikud endale kohad saavad.
Üleüldine, meie mõistes viisakus naisterahvaste suunas, on siin väga heal tasemel. Kuigi, minul on vist ebaõiglane säärast asja hinnata. Olles Euroopast ja olles naisterahvas, julgen eeldada, et viisakus, mis mulle on omaks saanud, ei leia teed kõikide teiste kohalike naisterahvasteni.

Ühel reedesel pärastlõunal käisime külas meie vastuvõtva organisatsiooni juhataja abikaasal. Katie viib temaga läbi eratunde inglise keele õpetamiseks ning meie rolliks oli mängida juhtkonna koosolekut. Meie külaskäik koosnes kahes selgesti eristatavast osast: söök ja töö.
Söögiks pakuti kohaliku rahvustoitu, mille nimi on mul, nagu ikka, juba ammu meelest läinud. Tean ainult, et roog ise koosnes riisist, kanast, kartulist ja lillkapsast. Ilmselt oli tegu ka parima toiduga, mis ma siiani Jordaanias saanud olen ja üheks parimaks elamuseks oli süüa riisi, mis oli maitsestatud kaneeliga. Juba tegelen ka retsepti saamisega, mis ilmselgelt kuulub jagamisele.

Siinkohal tulebki meelde, et olen unustanud jagada teiega meie "kui-sul-pole-kodus-hõõgveini-aga-tahaks-sooja-juua" retsepti.
Ühel lauamängude õhtul jagati meiega ideed hõõgveini aseainest. 

Kuumuta õunamahl. Päris keema pole mõtet lasta, aga ka leige jääb lahjaks, ikka kuumaks. Seejärel lisa mahla sisse pisut rummi ja kaneeli.
Maitseb nagu jõul!
Ja hoiab sooja! 


Teine osa kohtumisest koosnes Iraagi, Süüria ja Jordaania küsimustest kui ka üleüldisest araabia riikide poliitilisest olukorrast. Ja salapolitseist, muidugi.
Sest nagu ma aru sain, on salapolitsei võtnud vaatluse alla ka meie vastuvõtva organisatsiooni, seda juba pikemat aega. Ilmselt pakub neile huvi asjaolu, et antud organisatsioon võtab pidevalt vastu vabatahtlike üle euroopa ja Lääne maailma. Ja et sellega ka kodanikuaktiivsust ja inimõigusi levitatakse, tekitab see teatud osapooltes suurt huvi.
Täiesti veendutud ollakse ka selles, et salapolitsei jälgib ka meie tegevust siin. Kahju, et nad midagi superpõnevat enda jaosk ei leia. 

See on siis viiamase pea kahe nädala kokkuvõte. On ilmselge, et tuleb rohkem tähelepanu suunata postituste sagedusele, see on järeldus, milleni ma postituse jooksul jõudsin.


Ahjaa Uku!
Saime teada, et Jordaanias on tavaks, et veebruari lõpus ja märtsi esimesel poolel käib veel üks torm üle. Lubati lund ja kõike! Tavaliselt pidi see kestma  ühe nädala.
 Welcome to Jordan! 

Ja väidetavalt ootab meid järgmine torm juba lähipäevil, veebruari alguses. Midagi hullu ei tohiks tulla, ilmselt pisut vihma ja tuult.
Mis Jordaania mõistes vist tähendavad, et võib oodata rohkem vabu päevi, kuna tegevused jäetaks ära seoses ilmastikuoludega.





1 comment:

  1. Hei! Väga tore lugemine! Ma kirjutasin sinu blogi profiilis olevale meilile, ma väga loodan, et sa satud seda lugema ja saad mahti vastata, kasvõi lühidalt.

    ReplyDelete