Meie võib-olla viimane, võib-olla mitte viimane postitus tuleb juba Eestist.
Jah, aeg on niivõrd kaugel, et oleme juba üle nädala kodumaal tagasi ja kuidas nüüd öelda ... tasapisi kohanemas, vist?

Ma ei tea, kuidas öeldakse, kui pärast poolt aastat Lähis-Idas saab taas Tallinna tänavatel jalutada ja mütsi tugevamini pähe sikutada.
Tjah, see ongi vist meie esimene võitlus siin. Külm on. Ja tuul on. Kaks asja, mida viimati kogesime .... millalgi ammu. Ja mitte Eestis.
Nii meie esimesed õhtud möödusidki. Salli ja mütsidega.

Muidugi, eks meie kojutulek oli juba seiklus omaette.
Esimene lennuk hilines piisavalt, et juba kojulennust maha jääda. Kuigi me jooksime (ualla, me tõesti sprintisime Istanbuli lennujaamas edasi-tagasi ja tagasi-edasi) ja kuigi jäi mulje, justkui ikka saame Tallinna, oli see pelgalt mulje.
Ja nii ma seal Turkishi leti ääres seisin. Täielikult magamata. Täielikult endast väljas.
"So your next flight is tomorrow".
"No. Ualla, we need to get home. It has been six months and we really need to get to Tallinn. Today".
Määramata arv minuteid hiljem olid meil piletid läbi Helsinki. Ja saabumine koju vaid kuus tundi hiljem planeeritust.
Võit seegi.
Helsinkis kinnitati ka pagasi saabumine Tallinna.
Mis oli räige vale.
Sest kui meie jõudsime kolmapäeval, kadus meie pagas kaheks päevaks. Täielikult.
Ja nii me olime. Kodutud, töötud ja ilma pagasita. Kaks kätt taskus ja see oligi meie varandus.
Kuni reedeni, siis saime pagasi.
Nüüd oleme lihtsalt töötud ja kodutud. Täpsemalt, mina olen.

Jordaania ise tundub unenäona. Ma ei ole veel päris kindel, kas ma tõesti olin seal ja kas ma tõesti sain kogeda seda kõike.
Oleme käinud juba mõningatel intervjuudel ja jutustamistel, siis muutub kõik jälle päris-kogemuseks.
Muul ajal tundub see lihtsalt uskumatu.
Ja selle uskumatu eest olen ma tõesti südamest tänulik.
Sest see on küll midagi, mida kõik võiksid kogeda. Vähemalt korra elus.
Just.

On mõtteid, mida mõtelda.

Kuigi päev pärast Petrat me Surnumere äärde ei jõudnud, tegime seda ülejärgmine päev. Tervis oli piisavalt korras, et end niivõrd palju kokku võtta ja mere äärde vedada.

Kuna avalikud rannad kipuvad siin kehvad olema ning seal on ilmselt ka kohalikku rahvast, otsustasime minna hotelli alas asuvasse randa. Nii saime 25 JD eest Surnumeres hulpida, end mudaga kokku määrida ja hiljem basseinide ääres vedeleda. Pealegi, et tegu oli hotelliga, sain ka mina end vabamalt tunda. Ilmselt oleks mu trikooga avalikus rannas oluliselt ebamugavam olnud. Riietumine on ikka veel teema, muidugi. 

Pärast mõningast eksperimenteerimist, vastab tõele, et Surnumeres sa hulbid. Ausalt öeldes on seal midagi muud ikka väga raske teha. Sa võid ju üritada varbad põhja saada, aga esimesel võimalusel oled jälle selili, näoga taeva poole. 

Soolatase vees on ka vastav. Veel enne, kui sa varbagi jõuad vette panna, on sool su ninas ja suus ja kõrvaaugus ka. Täpsemalt - see soolane lõhn ja niiskus. Ja oi, kui see vesi su huulele satub. Kõrvetab suisa. 

Niiet Surnumeri põhjusega.
Kuulsime ka jutte kohalikest poistest, kes turiste lollitamas käisid. Ostnud poisid poest elusaid kalu, need paadiga Surnumerele viinud, konksu otsa toppinud ja siis mänginud "Oi, poisid, mul näkkas, mul näkkas!". Nii turistid vaadanudki, et vahi aga, Surnumeres elavad kalad ka!".

Geeniused.

Kui hulpimised hulbitud, on aeg end mudaga määrima hakata. Nii leidsimegi rannast ämbritäie Surnumere muda (vähemalt spaa-des räägitakse sellest kui imetegijast), mis pigem meenutab savi või plastiliini. Nii seisidki neli eestlast ja iraaklane rannas kui sookollid. Et selle mäkerdamise käigus kukkus mõni piisk merevett ka kotile ja jalanõudele, jäid nendest tilkadest järgi vaid valged soolakristallid. 

Hiljem, pärast pikemaajalist muda mahapesemist asetasime end basseinide äärde, palusime mõned päikesevarjud ja vesipiibu. Isegi ühed joogid saime tellida. Arvestades hotelli hinnaklassi, ei olnud see koht just meile mõeldud. 

Kui liiga palav hakkas, hüppasid basseini, kui päikest tahtsid, tulid basseinist välja.

Elu nagu paradiisis. 

Just nii veetsidki Uku ja Priit oma viimase päeva Jordaanias. Sest juba südaööl tuli nad juba Eestisse tagasi saata.

Iseenesest võtsime me ilmselt rohkem asju ette, kui kirjas on. Aga noh, eks aeg teeb oma töö ja teadupoolest pole mu mälu ka just esmaklassiline.

Hulbime terviseks!

Sellised on kohalikud ujumisriided, kui keegi peaks selle üle nuputama. Pidades ennekõike silmas naisterahvast taustal. 

Jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäin. Vältimaks maraton-postitusi (mille üle te kurtnud olete, haha!), on nüüd järjejutud. Vot.

Iseenesest oli väga hea koju jõuda. Mis siis, et Petra jäi nägemata, aga kaks ööd kõrbes muudavad kodu väga heaks ja armsaks paigaks, kus on ka dušš.
Panime paika uue plaani sõita mõni päev hiljem uuesti Petra. Variandid olid minna bussiga, rentida auto või leida keegi, kes sooviks meid sõidutada. Leidsimegi kellegi. 150 JD eest sai neli inimest Petra ja tagasi ning hiljem ka Surnumere äärde ja tagasi. Äss diil, kuna juht oli kohalik ja sai meile seeläbi kohaliku hinnaga süüa hankida. Nii alustasimegi pool 7 hommikul sõitu Petra, mis on tubli kolmetunnise sõidu kaugusel.
Kui juba otsapidi Petras olime, möödusime autoga ühest jalakäijast, kes silma hakkas. Üksik naisterahvas, ilmselgelt välismaalane, ei ole väga tavaline vaatepilt. Mühatasime veel autos, et oi, sel neiul läheb raskeks.
Turismikeskusesse jõudes vaatas meile seesama neiu sealt vasta ja võta näpust - täiesti eestlane ja Eestimaalt. Nii ühineski Triinu Palestiinast meiega.
50 JD eest saab ühe päevapileti Petrasse (võrdluseks: kahepäeva pilet on 55 JD ning kui oled välismaalane, kes on sel samusel päeval Jordaaniasse saabunud, maksad pea 100 JD) ja teoreetiliselt ka ühe hobusesõidu peaväravast Petra sissepääsu.
Noh, muidugi läheme sõidame hobusega, pealegi on su ümber igal ajahetkel keegi, kes hobusesõitu pakub. Küll aga ei ole see kuidagi tasuta. Ja isegi kui sa näitad neile piletit, mille peal on kirjas tasuta hobusesõit, nõuavad nemad oma osa. Et hobuseid toetada. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, kui raha hobustele läheks, aga on ilmselge, et nii see ei ole. Ja pool tundi vaidlemist hiljem (kus meie kohalik sõber ka turismipolitsei poole pöördus) ei olnud meil ei hobust ega sõitu. Et teised juba ees ära vantsisid, tuiasime kolmekesi järgi.
Järgmise politseiputka juures asus meie kohalik sõber taaskord kaebama - põhimõtteline vend, ilmselt. Lühikese vestluse lõpuks oli nii minu kui tema pass politseinike käes. Ma ei tea, mis värk sellega siin on, aga kõik tahavad igal ajahetkel su passi. Ja ausaltöeldes ei tunne ma ennast siin riigis mugavalt teadmisega, et mu pass pole minu käes, vaid ühe politseiniku, kes keeldub mulle selgitamaks, miks tal neid üldse vaja on. Proovisin siis uurida, et milles probleem on. Küsisin, et kas võiksin teada, milles asi. Vastuseks tuli tõrelev ei. Nii, et mulle ei öeldud, kuidas mina olen asjaga seotud. Oh well.
Pool tundi passimist ja sain oma dokumendi kätte. Kohalik sõber pidi tagasi turismikeskusesse minema, Triin oli juba mõni aeg tagasi edasi läinud, et teistele järgi jõuda. Nii vantsisin teistele järgi. Aeg-ajalt möödusid hobustega kaarikud, tagaistmed turiste täis. Kohati tekkis küll tahtmine eest ära hüpata, aga polnud kuhu minna. Kaljude vahel looklev tee oli kord kitsas, kord lai, kord kurviline. Ja piisavalt pikk, et nii mitugi kaarikut endast mööda lasta ja nii mitugi korda kuulata "Want a ride with a Ferrari" või "Taxi with air-condition?". Ja neid naljad saatsid meid terve Petra.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli vaatepilt võimas.

Leia pildilt Keku, haha! 

Kitsas tee, mis kaljude vahelt Petra väravani jookseb. Absoluutselt lummav ja imeline koht, kus üksinda tuiata. Kui just välja arvata mööda tuiskavad kaarikud ja väsinud hobused. 

Muidugi, igal pool on inimesed, kes su iga liigutuse eest midagi tahavad. Nii peab ka pilte ettevaatlikumalt võtma. Koha peal patseerivad ka vastavates rüüdes mehed, kes hea meelega sinuga koos pildile tulevad ja siis raha küsivad. Et nad paratamatult kõige keskel on, on pea võimatu neid vältida. Nii saatsingi nad suvalise käeviibutusega pikalt. Igasugune ignoreerimine on Jordaanias to the max!

Nii asusimegi seltskonnaga teele. Ronisime ja ronisime ja ronisime. Sest treppe on omajagu ja peamised vaatamised on ikka üleval. Et me end vee ja šokolaadidega varustanud olime, tegime aeg-ajalt snäkipause. Snickers on siin riigis põhiasi ning ilmselt on praeguseks välja kujunenud suuremat sorti sõltuvushäire. Gluteenikuna on siin riigis raske toime tulla - seepärast peab väike šokolaad alati kotis olema. Elu õpetab.

Ka monastery asub kõrgustes. Nii lonkisingi teiste sabas (ma ei ole ikka veel treppidega väga hea), aeg-ajalt kivile toetudes ja mõeldes, et vot nii ma surengi. Ülevalt alla roniv seltskond vaatab kaasatundva pilguga, ent julgustavalt - half way there. Nii mulle öeldi. 

Veel enne, kui treppidele asusime, prooviti meile vist iga Petra eesel pähe määrida. "With donkey, only 20 minutes!" Et see tõepoolest juba väga häirivaks muutus, otsustas Niki tegutseda.

"Okey, 20 minutes with donkey, how long would it take, if we walk?"
"Ooo, one hour, but donkey 20 minutes"

"Oh! Only one hour! Thanks, man! We thought it's like two hours, but only one hour - we will walk! Thanky you so much!
".... You are the reason why our business is going out!"

Noh, vähemalt pärast seda meile eesleid ei pakutud. 

Küll aga jälitas üks eesliomanik ühte turistineidu mööda treppe. Terve tee üles, sest mingi hetk ta ju väsib ja siis võtab looma. Kuigi, olgem ausad, need loomad olid seal rohkem kurnatud, kui inimesed.

Igal juhul on Petra väärt koht. Tõsi, piletihind on krõbe ja ehk mitte päris ühte päeva väärt. Siiski, tasub minna ja ära näha. Igal. Juhul.
Pealekauba saab suveks ka vormi.

Monastery, inimesed skaalaks. Ilmselt raskeim ronimine, mis teha tuli. See on see, kui sa pole treppidega sina-peal. 

Kuigi juba kõrgustes, leiab täiesti hüljatud kohtadest ikka veel eesleid. Ilmselt oli ka omanik kusagil lähedal võsavarjus päikest vältimas. 

Et meil ühe-päevane Petra plaan oli, ei jõudnudki kõiki kohti läbi käia. Ala on piisavalt suur ja igale poole jagub midagi. 

Ei pea vist mainimagi, et tagasiteel olime kõik laibad. Ja kui järgmine päev oli plaan Surnumere äärde minna, lükkasime sellegi edasi. Jäin piisavalt haigeks, et terve päeva teki all väriseda.

Noh, elamus ikka kogu raha eest.

Teoreetiliselt peaks nüüd puhkusest rääkima. Aga et sellest juba kuu aega möödas on, on pisut keeruline meenutada. 

Mis me siis ette võtsime?
Noh, meie Nikiga olime oma puhkusepäevi kogunud (süsteem näeb ette igale inimesel kaks vaba päeva ühe kuu kohta, mida on võimalik ka koguda ja edasi lükata) ja koos nädalavahetusega tuli tubli 8 vaba päeva. Päeval mil poisid saabusid töötasime, nagu ka päeval, mil nad lahkusid.
Poiste tulek tähendas ka toidufestivali! Lademetes peekonit, seda õiget ja hääd. Ilmselt leiab ka siin enamikes kohtades peekonit, ent meie kutsume seda tüngapeekoniks, kuna see on veiselihast. Kasvanud vanemate šašlõki peal, on paratamatult sealiha asendamatu. Ja selle lausega käib mul peast automaatselt läbi haram (keelatud, patt). Huvitav. 

Muidugi, Niki sai oma pudeli õlut ja mina kolm pudelit gluteenivaba õlu. Ilmselgelt pole seda Jordaaniast võimalik saada. Veel toodi meile mõnusat ja kodumaist snäkivaru, kohvi ja noh, natukene veel alkoholi.

Et absoluutselt igasugused lubatud piirid olid ületatud, tähendaks see piiri peal pahandust. Eurooplaste puhul tähendab see aga seda, et kedagi ei huvita, mis sul kotis on. Ukult vist isegi küsiti, mis kotis on. Piisas sellest, et öelda, et riided. Kõik. Rohkem huvi ei pakkunud. 

Puhkusega alustasime Ammanis. Kolasime linnas ringi - turg ja downtown, Citadel, amfiteater ja Waffle House. Nagu ikka. 

Mingid hetked hiljem (mäluprobleemid) võtsime kätte ja läksime Wadi Rum'i. Meie hinnangu kohaselt must-have kogemus Jordaanias olles. Seda enam, et sellel korral peatusime seal kaks ööd ja telgi asemel magasime lageda taeva all. Nii, et öösiti oli raske silmi kinni panna, sest seda vaadet seal ei tahtnud kohe kuidagi maha magada. Esimesel hommikul ärgates, anti kohe ka teetass kätte. Nii istusid seal ja vaatasid, kuidas kaamelid taamal läbi kõrbe jalutasid. Mõned päevad enne meie tulekut oli sama kaljunuki servale end sisse seadnud ka beduiin, nende samuste kaamelitega. Mõned teelonksud hiljem olime juba jalul ning läksime Jafariga lähimasse külla, et hommikusööki hankida. Kuna tegu oli väikese külaga kõrbe ääres, pakkus paljudele huvi, muidugi, valge neiu kohaliku autos. Siis sa istud seal ja naeratad, samal ajal kui lapsed auto ümber jooksevad ja oma "hello" välja pursivad. 

Muidugi, Niki otsustas esimesel päeval ka haigeks jääda. Nii me ta tekkide sisse mässisime, leiutades poistega ka päikesevarju. Haigena ja palavikuna päikese käes olemine ei ole just lust ja lillepidu. Oh wait, me oleme ju kõrbes. 

Pärastlõunaks oli ta end aga piisavalt kogenud, et kõrbetuurile minna. Et Jafar ka eelmise tuuri meile tegi, muutis ta sel korral oma kava ja nii leidsime ka enda jaoks uusi asju. Ja kuigi ma sel korral, erinevalt viimasest, peaga esiklaasi ei lennanud (ja nagu kogemus näitab, läheb enne klaas katki, kui mu pea), siis otsustasime jääda autoga liivaluitesse kinni. 45-minutit kaevamist ja raputamist, lükkamist ja kangutamist ei juhtunud mitte midagi ja ikka veel olime kinni. Olukorra muutis kärsituks ka teadmine, et meie kõrbekodus valmis toit ja hilja peale jäämine tähendaks kõrbenud toitu. Ühel hetkel vajus kõrvaloleva luite otsast alla ka uhke Mitshubishi jeep, peal ilmselt perekond Ameerikast: üks eakam daam ja härra ning noorem neiu. Autjuhiks oli ilmselt kohalik, kes samuti tasapisi turismiäri tegi. Ja nii see kohalik meid juhendama hakkas, mida teha tuleb (teha tuli samu asju, mis me teinud juba olime, muide). Mitte, et ta oleks kuidagi appi tulnud, füüsilise jõu või millegagi. Mõned hetked hiljem me väljas olime. 

Teoreetilised-ameeriklased plaksutasid ja juubeldasid. Üks nendest sõnas veel, et mõtle, mis oleks saanud, kui nad poleks tulnud. Noh, me oleks edasi pusinud täpselt sama moodi ja hiljem välja saanud. Minu arvates.

Ilmselgelt joonistus kaks reisiseltskonda välja. Noored, kes on nõus vähe maksma ja kes tahavad midagi pigem ... autentsemat või elavamat... ja siis meil on teoreetilised ameerika pensionärid oma lapsega, kes on nõus palju maksma, et uhke auto neid aeglaselt läbi kõrbe viiks. Kui meie tuiskasime luitelt luitele läbi kõrbe, siis nemad veeresid rahulikult ja omas tempos. Olgem ausad, uhkes eas olles eelistaksin ilmselt sama varianti. Või rihmadega tooli külge kinni, see toimiks ka. 

Teise õhtu veetsime lõkkeääres ning 9-aeg magama minnes. Et kõrbes läheb varakult juba kott-pimedaks, on alates kella 7st õhtul tunne, et peaks hakkama magama sättima. 

Järgmisel hommikul äratas Jafar meid kell 6, et kiiremas korras asjad kokku lükata ja teele asuda. Nii sõitsimegi lähedalasuvasse bensiinijaama, kus saime hambad puhtaks lükata ja tassi teed. Elu Jordaanias õpetab, et kuigi sa võid olla kohvi-armastaja, tellid sa väiksematest kohtadest alati teed. On vist ilmselge, et ma pole kohaliku kohvi fänn. 

Pärast protseduure asusime maanteeäärde, et asuda busse püüdma. Eesmärgiks oli Petra jõuda, et seal ühe beduiini-kontakti kaudu sisse pääseda ja koht vähe odavamalt kui 55 JD üle vaadata.
Plaan oli hea ja enne lõunat olime ka Petras. Hommikusöögi lõpuks saime ka mõlemad beduiini-kotaktid kätte, et asi ikka ära teha. Nii leidsimegi end ühel hetkel väikesest beduiinikülast Petra kõrval, kus Jack Sparrow isiklikult meile teed pakkus. Jack Sparrow a.k.a beduiin, kes nõustus meid nelja 100 JD eest Petrasse viima. Hinna sees oli ka õhtusöök. Mida me aga ei teadnud, on asjaolu, et viimane buss Petrast Ammanisse lahkub kell 16.00. Kell 12 polnud me veel Petraski sees, nii et see plaan ei töötanud. Kas jääme ööseks beduiini juurde, sõidame tagasi taksoga (ca 60JD) või kutsume sõbra järgi. Noh, alustasime sellest, et läheme kõigepealt Petrasse.

Läksime. 

Veel enne, kui päris kohal olime, astusid meie juurde Petra turvatöötajad, paludes meie pileteid.
Okou. 

Proovisime siis selgitada, et noh tegelikult tulime siia lihtsalt vaadet vaatama. Mitte, et see plaan oleks töötanud, aga proovida ju ikka võis. Nii hakkaski turvatöötaja jahuma, et ta teab seda beduiini ja ta teab, et ta viib inimesi Petrasse sisse. Tegelikult tahab ta, turvatöötaja meid lihtsalt beduiinide eest kaitsta, sest need asjad, mis seal beduiinikülas toimuvad, on ikka kohutavad. Alkohol ja narkootikumid ja kõik haram-asjad, mida sa loendada oskad.
Proovisime siis seletada, et meie tee peal ei olnud ühtegi silti, mis oleks öelnud, et nüüd oled Petras ja nüüd peab sul pilet olema. Olgem ausad, me tulime beduiinikülla, millest läks väike tee läbi oru ja ülesmäge. Juba seal mäeotsas oldigi meil vastas ja noh, mis sa ikka teha saad.

Kinnitasime ka, et nagunii tahtsime mõne päeva pärast Petrasse tulla ja no. Igasuguseid asju selgitasime, aga mingi hetk korjati ikkagi meie dokumendid ära.
Tore. 

Turvatöötaja ja Niki jahumine ei aidanud kedagi ja mingi hetk võttis beduiin oma eesli ja jalutas tagasi. Meile tuldi aga autoga järgi ja turismipolitsei viis meid tagasi linna, kust osta Petra pilet. 

Nii palju siis sellest plaanist. 

Nii istusimegi kell 14.00 juba bussi peal, et tagasi Ammani tulla. Plaani järgmi pidime kolme päeva pärast uuesti Petra tulema. Sel korral siis nii, et maksame naeruväärselt kalli piletihinna ja oleme turistid. 

Vähemalt ei lõpetanud politseis,

Jack Sparrow või jaa! Meie beduiin, kelle turvamees pidi for sure vangi panema. 

20 päeva pärast viimast postitust oleme tagasi. Järjepidevus ei taha kuidagi meie vooruseks olla.
Nojah, see selleks.
20 päeva hiljem oleme viimaste viisadega, varustatud peekoni, kohvi ja venemaise viinaga ning näinud ära kogu Wadi Rumi, Petra, Aljoun'i ja Surnumere.
See selgitab väsimust.

Alustame viisadest.
Veel veebruari lõpus sisse antud viisade avaldustega läks teistmoodi. Avaldused antud paluti kaks nädalat hiljem tagasi tulla. Noh, okei, mis siis, et see kaks nädalat ootamist tähendab, et poolteist nädalat puudub viisa, et siin riigis üldse olla. Kaks nädalat hiljem olime kenasti kohal ja valmis kolmandat templit (kolme kuu viisat) passi saama. Aga võta näpust.
Selle asemel saadeti meid salapolitsei intervjuule. Iseenesest polekski see nii väga elevust tekitanud, kui see oleks Ammanis endas olnud. Aga et Jerashisse sõita, et salapolitseiga intervjuu teha, tundus juba hoopis teine meistriklass.
Niki oli õnnelik, tema sai oma intervjuu kätte.
Järgmise päeva organiseerimise piisavalt ümber, et Jerashisse sõita ja oma kohtumine ära teha.
Salapolitsei maja Jerashis ei ole just kõige salajasem asi. Hiiglaslik maja suurte müüride ja traataiaga Jerashi ääres. Proovi mitte märgata. Nii jätabki takso meid teetõkiste ja raskete väravate taha.
Astume valvurini, kelle inglise keel on ilmselt samal tasemel kui meie araabia keel. Seljakotid ja telefonid tuli meil seljataha jätta.
Majas ootab meid väike teeninduslett, kus ei saada päris täpselt aru, miks me seal oleme. Nagu ikka "Please, wait 5 minutes".
Asume ootama. Pinkide vastas asub suur pilt kuningast, kes meid kahtlase muigega jälgib.
Viiest minutist saab kokku tubli 15 minutit. Aeg-ajalt käivad meie juurest erinevad tegelased läbi. Üks ametnik astus ligi, hoides meie passe ja uurides, mis meie nimed on. Mitte, et passist ei kannataks vaadata, aga okei. Ligi astub ka noormees, kes uurib, et kas me ikka inglise keelt räägime. Meie vastuse peale noogutab ta ja lahkub. Et siis mõned hetked hiljem tagasi tulla ja küsida, et kas ikka head inglise keelt räägime.
Noh, igas tahes paremat kui tema.

Pärast 20-30 minutilist ootamist oodatakse meid teise korruse kabinetis. Ilmselt kulus see aeg tõlgi leidmisele.

Astume kabinetti.
Meid võtab vastu asise olemisega keskealine härra, triiksärgi ja ajatud habemega. Läheb veel aega, kuni tõlk sisse astub. Pikem ja pigem väsinud välimusega.
Asume vestlema.
Töötate laagrites? Ahah, mida te teete seal? Õpetate jah, aga mida? Vabatahtlikud? Oot, kus te siis elate? Kus te raha saate? Kaua te siin olete olnud? Kauaks jääte? Okei.
Mis haridus teil on? Millal ülikooli lõpetasite? Kus te Tallinnas elate? Abielus? Lapsi ei olegi? Miks?

Noh jah.
Mitte midagi põnevat. Ilmselt oli kõige põnevam hetk siis, kui meile sigarette, kohvi ja teed pakuti. Võtsime teed.
Lifehack Jordaanias: kas sa jood kohvi või ei, siin sa valid alati tee.

Kõik meie vastused ja jutud kirjutati maha vihikusse. Mis siis, et vihiku ees laual oli ka arvuti.

20 minutit intervjuud ja 20 minutit tühja möla hiljem, olime vabad lahkuma.

Veel enne ära minekut küsisin härra salapolitseinikelt, et kas Jordaanias on ikka ohutu, arvestades hiljutisi sündmusi.
"Jaa, muidugi on. Meil on silmad ja kõrvad kõikjal. Näed, me teadsime ju, et te meie laagrites töötate!"

Tjah, teil lihtsalt võttis kolm kuud aega, et sellest aru saada. Ja ilmselt oleks rumal olnud oodata ohutuse osas muud vastust, kui et jah, muidugi on ohutu.

Nädal aega pärast intervjuud astusime taaskord migratsiooniametisse. Et me ei teadnud, et see kell 15.00 kinni pannakse, tormasime majja sisse kell 14.30.
Pärast mõningast ametniku veenmist, et hetkel veel on tööaeg ja me tõesti ei taha homme tagasi tulla, otsustati, et meiega tegeletakse. Muidugi, meile raiuti vastu, et no kuulge, vaadake kella, kohe saab tööaeg läbi (aga hetkel te ju veel töötate, eksole?) ja no, me teeme tööd (no palun, meie olemegi teie tööd, tehke seda siis).
Mõned ootamised, erinevate ametnike külastamist ja täpselt enne kolme saime oma kolmanda viisatempli kätte ja oleme täiesti seaduslikult Jordaania pinnal.

Päev pärast salapolitsei intervjuud saabusid meieni Uku ja Priit.
Et nad veel täna õhtul siin on, ei ava seda peatükki veel.

Jordaania hindadest

Käisin täna pärast oma toredat laagripäeva läbi ka turult ning ostsin natuke toitu koju. Plaanis on teha õhtul tomatikastet, salati ning kanapihvidega.

Mõtlesin, et räägin veidike hindadest. Räägin JD ehk Jordaania dinaarides, mille kurss on hetkel 1 eur = 0,8 JD. Hiljuti oli ta parem, aga mis siin ikka.

Tasub mainida, et turg on kõige odavam koht, kui tahad ükskõik mida osta. Poodides on hinnad kallimad, väikestes nurgapoodides veel kallimad. Ning Amman ise on muidugi kallim, kui teised linnad või pagulaslaagrid.

Banaanid - 2 JD.
Kurk ja tomat kokku - 1,3 JD.
Sügavkülmutatud kana pihvid - 2 JD (ei leidnud kana ja ei jaksanud enam otsida).
Seemned - 2 JD (sõltuvust tekitavad ning head).
Sibul ja sidrun kokku - 0,75 JD.
Kapsas - 0,6 JD.

Samuti ostsin täna väikese veepudeli (0,6 liitrit) - 0,25 JD. Muidu 18 liitrine veepaak on 1 JD.
Leidsin ka mõned vanad toidutšekid:

Kanatiivad 1 kg - 2,2 JD.
Banaan 1 kg - 1,4 JD.
Kartul 1 kg - 1,5 JD.

Väljas söömine - falaffeli saab kätte 0,5-1 JD. Korralik salat on 3-5 JD (tihti lisandub ka 26% maksu). Kohvi on 1,5 - 3 JD. Burks friikatega on 4-6 JD, kaamliburks 10 JD. Õun on üldiselt suht kallis, alla 1,5 JD kilo ei leia.

Kohvi ei ole hea, aga on see-eest odav. Veerand kilo on kuskil 1-1,5 JD. Hea kohvi hind on 5-6 JD.

Odav on aga transport. Bensiini ja diislihind on riigi poolt kontrollitud ning keskmiselt
 saad 1 JD eest kätte 2 liitrit. Eelmine nädal kirjutasin bensujaamas üles hinnad : 90 bensiin (mäletate?) on umbes 0,5-0,6 JD liiter. 95 bens on 0.65- 0.73 JD liitri eest ja diisel on 0.4-0.44 JD liitri eest.

Takso on meie mõistes odav. Sisseastumine 0,25 (öösel 0,3) ning iga kilomeetri eest 0,2 JD juurde. Ning natukene veel, millest pole aru saanud. ca 40 sekundit seismist on veel lisa 0,02 JD. Öösel on hinnaks 0,3 kilomeetri kohta.

Buss Aqabasse (ca 5-6 tundi) on kuskil 8-9 JD.

Elekter on kallis. Eriti võtab seda konditsiooner. Näiteks ühel poisil kulus kuus 75 JD. Eks ta ole keskkütte asemel :). Minu ja Keku tuba maksab 250 JD kuus. Selle sees on ka vesi ja internet. Maksame lisaks gaasi eest ning elektri.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned asjad on kallimad kui Eestis, mõned asjad on odavamad. Transport ning riided kindlasti odavamad, eluase kallim. Ma'ssalama!

Beduiinide traditsioonidest

Beduiin - tuleneb Araabia keelsest sõnast "bedu", mis tähendab "kõrbeelanikku". Peamiselt elavad nad siin Jordaania lõunaosas. Enamus teist ilmselt on midagi kuulnud beduiinidest - nende traditsioonilistest riietest, nomaadi elustiilist, imeilusast käsitööst, ägedatest telkidest ja nii edasi. Kes ei ole, võib guugeldada. Ma räägin parem natuke nende traditsioonidest ja kultuurist.

Kui beduiinidel sünnib laps, on see tore päeva kogu külale. Sest mis tehakse lapse sünni puhul? Loomulikult on vaja ohverdada üks lammas või kits. Ning jagada seda toitu kõigi külaelanikega.

Okei, see selleks. Laps kasvab vanemaks ja vanemaks. Nagu lapsed ikka, on ta uudishimulik. Miks on päike kollane? Miks meil jälle vett ei ole? Nad ilmselt küsivad vastuseid oma vanematelt. Aga vanemad on kavalad - nemad ei anna otsest vastust. Nimelt on beduiinide seas levinud uskumus, et ei tohi otse vastata, vaid peab jutustama loo või värsi või mõne salmi koraanist. Sina pead aru saama, kus see vastus on. See, kes vastab otse on tõenäoliselt pinnapealne inimene vägagi piiratud intellektiga.

Elu läheb edasi ning mingi hetk tahab beduiin endale naise/mehe võtta. Kuna tegemist on moslemitega, siis võib arvata, et see on rangelt piiriteltud ja vanemate otsus. Kuid beduiinide puhul ei ole  nii - kuigi võib esineda survet vanematelt, on nad oma valikutes päris vabad. Pärast kohtumist võivad nad "kohtingutel" käia umbes aasta, kus nad saavad jutustada, süüa ning üksteisega tuttavaks saada. Pärast seda võetakse vastus otsus - jah või ei. Kui ei, pole hullu. Peamine, et naise pere ei jääks häbisse. Kui otsustakase jah, siis saab pidu!

Beduiinide pulmad (kus mul ka õnnestus käia) on väga ägedad üritused. Kolmeks päevaks enne pulmi pannakse üles suur-suur telk, kuhu võivad kõik tulla. Sõna otses mõttes kõik. Kui sa kõnnid kuskil Egiptuses, Jordaanias või Saudis ringi ning näed beduiini pulma, siis võid sinna minna. Sa võid iseennast külla kutsuda. Seal istud sa maha, noored poisid toovad sulle beduiini kohvi (maitseb jäledalt, nagu lahja ning lahtunud filterkohvi), pärast mida tuuakse teed. Mingi hetk saabub toit. Sellest saab aru püssilaskude järgi.

Toit on mensaf. Traditsiooniline riisiroog lambaga, kus on ka seemned ja imehea kaste. Süüakse kätega suurelt kandikult. Pärast söömist lähed pesed käed ära ja naudid oma teed. PS! Naisi sinna ei lubata, see üritus on ainult meestele.

Meie beduiini elu läheb edasi. Talle tulevad sõbrad külla ja ka mitte-sõbrad. Ehk beduiinidel on kohustus kõiki külla kutsuda ja olema head peremehed. Nad peavad andma sulle süüa-jüüa ning peavarju kolm päeva tasuta. Kui peaks tulema sõda, peavad nad sind kaitsma nagu oma pere liikmeid.

Nad pakuvad sulle kohvi. Keedavad seda lausa kolm korda. Esimese tassi valab ja joob ära peremees - et tunda end ohutult. Teise tassi valad ja jood ära sina ise - et sina tunneksid end ohutult. Kolmanda valab peremees sulle. Ning sa jood ära. Ning ta valab jälle. Ning ta jääbki valama, kui sa just ei võta tühja tassi, ei pane enda peopessa, kata teise käega ning jõnksutad vasakule-paremale. See tähendab, et aitab kohvist.

Kui abielu läheb luhta, siis beduiinidel ei ole see patt (nagu on kirtlusest või enamus moslemitel. Teate te, et moslemid usuvad, et inimesed ei peaks abiellu armastusest vaid armastus peaks kasvama abielu tulemusena?). Elu läheb edasi. Lahutust võib algatada nii naine kui ka mees. Aga naine peab minema tagasi oma isa juurde pärast lahutust. Või mõne muu meessugulase.

Kui beduiin sureb, siis matused on väga lihtsad. Mingit uhket hauakivi ei ole, suvaline kivi jalgade juurde ning suvaline näo juurde. Beduiini peab matma 24 tunni jooksul. Tema riided jäetakse haua juurde, et neid saaks võtta keegi, kes vajab neid rohkem. Iga kord, kui nad tulevad haua juurde, võtavad nad jalanõud ära, palvetavad ning söövad ühe puuvilja. Kui seal lähedal on lapsi, tuleb neile midagi magusat anda.

Mis siis ikka, tulge Wadi Rumi!