Kuigi päev pärast Petrat me Surnumere äärde ei jõudnud, tegime seda ülejärgmine päev. Tervis oli piisavalt korras, et end niivõrd palju kokku võtta ja mere äärde vedada.

Kuna avalikud rannad kipuvad siin kehvad olema ning seal on ilmselt ka kohalikku rahvast, otsustasime minna hotelli alas asuvasse randa. Nii saime 25 JD eest Surnumeres hulpida, end mudaga kokku määrida ja hiljem basseinide ääres vedeleda. Pealegi, et tegu oli hotelliga, sain ka mina end vabamalt tunda. Ilmselt oleks mu trikooga avalikus rannas oluliselt ebamugavam olnud. Riietumine on ikka veel teema, muidugi. 

Pärast mõningast eksperimenteerimist, vastab tõele, et Surnumeres sa hulbid. Ausalt öeldes on seal midagi muud ikka väga raske teha. Sa võid ju üritada varbad põhja saada, aga esimesel võimalusel oled jälle selili, näoga taeva poole. 

Soolatase vees on ka vastav. Veel enne, kui sa varbagi jõuad vette panna, on sool su ninas ja suus ja kõrvaaugus ka. Täpsemalt - see soolane lõhn ja niiskus. Ja oi, kui see vesi su huulele satub. Kõrvetab suisa. 

Niiet Surnumeri põhjusega.
Kuulsime ka jutte kohalikest poistest, kes turiste lollitamas käisid. Ostnud poisid poest elusaid kalu, need paadiga Surnumerele viinud, konksu otsa toppinud ja siis mänginud "Oi, poisid, mul näkkas, mul näkkas!". Nii turistid vaadanudki, et vahi aga, Surnumeres elavad kalad ka!".

Geeniused.

Kui hulpimised hulbitud, on aeg end mudaga määrima hakata. Nii leidsimegi rannast ämbritäie Surnumere muda (vähemalt spaa-des räägitakse sellest kui imetegijast), mis pigem meenutab savi või plastiliini. Nii seisidki neli eestlast ja iraaklane rannas kui sookollid. Et selle mäkerdamise käigus kukkus mõni piisk merevett ka kotile ja jalanõudele, jäid nendest tilkadest järgi vaid valged soolakristallid. 

Hiljem, pärast pikemaajalist muda mahapesemist asetasime end basseinide äärde, palusime mõned päikesevarjud ja vesipiibu. Isegi ühed joogid saime tellida. Arvestades hotelli hinnaklassi, ei olnud see koht just meile mõeldud. 

Kui liiga palav hakkas, hüppasid basseini, kui päikest tahtsid, tulid basseinist välja.

Elu nagu paradiisis. 

Just nii veetsidki Uku ja Priit oma viimase päeva Jordaanias. Sest juba südaööl tuli nad juba Eestisse tagasi saata.

Iseenesest võtsime me ilmselt rohkem asju ette, kui kirjas on. Aga noh, eks aeg teeb oma töö ja teadupoolest pole mu mälu ka just esmaklassiline.

Hulbime terviseks!

Sellised on kohalikud ujumisriided, kui keegi peaks selle üle nuputama. Pidades ennekõike silmas naisterahvast taustal.