Saturday, April 25, 2015

Teoreetiliselt peaks nüüd puhkusest rääkima. Aga et sellest juba kuu aega möödas on, on pisut keeruline meenutada. 
Mis me siis ette võtsime?
Noh, meie Nikiga olime oma puhkusepäevi kogunud (süsteem näeb ette igale inimesel kaks vaba päeva ühe kuu kohta, mida on võimalik ka koguda ja edasi lükata) ja koos nädalavahetusega tuli tubli 8 vaba päeva. Päeval mil poisid saabusid töötasime, nagu ka päeval, mil nad lahkusid.
Poiste tulek tähendas ka toidufestivali! Lademetes peekonit, seda õiget ja hääd. Ilmselt leiab ka siin enamikes kohtades peekonit, ent meie kutsume seda tüngapeekoniks, kuna see on veiselihast. Kasvanud vanemate šašlõki peal, on paratamatult sealiha asendamatu. Ja selle lausega käib mul peast automaatselt läbi haram (keelatud, patt). Huvitav. 
Muidugi, Niki sai oma pudeli õlut ja mina kolm pudelit gluteenivaba õlu. Ilmselgelt pole seda Jordaaniast võimalik saada. Veel toodi meile mõnusat ja kodumaist snäkivaru, kohvi ja noh, natukene veel alkoholi.
Et absoluutselt igasugused lubatud piirid olid ületatud, tähendaks see piiri peal pahandust. Eurooplaste puhul tähendab see aga seda, et kedagi ei huvita, mis sul kotis on. Ukult vist isegi küsiti, mis kotis on. Piisas sellest, et öelda, et riided. Kõik. Rohkem huvi ei pakkunud. 

Puhkusega alustasime Ammanis. Kolasime linnas ringi - turg ja downtown, Citadel, amfiteater ja Waffle House. Nagu ikka. 
Mingid hetked hiljem (mäluprobleemid) võtsime kätte ja läksime Wadi Rum'i. Meie hinnangu kohaselt must-have kogemus Jordaanias olles. Seda enam, et sellel korral peatusime seal kaks ööd ja telgi asemel magasime lageda taeva all. Nii, et öösiti oli raske silmi kinni panna, sest seda vaadet seal ei tahtnud kohe kuidagi maha magada. Esimesel hommikul ärgates, anti kohe ka teetass kätte. Nii istusid seal ja vaatasid, kuidas kaamelid taamal läbi kõrbe jalutasid. Mõned päevad enne meie tulekut oli sama kaljunuki servale end sisse seadnud ka beduiin, nende samuste kaamelitega. Mõned teelonksud hiljem olime juba jalul ning läksime Jafariga lähimasse külla, et hommikusööki hankida. Kuna tegu oli väikese külaga kõrbe ääres, pakkus paljudele huvi, muidugi, valge neiu kohaliku autos. Siis sa istud seal ja naeratad, samal ajal kui lapsed auto ümber jooksevad ja oma "hello" välja pursivad. 
Muidugi, Niki otsustas esimesel päeval ka haigeks jääda. Nii me ta tekkide sisse mässisime, leiutades poistega ka päikesevarju. Haigena ja palavikuna päikese käes olemine ei ole just lust ja lillepidu. Oh wait, me oleme ju kõrbes. 
Pärastlõunaks oli ta end aga piisavalt kogenud, et kõrbetuurile minna. Et Jafar ka eelmise tuuri meile tegi, muutis ta sel korral oma kava ja nii leidsime ka enda jaoks uusi asju. Ja kuigi ma sel korral, erinevalt viimasest, peaga esiklaasi ei lennanud (ja nagu kogemus näitab, läheb enne klaas katki, kui mu pea), siis otsustasime jääda autoga liivaluitesse kinni. 45-minutit kaevamist ja raputamist, lükkamist ja kangutamist ei juhtunud mitte midagi ja ikka veel olime kinni. Olukorra muutis kärsituks ka teadmine, et meie kõrbekodus valmis toit ja hilja peale jäämine tähendaks kõrbenud toitu. Ühel hetkel vajus kõrvaloleva luite otsast alla ka uhke Mitshubishi jeep, peal ilmselt perekond Ameerikast: üks eakam daam ja härra ning noorem neiu. Autjuhiks oli ilmselt kohalik, kes samuti tasapisi turismiäri tegi. Ja nii see kohalik meid juhendama hakkas, mida teha tuleb (teha tuli samu asju, mis me teinud juba olime, muide). Mitte, et ta oleks kuidagi appi tulnud, füüsilise jõu või millegagi. Mõned hetked hiljem me väljas olime. 

Teoreetilised-ameeriklased plaksutasid ja juubeldasid. Üks nendest sõnas veel, et mõtle, mis oleks saanud, kui nad poleks tulnud. Noh, me oleks edasi pusinud täpselt sama moodi ja hiljem välja saanud. Minu arvates.

Ilmselgelt joonistus kaks reisiseltskonda välja. Noored, kes on nõus vähe maksma ja kes tahavad midagi pigem ... autentsemat või elavamat... ja siis meil on teoreetilised ameerika pensionärid oma lapsega, kes on nõus palju maksma, et uhke auto neid aeglaselt läbi kõrbe viiks. Kui meie tuiskasime luitelt luitele läbi kõrbe, siis nemad veeresid rahulikult ja omas tempos. Olgem ausad, uhkes eas olles eelistaksin ilmselt sama varianti. Või rihmadega tooli külge kinni, see toimiks ka. 

Teise õhtu veetsime lõkkeääres ning 9-aeg magama minnes. Et kõrbes läheb varakult juba kott-pimedaks, on alates kella 7st õhtul tunne, et peaks hakkama magama sättima. 

Järgmisel hommikul äratas Jafar meid kell 6, et kiiremas korras asjad kokku lükata ja teele asuda. Nii sõitsimegi lähedalasuvasse bensiinijaama, kus saime hambad puhtaks lükata ja tassi teed. Elu Jordaanias õpetab, et kuigi sa võid olla kohvi-armastaja, tellid sa väiksematest kohtadest alati teed. On vist ilmselge, et ma pole kohaliku kohvi fänn. 
Pärast protseduure asusime maanteeäärde, et asuda busse püüdma. Eesmärgiks oli Petra jõuda, et seal ühe beduiini-kontakti kaudu sisse pääseda ja koht vähe odavamalt kui 55 JD üle vaadata.
Plaan oli hea ja enne lõunat olime ka Petras. Hommikusöögi lõpuks saime ka mõlemad beduiini-kotaktid kätte, et asi ikka ära teha. Nii leidsimegi end ühel hetkel väikesest beduiinikülast Petra kõrval, kus Jack Sparrow isiklikult meile teed pakkus. Jack Sparrow a.k.a beduiin, kes nõustus meid nelja 100 JD eest Petrasse viima. Hinna sees oli ka õhtusöök. Mida me aga ei teadnud, on asjaolu, et viimane buss Petrast Ammanisse lahkub kell 16.00. Kell 12 polnud me veel Petraski sees, nii et see plaan ei töötanud. Kas jääme ööseks beduiini juurde, sõidame tagasi taksoga (ca 60JD) või kutsume sõbra järgi. Noh, alustasime sellest, et läheme kõigepealt Petrasse.
Läksime. 
Veel enne, kui päris kohal olime, astusid meie juurde Petra turvatöötajad, paludes meie pileteid.
Okou. 
Proovisime siis selgitada, et noh tegelikult tulime siia lihtsalt vaadet vaatama. Mitte, et see plaan oleks töötanud, aga proovida ju ikka võis. Nii hakkaski turvatöötaja jahuma, et ta teab seda beduiini ja ta teab, et ta viib inimesi Petrasse sisse. Tegelikult tahab ta, turvatöötaja meid lihtsalt beduiinide eest kaitsta, sest need asjad, mis seal beduiinikülas toimuvad, on ikka kohutavad. Alkohol ja narkootikumid ja kõik haram-asjad, mida sa loendada oskad.
Proovisime siis seletada, et meie tee peal ei olnud ühtegi silti, mis oleks öelnud, et nüüd oled Petras ja nüüd peab sul pilet olema. Olgem ausad, me tulime beduiinikülla, millest läks väike tee läbi oru ja ülesmäge. Juba seal mäeotsas oldigi meil vastas ja noh, mis sa ikka teha saad.
Kinnitasime ka, et nagunii tahtsime mõne päeva pärast Petrasse tulla ja no. Igasuguseid asju selgitasime, aga mingi hetk korjati ikkagi meie dokumendid ära.
Tore. 
Turvatöötaja ja Niki jahumine ei aidanud kedagi ja mingi hetk võttis beduiin oma eesli ja jalutas tagasi. Meile tuldi aga autoga järgi ja turismipolitsei viis meid tagasi linna, kust osta Petra pilet. 
Nii palju siis sellest plaanist. 

Nii istusimegi kell 14.00 juba bussi peal, et tagasi Ammani tulla. Plaani järgmi pidime kolme päeva pärast uuesti Petra tulema. Sel korral siis nii, et maksame naeruväärselt kalli piletihinna ja oleme turistid. 
Vähemalt ei lõpetanud politseis,


Jack Sparrow või jaa! Meie beduiin, kelle turvamees pidi for sure vangi panema. 

No comments:

Post a Comment